All filled up with emptiness,

Mõtlen minevikule, kõigele seal. Mis meist saanud on ? Kõik oli ju nii hästi, me olime lahutamatud. Kuid nüüd, sa oled kadunud. Sina pole enam see, keda teadsin. Pole kindel mis asjaolu on sind muutnud, kuid sa pole see sama inimene. Oled muutumas selleks samas halliks massiks, keda ma olen alati vihanud. Olen pettunud selles kõiges. Endas, sinus. See ei pidanud nii minema. Samas, võib-olla ongi parem nii. Võimalik, et olid lihtsalt möödanik, kellest nüüdseks on saamas minu minevik. Minevik, mida meenutades tekib näole naeratus, sest see kõik oli kuid mõistus blokeerib seda mõtet, sest selle meenutamine teeb haiget. Kas või sellepärast, et seda enam ei ole. See on läbi, kõik, otsas. Ükskõik, kui kurb see ka poleks, oled sa muutumas kellekski teiseks, kellekski võõraks. Inimeseks, kelle olemasolu sa vanasti vihkasid, eirasid. Ma ei tea, öeldakse ju küll, et kõikidel inimestel meie minevikus on mingi tähtsus ning kes ei jõudnud tulevikku, siis seda põhjusega. Kuid millise põhjusega ? Millest see tingitud on ? Kas peabki olema nii, et mingil hetkel sulle tähtsad inimesed kaugenevad ning tulevad uued ? Kõik inimesed tulevad kunagi ringiga tagasi, vähemalt nii loodetakse, mõeldakse. Kuid ka see ka nii on ? Ma ei tea. Kas on võimalik, et nii juhtub, ma ei tea. Samas, kui sa tuleksid tagasi, sellisena, nagu sa muutunud oleks, ei sooviks ma seda. Kas või lihtsalt sellepärast, et sa ei ole enam sama. Sa pole enam keegi. Tean, et ühiskond ning ümbritsevad inimesed muudavad meid, kuid sa ei ole kunagi olnud väga selline, keda mõjutada oleks saanud. Nüüdseks on see tehtud, enam ei oma tähtsust, milline sa olid. Lihtsalt, tahtsin öelda, et see on.. Ma ei teagi, mis see on. Masendav on vaadata, kuidas inimesed muutuvad, eriti kui nad muutuvad halvemaks. Kahju, mis muud.