Asjad ei muutu, meie muutume.

Tere hommikust siis ka jah. Kell 11.06. Õues on jälle mingi soe ilm ja päike paistab meeletult, pilvi siin polegi üleüldse. Täiesti masendav, ma ei kannata enam neid ilmu välja. Eks muidugi vahepeal oli meeletult hea kui oli soe, eriti peale seda pikka ja masendavat talve, kuid nüüd on soov see kõik tagasi saada. Seda nii mõenlgi põhjusel. Inimesed & need hetke minevikus arvatavasti jäävadki meelde, seda just nimelt selle talve kohta. Oletatavasti võin öelda,et väga vähesed teavad hetkel, millest või kellest ma tegelikult räägin, kuid siiski olen nendele osadele tänulik, et nad on mind siiani toetanud ja piisavalt head sõbrad olnud. Kuigi tahest-tahtmata pean ütlema, et nii mõnestki olen kahjuks või õnneks pidanud loobuma. Tavaliselt siiski kahjuks.

Kuid kui juba sõprusest rääkima hakata, siis mis see tegelikult on ? Kas see tähendab seda, et sa oled inimesega koos, naerate ja käite väljas või on see midagi enamat ? Enamat ehk usaldus, ausus ja teineteise toetamine ? Eks igaüks teab, kuidas kellegile ta sõber on, siinkohal tean nii mõndagi, kes seda pole. Mind see ei häiri, ma ei lähe ütlema neile seda, kuid ma tean seda piisavalt. Las nad lihtsalt olla siis. Sõbrad võivad olla tegelikult ju kõik. Imestama paneb mind ainult see, et poisid ütlevad pidevalt mulle,et poiss ja tüdruk ei saa olla parimad sõbrad, või lihtsalt sõbrad. Ma ei saa sellest lihtsalt aru. Poistel võib-olla on tõesti mingi haige ettekujutlus igast tüdrukust ( mitte, et ma mehi sõimata tahaks.) kuid tüdrukud suudavad olla küll lihtalt sõbrad. Mina vähemalt. Sõpruse juures ei loe tegelikult välimus vaid iseloom. Kuigi mõndadele võib-olla loeb see ka. Kaldusin teemast veidike küll kõrvale, kuid jah. Sõprus on midagi tugevamat tõesti, midagi head. Üldiselt oma sõprade pärast teeks ma ükskõik mida ja ma loodan siiralt, et minu omad teeksid minu pärast sama. Kuid kunagi ei või teada.. Sõbrad peaksid üksteisele alati olemas olema, neid toetama ja usaldama. Kuid meie nö. heaolu ühiskonnas on nii palju õelust, et neid fake-sõpru on piisavalt, milletõttu ei tea kunagi, keda võib ning keda ei või usaldada. Ma tean, et ma pole ka päris õige inimene sellest rääkima kuid enamuses üritan ma piisavalt ja koguaeg kõigile abiks olla ning kõiki, kes vähegi tahavad, aidata. Olen seda ka piisavalt teinud, mulle on selle eest ka alati hästi tasutud ning aitäh öeldud. Hea tunne on tegelikult kedagi aidata. Kuid ega selles ühiskonnas ei olegi võimalik täiesti mitte teesklemata osade ees olla. Kokkuvõtteks lihtsalt öeldes, austage ja hoolige oma sõpradest ja olge neile toeks, alati kui neil on vaja. See pole ju tegelikult raske ? Lohutamiseks läheb tegelikult vaja kas või ainult kallistust. Polegi raske, või mis ?

Samas ma tean, et mul on piisavalt sõpru, keda usaldada ja kellega ma saan rääkida kõigest. Olgu ta siis mis tahes vanusest või soost. Mainiksin hea meelega siin mitut inimest kuid ma parem ei hakka, pärast mõni solvub. Just need, keda ma maininud pole. Kuid samas, sõbral ja tuttaval on minu jaoks vahe. Tuttavateks ma pean neid kõiki, kellega ma ikkagi suhteliselt tihti läbi käin, lihtsalt väljas ja nii. Sõber on midagi tähtsamat ja kellega ma tunnen ennast hästi, kellega ma saan naerda jne. Tõesti, aitäh teile :)

Kell on saanud 11.11. Soovime ? Tänaseks pole mingeid plaane otseselt, kuid tegelikult ma võib-olla ei tean, mis ma tegema hakkan. Teile ma kahjuks või õnneks seda rääkida ei saa, sest teatud inimeed loevad siin, kes ei peaks teadma sellest. 11.14. Ega ma polegi väga kaugele jõudnud oma tekstiga. Kuid piisavalt, et siia midagi kokku kirjutada. Aga tõesti, kuna ma ei oska siia midagi tarka kirjutada rohkem, siis olge tublid jms.

xoxo