Yalla habibti

Naljakas, millistel hetkedel tulevad inimesed meelde. Ja see, mis nende inimstega kaasneb, see minevik, igatsus tuleb peale. Sattusin lugema ühe neiu blogi, mis pani mõtlema. Polnud sinna kaua sattunud ning ilmselgelt ka mitte tema. Aga see, mis ma sealt lugesin, pani mu mõtlema. Kõigele sellele, mis temaga läbi elatud on ja kui kallis ta mulle kunagi oli. Irooniline, kuidas inimesed eralduvad ja pärast igatsust tunnevad. Lugesin seda blogi, oletuste ja loogika järgi sain aru, millest või mis kohast on jutt. Ja siis tulid mälestused. Neid tuli korraga nii palju, et see võttis mu seest tühjaks. See polnud selline hea liblikad-kõhus tunne, see oli igatsus, valu, mis võtab seest tühjaks ja ajab südame pahaks. Sedagi kuiadgi imelikul kuid heal moel. Ma tahan tagasi, tahan kohe. Tahaks seda kõike nii väga tagasi. Kas või hetkeks. Lihtsalt selleks, et veenduda, et see oli päriselt. Et see toimus ja see oligi nii hea, nagu ma seda mäletan. Ma ei hooli neist intsidentidest, mis juhtusid, neist tülidest, see kokkuvõttes on kõik naljakas ja niinii hea. Ja ma siiralt loodan, et järgmine suvi see ka juhtub. Et ma saan sinna. Sest enam pole piire, pole asju, mis seda takistaks. Kõik võimalused on olemas ja ma näen, et ma peaksin seda kasutama. Iseasi, kas kõik nõus on kuid vähemalt ma prooviksin. See üks soov, näha neid inimesi, näha, kui väga ma seda reaalselt igatsenud olen. Ja teda. Siiski mu südames olnud neiu, kurb et nii läheks. Aga nüüd läheb paremini, lähen meenutan seda. Ja ma jääks sinna kauaks, sest see on reaalne paradiis.