4 kuud ning mõned nädalad.

Jube kurb on vaadata, kuidas inimesed on minevikus kinni. Tõesti.

You never know how strong you are, until being strong is the only choice you have.

Reklaam. Blogi kord. Jälle ei ole aimugi, mida kirjutama peaks. Ühe lause kirjutamiseks kulub pea kaks minutit. Reklaami lõpp. Top Geari kord.

" Oh my god, I guess I just killed James May. Anyway.. "

Reklaam. Tervis on palju paremaks läinud. Antibiootikumid aitavad õnneks. Nohust olen juba lahti saanud, ainus mure on see lakkamatu köha, mis millegile ei allu. Mõttetud reklaamid tulevad telekast. Aah, who needs them ?

" Venelased teevad autosid sama hästi, kui sakslased armatsevad. "

Geniaalne, mida need kolm inimest suudavad välja mõelda. Ilmselgelt ei meeldi neile kommunistlikul ajal tehtud autod. Hea on muidugi sattuda ka vaimustusse auto põhjast läbi olevast august, kust venelased kala püüdsid.
Reklaami lõpp.

" Enamik sõidab välja eelviimases kurvis.. Sina otsustasid teha seda igas kurvis ning palju õnne - sa oled esimene, kes suutis ka sirgel välja sõita ! "

Terve see postitus on millegi pärast Top Gearile toetudes kirjutatud. Samas, hea sari ning olenemata sellest, et osad on juba pähe kulunud, teevad need mulle ikka nalja.

" Su lapsed on väga tüütud.. Lase nad maha. "

Lõpp. Kunagi olevat inimestel olnud neli jalga, neli kätt ning kaks nägu. Kunagi oli Zeus neid kartnud ning kunagi oli Zeus ka nad poolitanud. Ning pannud ka needuse neile, et nad peavad oma elu veetma edaspidi seda teist poolt otsides. Otsides oma hingesugulast. Kas selline asi nagu hingesugulus on olemas ? On olemas teineteise mõistmine, aru saamine, sarnasus, kuid hingesugulus ? Ma ei oskagi võtta seisukohta selles asjas. Ilmselt on olemas inimesi, kellel on perfect match ning kes sobivad üksteisega väga hästi, mõistes ja toetades üksteist. Võimalik, et otsene hingesugulus puudub. Samas, everything is possible.


Ning mul on kuradi kahju endast, et ma ei mõista, kui loll ma olen. Isegi, kui ma seda tean, siis ma ei suuda sellega leppida ning ma lihtslat üritan saavutada saavutamatut. Ei teagi enam, miks ma seda ei lõpeta ning miks ma oma mõtteid eemale ei vii, miks ma ei proovi midagi muud. Tõesti ei tea, miks.

                            Jah, kodus on meeletult igav.

and a girl, who seems so perfect, isn't.

Kõik käib ringi, külm on, värisen. Järsku on kõik üleni valge. Kibe lõhn, piiritus. Teen silmad lahti, ikka on kõik valge. Külm, kuradi külm. Värisen. Paha on, kõik tiirleb. Mis toimub ?

Fuck, ma ei taha enam ära minestada. Arsti juurde verd ma ka enam ei lähe andma, õh.
Arstilt sain teada, et mul on kõri põletik ning ülemiste hingamisteede haigus. Ehk no school for me nädala lõpuni. Ühtepidi hea kuid kurat, nv perses ning koolis jään maha. Esimest korda tahaks terve olla ja koolis käia.

Kõik valutab. Pea, kõht, kurk, silmad. Täielik söögiisu puudumine on. Ma ei tea, pole ammu nii haige olnud.
Loodan, et esimest ja viimast korda see talv haige. Vähemalt nii hullult.

Õnnelik ? Kurb ? Ei tea. Mu meeled ja mõtted on segamini, ei tea. Pole aimugi, mis toimub ja miks nii on. See kõik ajab hulluks. Teadmatus. Kõige hullem tunne üldse.

Mida teha ?

Jätkata seda mängu kuni kõik ikka perse läheb ? Mis mõttega ? Nii palju on neid küsimusi, mis vajaks vastuseid kuid vastuseid ei näi olevat ega ka tulevat. Kõik seisab juba viimased nädalad samas etapis. Etapis, kus mina ei saa aru ei endast ega ka kellestki teisest. Rääkimata siis sellest, mida ma ootan.

Miks nii on ?

