Ütleks nii, et it's been a while. Ajaga on nii palju muutunud ja toimunud, ma ausalt ei teagi, kuidas ja kas seda sõnadesse panna.
Blogi pole olnud minu jaoks kunagi koht, kuhu ma kirjutan oma päevast. Või oma nädalast. Sellest rutiinist, mis ümbritseb. Pigem on see koht, kuhu ma aeg-ajalt ennast peidan. Koht, kuhu kirjutan välja kõik oma kõige süngeimad ja rõõmsaimad mõtted, koht, kus ma saan ennast lihtsalt väljaelada, ilma et keegi mind kuidagi hukka saaks mõista. Ja siiralt ei huvita, kui keegi kusagil sellest räägib.
Viimasel ajal olen üha hakanud märkama, kui palju on mu elus tühiseid inimesi. Ma tean, ükski neist ei ole tegelikult tühine, kusagil kindlasti on mingi põhjus, miks just nemad mu elus on. Kuid kui ma neid vaatan, kuidas nad käituvad ja mida teevad, siis tihtipeale ma tahaksin nad oma elust ära kustutada. Lihtsalt üks klikk ja neid enam pole. Ei mälestusi, ei muud.. lihtsalt, läinud. Ja siis on need teised inimesed, need kes peaksid mulle korda minema, kellele mina peaksin korda minema. Ja nad on siin. Ning siis neid enam pole. Ja nad tulevad uuesti. See kõik on pannud mind mõtlema sellepeale, et kas mul on tegelikult neid vaja ? Ja kõige kurvem ongi, et ei ole. Ma ei vaja neid, nad ei täiusta mu elu mitte mingitki pidi. Mõned neist räägivad päevast päeva minuga, täiesti tähsusetutest asjadest. Teistega räägin aastas korra. Ja ometigi ma tunnen, kuidas need inimesed on minu jaoks samal tasemel. Nad tähendavad minu jaoks samapalju. Ja ma olen enamgi kindel, et kui nad üks hetk sellel üle mõtlema hakkaksid, avataksid nad samuti, et tegelikult pole siin midagi ühist. Seega, ma kustutangi nad oma elust. See ei tähenda, et ma torman nüüd internetti kiirelt kustutama. Ei, minu pärast olgu nad seal facebookis või ärgu olgu aga oma elust ja mõtetest olen ma nad eemaldanud. Tean, et ma ilmselt mõtlen palju ja vahel liigagi, aga mõnikord tuleb see kasuks. Just nagu hetkel. Ma olen avastanud, et need inimesed, kes minust nö. hoolivad, on tegelikult need, kes minust kõige vähem välja teevad. Jah, tean, et see, palju sa inimesega suhtled, ei näita, palju sa neist hoolid aga teatud inimeste puhul see vist siiski teeb seda. Kui inimene, kes sulle väidab, et ta sind igatseb ja ka kõike muud ilusat, teeb sinu olukorrast vähem välja, kui see, kellega sa aastas korra räägid, siis on ju midagi valesti, või mis ?
Ühesõnaga, see kõik mis ma siin räägin on ka ebamäärane, aga ma arvan, et midagi jõuab sealt ka kohale kellelegi. Kui ei, pole hullu. Ju siis ma ei mõelnudki sulle. Kõik, mis ma öelda tahtsin tegelikult, on see, et tuleks järele mõelda, keda sa lased oma ellu, ning hetkel, kui ta seal juba on, siis tuleks mõelda, kas teda on sinna vaja ? Kas temast sõltub midagi suurt või ta lihtsalt on su elus ? Kas ta paneb sind tundma erilisena ? Kas see, kelle pärast te kannatate või kes teile järjepidevalt haiget teeb kuid ometi teie elus püsib, on seda väärt ? Mina leian, et ei ole. Ükskõik, kui valus mul seda hetkel endalegi tunnistada pole, leian, et mul pole vaja teda oma ellu. Ma pole just kõige tugevam inimestest lahti ütlemises, aga ma luban endale see kord, et ma võtan seda tõsiselt. Ma siiralt enam ei viitsi kannatada. Kahest eelnevast korrast piisas juba.
No comments:
Post a Comment