Nii, üle pika aja ma saan lõpuks kirjutada.
Isegi praegu pole piisavalt aega selleks siin, kuid ma lihtsalt teen selle aja. Kõige selle kõrvalt, mis toimumas on. Ma ei oska seda sõnadesse panna, ma ei tea.. See kõik, mis hetkel toimub on lihtsalt liiga palju. Ma ei tahaks küll vinguda, et elu on halb. Tegelikult ei ole. Kuid teatud asjaolud muudavad selle vahete vahel halvaks. Alustades siis kas või koolist. Ausalt öeldes ei lähe seal ka väga hullusti kuid kaks viimast kontrolltööd läksid halvasti. Tegelikult ma isegi ei tea, miks. Ma tean, et ma olen suuteline paremaks. Täna kätte saadud eesti keele kontrolltöö oli samuti halvasti tehtud, 4. Ma tean, et ma olen suuteline tegema seda 5le, olen suuteline enamaks. Alati saab paremini.
Lisaks sellele ajavad mind närvi inimesed, kes tulevad lambist mölisema ning arutavad minu elu üle. Mis see teie asi on, kuidas ma elan ? Võiks vaadata, et saate oma eluga hakkama kõige pealt. Ning kui mõne elu vaadata, siis pole seal kohe üldse midagi korras. See on lihtsalt jõhkralt nõme, kui inimene, kes ei tea sinust ning su minevikust mitte midagi, tuleb ning hakkab moraali pidama. Kõige naljakam on muidugi see, et ta ise on fucking 13 ja ei tea elust üldse sittagi ning kelle elu möödub iga nv'd maha juues. No cmon' see pole normaalne. Sa oled kuradi 13, sa jood, sa suitsetad, sa pole süütu - on mille üle uhke olla ? Tõesti, andke andeks, aga mulle ei jõua selline elu kohale. Enne võiks suureks kasvada. Tean, et ma ka 14selt jõin juba kuid tõesti, see on mõttetu ja ma võin seda kinnitada. Eriti, kui sa teed seda iga nädala vahetus ja täiesti lampi. Okei, võib-olla ma olen veidi ülekohutne, kuid face the truth, see ei ole normaalne.
Ning kolmandaks, ma tõesti ei tea, mida ma tahan. Südames on keegi, kuid imelikul kombel pole ma siiani kindel keda ma tahan. Mitte, et mul oleks mitu meest, ei. Kuid lihtsalt, hetkel on kõik nii segane ning minu elu on väga tagurpidi. See on võib-olla ka põhjuseks, miks ma üritan oma aega võimalikult palju mingite tööde või kursustega üle kuhjata. Lihtsalt, ma ei jõua enam mõelda päevast päeva, millest täpsemalt asi on. Mul on lihtsalt tunne, et ma ei jõua, mulle aitab.
Elu üldiselt on suhteliselt kiire ning kogu aeg on tegevust. Nädalavahetus läks kiirelt mööda. Reedel alustasin nädalavahetust tööga ning õhtul piljardiga. Laupäeval samuti töö ning siis Spanitep Up 3, mis tõenäoliselt on üks parimaid filme üldse. Tol hetkel seal seda vaadates tekkis tunne, et ma tahan kohe trenni minna. Õnneks mul peale filmi tund aega hiljem hakkas trenn. Poolteist tundi tantsimist ja lihtsalt lollitamist oli ülimalt lõõgastav.
Tegelikult tahaksin ma endale suuremat ruumi, peeglitega ning hea muusikalise varustusega. Lihtsalt kohta, kus ma saaksin tahtmise korral minna harjutama. Ilmselgelt jõudis mulle nüüd kohale, et tantsimine on tõesti ainuke ala, kus ma suudan püsida. Eelnevad 7 aastat tantsismist on seda tõestanud. Tantsimine lihtsalt suudab muresid lahendada, viia eemale sind reaalsusest ning võib-olla ongi see üks asi, mis mind selle poole tõmbab.
Pühapäeval oli väike tripp autoga Kose-Kurtna-Kiisa-Saku-Keila ja sai pilte ka veits teha. Nägin veel Vallut ja Karli, keda pole niinii ammu näinud, õhtu sisustasime kesklinnast koju jalutamisega ( sõitmisega mõne puhul ) ning pildistamisega. Eile suutis üks nendest öelda midagi väga armast mu kohta, mis tõesti pani naeratama, nii et aitäh sulle ! :)
Ma kirjutaksin veel ja veel kuid ma pean tõesti hetkel lõpetama ning minema tooma poest pangakaardi ja süüa. Tsauu !
xoxo
No comments:
Post a Comment