Palju parem oleks, kui ma ei oleks sinna läinud see kord, midagi poleks toimunud ning mina oleksin oma lootuse maha matnud. Kuid ei, ma pidin minema ja olema nii loll ja hellitama oma lootusi. Tean, et selle ajal olin ma õnnelik. Õnnelikum kui kunagi varem, kuid nüüd.. ? Need paar nädalavahetust muutsid mu arvamust ning nüüd, kui kõik ikkagi seisab, pean mina vastasti seisma küsimusega mis tema peas toimub ? Ei leia ühtegi loogilist seletust tema käitumise üle.

Ei oska, ei suuda, ei saa aru.

Tahan ära.








.

ma ju lubasin, lubadusi peab täitma.

Naer. Jällegi ma naeran omaette, üksinda, oma roheliste seintega toas. Pisut imelik.
Tee. Köhahood. Õõh, kõige rõvedam. Saadan sms'e inimesega, kellega ma seda tegema ilmselt ei peaks. Lihtsatel põhjustel, mida ma teatud inimeste heaoluks siia ei kirjutaks.

Haiglased ideed, plaanid tulevikuks. Muffinid ja vein.

" Ma armastan sind.." ja kõne pannakse ära. Haige, kui naljakas ja ma jälle jäin üksinda naerma.

Homme on no school, ilmselt ka ülehomme ja nii edasi. Ma ei taha enam haige olla.

Ei taha.

Nii hea on. Kõik need mind ümbritsevad inimesed teevad mind õnnelikuks. Kõik need, kellega ma täna päeva läbi rääkinud oled. Oeh, kuidas ma teid kõiki kallistada tahaks.

Järgmise nädalavahetuse plaanid - peavad korda minema. Tahan pildistada. Esimene asi ilmselt ongi see, et ma lähen pildistama kui tervek saan.

Aitäh teile, ma armastan teid kõiki nii väga.

.

Asjalood on muutunud.

Naeratan. Omaette. Miks ? Kõik on hästi. Räägitud, rahu. Jah, ma olen rahulik. Ma ei tea, nimetada seda õnneks või rahuloluks kuid preagu ja nii on hea.

Täpselt ei teagi, mis või kes pani mind mind mõtlema kuid mul ei ole ju midagi viga. Noh, kui välja jätta mu meeletu haigus, mida ma enam ei talu. Kõik on hästi ja jääb nii. Ei taha lasta hetkelisel mental breakdown'il rikkuda kõike. Ma üritan, üritan kõike. Jah, just nii. Ilmselt ei räägi ma jälle midagi loogilist ja mõistetavat, kuid peamine - ma olen ise rahul.

Ja ma olen osadest inimestest nii valel arvamusel olnud, kahju. Kuulujutud on ikka nii erinevad sellest, kui inimene  tegelikult on. Noh, seda ilmselt oligi oodata.

Igatahes, õnnelik on tore olla. Ja ma peaks tänama ka Rauli ja veel mõnda, kes suutsid mu tuju cheerup'ida. Khihi.

Ja ma kavatsen võidelda mitte alla anda. Aitäh, Risto, et sa mulle niinii pika loengu maha pidasid, tõesti. Ma tahan seda ja ma saan selle. Ükskõik kuidas ning millal. See on seda väärt, ma tean seda.

then I guess I'll just begin again

Külmavärinad, sees keerab. Pea on mõttetest tühi. Meeletu haigus. Köhin iga 2 sekundi tagant, täiesti lõpp. Esmaspäeval ilmselt kooli ei lähe, lähen arsti juurde.

Üllatav, mida mõnelt lähedaselt inimeselt võib kuulda. Tõesti, paneb imestama. Jääb loota, et see kõik pole tõde.  Peab toeks olema.

Jälle hakkas mingi massive lumesadu ja mind tabas järjekordne köhahoog. Hexoral. Õh, ma jälestan seda. Just a Dream.  Ma ei oska midagi kirjutada.


Mida ma tahan ?

ja ma tean me näeme tähti, mitte lagunenevat
lage ja palun seda vahel, et kõik aluseta valed
võiksin võtta tagasi, kõik võiks olla nagu eile,
aga kui ma sind ei saa, siis ei saa ka keegi teine

Whatever you do in life will be insignificant, but it is very important that you do it, 'cause nobody else will.

Replay. Replay. Kolmandatki korda. Imelik, ma ei tüdine ära sellest laulust. Replay. Juttu lihtsalt ei tule, kuigi öelda on jälle nii palju.

