Meeletu, mis kiirusega aeg lendab. Alles oli aastavahetus, need paar segadusttekitavat nädalat, juba on veebruar ja täpselt 12 päeva, 2 tunni ja 22 minuti pärast saab minust täisealine. Terve 2013. aasta algus on niivõrd segane ja sassis, et mul pole selle jaoks sõnu. Nii palju head ja nii palju halba, nii palju on muutusi. Enamus neist on head. Tänase hommikuni oletasin tegelikult, et kõik mis toimus, oli ikkagi hea. Aga nagu ma ütlesin, siis arvasin seda ma tänase hommikuni. Naljakas, kui imelikul viisil tulevad välja valed ja muud öeldud või tehtud asjad. Praeguseks olen ma õnnelik, et see kõik läbi on. Lõpuks ometi, peale 7 kuud ja 3 päeva, olen ma jõudnud arusaamale, et nii peab olema ja ma võin alustada uuesti. Noh, tegelik plaan näeb välja küll 20ndal veebruaril kell 3.21 seda muutust. Oletasin, et teen sellega juba 2013. aasta algul algust, kuid kui aastavahetus kujuneb välja selliseks, nagu minul, siis on seda peaaegu, et võimatu teha. Niisiis võtan oma uueaasta lubaduse ja viin selle 20ndal täide. Aitab sellest kõigest, olen enda jaoks liiga palju väärtuslikku aega ja oma närve sellele kulutanud ning kui tulemust pole näha, siis lõpuks loobun isegi mina osade asjade suhtes. Vaatamata sellele, et see mind veidi kurvaks muudab, olen hetkel leidnud ennast seismas kohast, kus ma näen, kui palju on inimesi ja võimalusi mu ümber, mis teevad mind kordades õnnelikumaks. Viimaks olen leidnud selle positiivsuse koha ja suudan edasi liikuda. Kindlasti võtab kõik omajagu aega, kuid esimesed sammud on kõige tähtsamad, right ? Ma olen uhke, et lõpuks, peale selliseid läbielamisi, suudan ma ikka olla positiivne ning asju vaadata parema külje pealt. Hetkel on mu ainus tahtmine ära pidada oma sünnipäev mulle kõige kallimate inimestega, peale seda saada kooliga korda, saada load ning auto, ning siis kaduda nädalaks ühe naiskaga Inglismaale ära. Peale seda tahan leida mingi töö ja võtta ennast lõppudelõpuks kokku, aitab küll sellest lollitamisest. Midagi kasulikku peab ka tegema elus ja jõudma kuhugi ning ma tõesti leian, et peale seda puhkust suudan ma hakata tegelema sellega, mis tõesti tähtis on. Ja ma tean, et isegi, kui ma peaksin ümber mõtlema, on mul paar inimest, kes mind tagant suruvad ja positiivsust minusse süstivad.
Ainus asi, mida ma hetkel veel hetkel kahetsen, on see, et ma pole suuteline rääkima sellest, mida ma tunnen või arvan. Või pigem kahetsen seda, et ma ei teinud teatud asju, kui mul oli selleks võimalus. Lähiajal on nii palju juhtunud ja mõni inimene.. Ja kui ma sellele tagasi vaatan, siis oleks tõesti võinud mõningaid asju öelda või teha, kuid ma tean, et mul on võimalus sellest rääkida ka siis, kui ma valmis olen selleks. Iseasi on aga juba see, kas ma olen üldse kunagi valmis, sest vastused, mida ma sealt saan, ei pruugi olla need, mida ma lootsin.
Öeldakse, et rasketel aegadel näed, kes on need, kes edasi sinu kõrval on ? Nii on. Vaatamata kõigele, mida ma osadele inimestele olen öelnud või kuidas on vahepeal teed lahku läinud, on nad siin ja preagu minu jaoks olemas ja ma hindan seda siiralt. Samuti olen leidnud mõne, kes suudab mind ajada naerma ka siis, kui oleks tahtmine olla õnnetu ja üksi, kes suudab teha tuju heaks juba oma kohalolekuga või mõne lollaka lausega ning kellega võin ma tundide kaupa rääkida, ilma et mul igav oleks. Ja just sellised inimesed on need, kes lähevad mulle kõige enam korda ja tänu kellele ma tean, et siin on niiiniiniii palju head, mida tuleks nautida. Ma olen lihtsalt superõnnelik, et mu elus on nee vähesed inimesed, kellele ma saan igakell loota ja kes minult sama võivad oodata. Siiralt armastan teid kõiki nii väga, tahaks teid puruks kallistada, kui see võimalik oleks.
No comments:
Post a Comment