Make a wish but not aloud,

00.00. Soovin mõttes, vaikselt, lootes, et see kõik täitub. Tean, see on võib-olla lapsik, kuid harjumusest on jäänud külge. Mind täidab ärevus, energia ülevool, ületamatu õnnetunne. On võimalik, et kõik on lõpuks läbi ja taas saab alata uus ? Või see kõik on tühipaljas unistus ? Unistus, mille täitumine jääb kaugesse tulevikku, unistus, mis ei pruugigi täituda ? Väike osa minust kahtleb kõige selle õnnestumises, võimalik, et rohkemgi kui osake. Kuid ma tean, sina oled see. See, kelle jutt paneb mina naerma, see, kelle puudutus paneb mind värisema, tekitab külmavärinaid. Mis on see, mis tõmbab mind sinuni ? On see meeldimine, väike mäng, mis lõpuks lõppeb sarnaselt teistele ? Raske vastata sellele. Tean vaid, et kõik mida järsku tunda sain, tegi mind õnnelikuks. See oli minu jaoks ootamatu. Olin veendunud, et olen Temas kinni, siiani. Tean, see pole nii. Tema on minu jaoks mitte keegi, minevik, kuid sina.. Sina oled keegi. Keegi, kes suutis mind üle pika aja õnnelikuks teha. Kuid.. on miski, mis ei lase mul sind usaldada. Tean, millised mehed on, milline sina tundud. Sellelegi vaatamata ei oska ma võtta seisukohta sinu suhtes. Sa räägid ühte, käitud osaliselt teisiti. Miks, kuidas ? Nõnda ma lihtsalt jäängi mõtlema, võib-olla liigagi palju. Sellest pole kasu, ei suuda otsustada. Sinu juures on hea, parem. Seletamatu, see on müstiline.  Samas, tekib küsimus. Äkki sa oled lihtsalt järjekordne viga ? Tean, vigadest tuleks õppida. Teen neid veel ja veel elus kuid.. Midagi segab mind. Ma ei soovi enam langetada valet otsust. See ei ole ühepoolne kuid mida ma tähendan sulle ? Järjekordne väike flirt, mida aja möödudes saab unustada ? Ma ei soovi olla kellegi järjekordne mäng. Lihtsalt, ei taha. Sa mõtetest käid läbi kogu aeg kuid kardan, et tegin vale otsuse sinuga suheldes, seda alustades. Äkki peaksid jääma siia kus hetkel oled. Juba sellepärast, et kunagi oleks hea mälestus sinust, mida mäletada. Kardan, kõik läheb valesti, kõik lõppeb nii nagu ikka ning ma ei andestaks endale enam. Võib-olla on parem jätte kõik sinnapaika ning liikuda edasi ? Soovin, et ütleksid midagi. Midagi, mis paneks mu paika, seisma siia, kus olen. Võiksid anda mulle põhjuse ootamiseks, põhjuse jäämiseks. Vastasel juhul jääd oma võimalusest ilma ning siis on juba hilja. Hilja kõigeks selleks. Tean,  ma ei saa kõike, mida sooviksin. Ei saa kõike ning kõiki. Kuid.. sinus on kõik see olemas, mida vajan. Kõik see, mis teeb mind õnnelikuks. See on niigi läinud piisavalt kaugele, seda on osade jaoks raske lõpetada. Peaksin ma võitlema selle eest või laskma sellel minna ? Otsustusvõime on nüüdseks läinud ning järgi on vaid miljon mõtet mu peas, mõtted, mis ajavad mind hulluks, mõtted, mis ei lase mul olla rahulikult. Mõtted, mille eest ei saa põgeneda.