Replay. Millegi pärast seostub replay'ga katkine grammofon. Tõesti ei tea, mis mul grammofonidega on. Tegelikult on nad ju ilusad. Oeh.. jälle segane jutt. Kuigi, mida minult sellises olukorras üldse oodata ?

Teate, hakkasin just mõtlema, kui väga on keegi mulle oma sõnadega haiget teinud, purustanud mu maailma. Kuid järsku tärkas, et ma pole peaaegu, et mitte kunagi mõelnud, kuidas minu sõnad teistele võivad mõjuda. Kuidas need võivad haiget teha, kuidas minu käitumine võib sama moodi kellelgi elu lõhkuda. 

Tõesti ei kujuta ette, kust mul selline idee tuli kuid see ei lähe enam ära. Ning meeletult kurb on mõelda, et mina olen kellegile teinud samamoodi haiget, nagu keegi minule. Ning ma tõesti tahaksin paluda endaks neilt ning tänada neid, kes on minu tujusid välja kannatanud. Jälle mingi tujude muutus, oeh..

Ilmselt keegi ei mõista, keegi ei tea täpselt, mida ma tunnen. Hästi kurb on see, et teatud inimesed on nii ära kadunud ning ma igatsen neid. Väga. Teen samuti lahti geograafia lehe. Mida ma teen ? Mida ma tegema pean ? Panen punasest ristist kinni, ma ei taha. Vaikus. Repaly.  I hope you can't live without me, can't eat, can't sleep, can't breathe. Can't get your mind to stop thinking about me, can't eat can't sleep, can't breathe. 

Ei, ma ei tohi. Ma lõpetan selle, ma tahan seda, ma suudan. Kellele ma valetan ? Ilmselt ainult endale. Miks ma seda kõike teen ?


Hoian ennast tagasi, ma suudan seda. Ma tean, ma suudan. Ma ei anna enam alla. See on mulle endale parem. 






On ikka.. eks ? 

.

only you.

Sa ei saa kaotada seda, mida sul pole kunagi olnud.

Kuid just preagu on tunne, et see on kadunud. Läinud kaugustesse, kaugeneb päev päeva järel. Just see, mida ma ihaldan. Keegi, keda tahan. Ja ma tahan nii kuradi palju. Võimalik, et liialtki. Kuid ma ei saa. Teeksin kõik, et saavutada seda. Mõned teavad, millest jutt, mõned mitte. Mõned teavad kui palju mul on seda tahet, mis on segunenud vaikselt jõuetusega.

Tahaksin.. oeh, neid asju on palju.

 Mineviku vigu näeme alles tulevikus ? Ilmselt. Ju ma tahtsin millestki kinni võtta, enam mitte lahti lasta ning kõlkuda selle küljes. Siiani olen ma seda järjepidavalt teinud, hoidnud kinni ja üritan, üritanud. Kuid enam ei ole jõudu. Kannatus hakkab katkema, tahet ei ole ning kõik muutub vastupidiseks, kui algselt ootasin. Nüüd on tahtmine jõuda punkti, kus on rahu. Tahaksin sattuda kuhugi ajatusse, mõõtmeteta ruumi, kus ei oleks midagi, peale minu. Kohta, millel on kõigi su tajude üle täielik võim ning sina ei pea midagi tegema. Tahaksin nüüd jätta kõik sinna paika, alustada uuesti ning mitte mäletada.

Aah, ma ei kujuta ette, kas keegi teist on tundnud seda tunnet, kui nii palju oleks vaja öelda kuid ei saa. Lihtsalt ei oska. Igaljuhul, mind on see hetkel tabanud ja ma ei oska midagi peale hakata.

Msn vilgub, muusika mängib, paar mõtet kerivad järjest peas, just kui katki läinud grammofon. Minut, kaks.. kolmaski, pole aimugi, kuidas seda kirja panna, kas üldse ? Vaikus.

Kuidas on võimalik kelleski üldse nii kinni olla ?

Miks ma ei suuda üle olla sellest kõigest ? 

'Cause if you really wanna be alone, I would throw my hands up, 'cause baby I'm tired

I'm falling apart, but you don't care

I guess I'm expected to say 'God bless you'
But you left me, me never left you
And what me do right now, me can't even say F you
But me can say this though

I hope you can't live without me
Can't eat, can't sleep, can't breathe
Can't get your mind to stop thinking about me
Can't eat can't sleep, can't breathe

I hope you whine up lonely
Can't eat, can't sleep, can't breathe
Then you are gon' wish you coulda still come hold me
Can't eat, can't sleep, can't breathe

I bet you think I'm supposed to smile, put the best outside
Put on an act to protect my pride
You want me to take it like a man, but I'm a girl who cries
So if I puncture your tires, don't be too surprised

And while I'm at it, hell, I may as well key up your car
'Cause what you did to my heart that's an act of war
Well every step you take I'll be one step behind
Won't let you get me out of your mind

I should allowed to be bitter 'cause it's only fair
I'm falling apart, but you don't care
Why is she so happy? Why do you smile?
And why aren't you guys fighting all the while like we did?

