Olen aasta aasta järel ärganud 1. septembril mõttega, et kõik see sama bullshit algab jälle. Kõik see sama, samad õpetajad, samad hinded, sama mõttetu rutiin. Täna hommikul, peale pikka ja unetut ööd, ärkasin ma teadmisega, et hakkab uus kooliaasta. Mõneski mõttes siiski ju vana, kuid millegi pärast oli tänane hommik teistmoodi. Võib-olla puutub asjasse see, et tänane kuupäev on kolmas mitte esimene. Omades mõtetes olles leidsin ennast järsku kõige selle sita keskelt, mida ma viimased aasta aega olen pidandud taluma. Järjekordsed tülid, draamad ja haigetsaamised, millel ei tundu lihtsalt lõppu olevat. Ausalt, peale seda kõike tundub ainus hea mõte olevat see kõik unustada. Uus kooliaasta. Uued inimesed. Uus algus. Tundub pealt näha ju hea ning ilus ? Loodetavasti. See kõik tundus tehtav, kuni aktuseni. Sel hetkel seal istudes, tundsin ma juba kuidas kõik see mulle ei meeldi. Olgu. Klassis üleskirjutades oma uut tunniplaani leidsin, et see kooliaasta on juba perses. Okei, mis seal ikka. Uued klassikaaslased tundusid vähemalt toredad, seegi hea. Kuna kõik eelnev pole minu teha, otsustasin, et kannatan selle kõik ära ja positiivne suhtumine siiski on minu teha. Parem ikka kui päevad läbi seda kõike vihata. Sain lõpuks koolist minema, kurat, see tunne oli täna juba parim. Ja ausalt, see päev sai ainult sitemaks minna. Jooksin kokku inimesega kohas, kuhu peale minnes oli esimene mõte, et õnneks sellega tema ei sõida. Ja muidugi, järgmine hetk pilku tõstes astub ta sinna sisse. Ffs, kes mind täna nii väga vihkab, et ta mu maailma tagurpidi pöörab ? Fuck you, ausõna.
Ja peale seda kohtumist ma tundsin, et ma pean eemale saama, pean ära unustama. Uus algus, right ?
Ja peale kõike seda loodan, et kõigil teistel oli parem 3.september kui minul.
Ja btw, see suvi oli EPIC ! Ma ei hakka kirjutama kellega, kus ja millal ma mida tegin, võimalik, et lisan mõned pildid, kuid pean tunnistama, et need inimesed on super mu ümber ! Suvi algas küll sitati, kui sain oma haigusest teada ning need lõputud arsti juures käigud ja analüüsid ning rohud koormasid mu üpriski ära, kuid ma saan hakkama, olen ju alati saanud. Sellegi poolest, see suvi läks korda ja need inimesed ja kõik see, muah ! Ning ma pean siiralt tänama neid inimesi, kes on olnud mu kõrval, toetanud ja kuulanud mind kas või kell 3 öösel. Armastan teid.
No comments:
Post a Comment