I know it must be a charade, God please send me a shower
To rain on their parade, I hope she's cheating juggling nuts like a squirrel
Better yet I hope she leaves you for a girl
'Cause you can't live without me

Yo, both you know want go get married and you would love me to be there
I woulda tell you somethings, but them not fit for the ears
Usually me woulda say goodbye and I wish you well
But not to you, I hope your life turns out to be hell

Bet you think I want you to die but no, I want you to live
And suffer and cry like I did
I'm just keepin' it real
I just so me feel

What me say, yo, she can't cook like me, can't jook like me
No, and I know you in and out like a book like me
She no full a style like me, can't make you smile like me
And she can never bear beautiful child like me

She no tight like me, no fling it up right like me
And if me buck her one her way she can't fight like me
You done know, me say ah just so it go

boy, you are my all.

Järjekordne nädalavahetus on seljataga. Tänu sellele mõistsin nii mõndagi. Sain aru, et see lootus on mõttetu, pole enam midagi loota. Ma ei jõua ja ei taha. Kuid see selleks. Eilne õhtu kujunes oodatust meeldivamaks, kuigi DIS COVER Y oli veidi igavam, kui arvasime. Sellegi poolest sai " So far so good " ajal tantsitud esireas ja fiiling oli laes. Hilisem aftekas Vene tänaval toimus mingis korteris, mis oli läbi kahe korruse. Rahvast oli selle korteri kohta suhteliselt palju ning liikumiseks ruumi väga polnud. Palju tuttavaid ja sõpru oli ning üle pikapika aja nägin Emilit ja Kevinit. Viimati õnnestus vist teda näha suvel või enne seda isegi. Sai hullult naerdud, tantsitud ning kõik oli mega. Vene tänval sukkade väel oli ka lõbus joosta, selleks et Annu emaga saaks rääkida, ilma, et taustal muusikat oleks. Kella 4/5 ajal liikusime taksoga Kevini poole, et saaks magama minna. Ainuke, kes magada sai, oli ilmselt Annu, mina magasin healjuhul 1,5 tundi. Seda nii sellepärast, et algul polnud und, siis ma naersin akna taga oleva õuna üle Keviniga ning hiljem me lihtsalt rääkisime jms. Hommikul oli tore ärgata kell 7 (peale tundi? magamist) ja pool 9st minna Annuga Kristiinesse sööma. Majast välja hiilides hommikul nägin Kevini vanaema, kes vaatas meid üllatunud näoga aknast. Loodame, et ta ei saanud shoki, et Kevinil öösiti kaks naist lausa külas käis. Tegime kiirelt igaksjuhuks ja suundusime läbi meeletu lumesaju Kristiine poole. Hetkel olen kodus, lähen ilmselt süüa tegema ning siis kavatsen magada kuni homse hommikuni. Õppida vist eriti pole ka, nii et see plaan on igati teostatav.

xoxo

Kunagi ei tohi endale kedagi/midagi liiga ligi lasta. Kui ligi lased, tekib tahtmine seda hoida, kuid hoida ei saa midagi.

why am I afraid to lose you, when you're not even mine ?

Emotsioonitu, tühi. Tahaks rahu. Tahaks paljusid asju. Tahaks oma mõtetest likvideerida inimese, tahaks kõik ära lõpetada kuid ma olen nõrk. Ma ei suuda, puudub piisav tahtejõud. Tahaksin ta rebida välja oma elust ning olla õnnelik edasi, lihtsalt, teda enam ei eksisteeriks. Tean, et soovin võimatut kuid ma niiiniiiniii tahaksin seda. Jälle on möödunud üks reede õhtu, pettumused, naer. Tegelikult hea. Tänaseks pole plaani, kuigi paar pakkumist on, kuid ma pole kindel, kas ma üldse soovin midagi teha. Parema meelega istuks vaikselt kuskil, samas, hoiaks mõtted eemal. Aaah, ei oska midagi arvata ega mõelda. Viimasel nädalad olen veetnud etapis, kus kõik peale ühe tundub nii tühine, pointless. Etapp, kus igatsen rahu ning puhkust. Aeg, millal ei suuda ma midagi tahta, mõelda, teha. Lihtsalt, selline olek, kus kõik tundub nii tähtusetu ning ainult üks asi muudab mind õnnelikuks. Kahju endast. Tean, et ma suudaksin teha kõike, kui ma vaid tahaks kuid ma olen liialt väsinud ja nõrk, ma ei suuda piisavalt kindlat otsust teha. Mõtted käivad peast läbi, tean, et mulle endale oleks kõige parem kõik lõpetada, kuid ma ei oska. Ma lihtsalt ei taha. I feel like I'm waiting for something, that isn't going to happen'. Ja nii ongi.

I can’t help it - there’s nothing I want more, so don’t tell me it’s not worth fightin’ for .

Ja jälle sajab seda valget ollust taevast alla. See on päris armas tegelikult. Käisin hommikul poes, ostsin endale jälle ühed saapad. Pean tõdema, et kingade vastu on mul nõrkus ning see on päev päeva järel suuremaks muutumas. Saapad on mega nunnud ja nii karvased ja soojad. Ühesõnaga, love. Tänane päev liigub nii aeglaselt. Tuleb see sellest, et ma ärkasin tänu vanematele jälle mingi 9 või sellele, et kogu aeg ongi uni ja pime ? Ei teagi. Suur tahtmine on tõmmata ennast kerra ja magada kevadeni nagu väike karupoeg. Lohutan ennast sellega, et ainult 4? nädalat pean ma seda kooli kannatama ning siis on vaheaeg, mis ilmselt venib väga pikaks. Niinii väga tahaks seda vaheaega, näeks mõnda inimest, keda ma pole terve igaviku näinud. Ja muidugi ma saaks magada, kaua. Hommikust saadik on väga kahtlane tuju peal, ei oskagi öelda, kas lapsik või lihtsalt hea tuju ? Täiega on tahtmine joosta preagu õues ja seal lumes ringi tõmmelda, niinii hea oleks. Aga ei no, ma olen haige. Samas, mind ei ole haigus kunagi peatanud ning mitte ka täna. Kell võiks saada 2,3 saaks välja minna. Õhtul on plaanis väike kinoseanss kiisuga ning hiljem lähme käime äkki Rego juurest läbi, kes sõidab võimalik, et mitmeks aastaks Austraaliasse. Sad, tahaks ka. Viimasel ajal kõik tuttavad kuskilt poolt lähevad Austraaliasse tööle vm.

Nagu ilmselt enam tähele panid, laiendasin oma blogi veidi, võite tutvuda kui viitsimist on. Polegi midagi muud öelda, nautige talve ja seda lund. 

Ja ma ei tea, miks nii on. Mis üldse on ? Kas on ? Väsinud.

yesterday you told me 'bout the blue-blue sky

Lumi, tuul, lumi, lumi. Lumi. Ei, mulle ei meeldi see. Mitte üldse. Nõme lihtsalt. Tegelikult asjad nii, et lumi on super kuid see tuul ja märg, mis sellega kaasneb, on külm ja vastik. Tänane hommik algas mul jälle hilise ärkamisega ning ega ma ilmselt oleks edasi maganud, kui Gregor poleks smsi mulle saatnud, et ta ei jõua bussi peale. Ühesõnaga, kuna mu kurk on põhimõtteliselt paistes ja nohu on hullemast hullem, siis otsustasin igaksjuhuks koju jääda. Täna nkn koolis midagi tarka ilmselt ei tehta, sest 19 tk meie klassist on matemaatika olümpiaadil. Eile ei jõudnud kahjuks trenni ka. Selle asemel käisin veits väljas ja ilmselt jäin haigemaks, kui ma olin. Aga noh, mida ma imestan, kui minu sugune tark otsustas panna miniseeliku selga. Ning tegelikult pole mina süüdi, mul kästi panna. Loodan, et sellel soovitajal on süümekad nüüd. Ja ma ei oska siia mitte midagi kirjutada. Igalpool on lumilumilumi. Aga miks ei võiks olla 10 kraadi ja lumi ? Vähemalt oleks soem. Haigusest hoolimata pean ma ennast täna vedama juuksurisse, sest ma niigi kaua olen oodanud sinna minekut. Sealt välja tulles on mu juuksed ilmselt kahe sekundiga jälle läbimärjad ja lund täis, how nice. Igatahes, ma nüüd teen kiirelt ja jooksen linna, jäu.