Everything is not as it seems.

Terekest siis siit ka. Tean, et eelmised sissekanded polnud võibolla kõige mõistlikumad ja sõbralikumad, kui vaadata, kuidas minuga käituti, eriti räägiks viimasest päevast, siis pole need midagi halba . Ei, ma ei tulnud siia masetsema, pole põhjust. Ma olen enam kui õnnelik. Oli, mis oli. Olen kogemuse võrra targem, ei tee enam sama viga. Tean, et juba kirjutasin seda, kuid ma teen seda veel. Lihtsalt igaksjuhuks. Lõpuks, kui ma Põlvast kavatsesin ära minna, läksin Tauri ja ta onuga Räpinasse. Pole vist ammu nii palju naernud, täiesti ausalt. Millegi pärast ma lihtsalt enamuse ajast tundsin ennast nii kuradi hästi ja kõik oli nii korras. Super lihtsalt. Täna käisime veel Tartus. Veidike aega olime seal, ootasime bussi. Bussipileteid ostsime viimase raha eest, peaks mainima, et sentide. See oli tõesti naljanurmber, mida me korraldasime. Ja nüüd, lõpuks, olen ma Tallinnas. Tõesti, see on mu kodulinn ja sünnikoht, kuid andke andeks, ma vihkan seda kohta. Põhjuseid on mitmeid, halvad mälestused ning lihtsalt see õhkkond. Ma tõesti ei tahaks midagi halba öelda, mulle tegelikult suvel täitsa meeldib siin, eriti öösiti, kuid ma eelistan kõiki kohti peale selle, kahjuks või õnneks. Osati hakkasin ma Lõuna-Eestit väga armastama, see on lihtsalt teissugune ja peaks mainima, et ma pean järgmine aasta Tartu kolima, lihtsalt pean. Selles linnas oli nende paari tunni jooksul juba midagi nii paeluvat, midagi, mis sinna lihtsalt tõmbas. Elu on tegelikult rahulikum kui Tallinnas või mõnes muus suures linnas. 

Tegelikult, viimased päevad panid mind mõtlema. Mõtlema enda elu üle, selle ühiskonna üle, mis pealnäha võib-olla polegi nii hull. Täpselt nagu kahepalgeline inimene, kes pealtnäha on igati hea ning hooliv ning tundma õppides on tunne, nagu seda poleks pidanud tegema üldse. Lihtsalt suur viga. Eks igal inimesel on halbu külgi, millest saab lahti, kui on tahtmist. Tahtmist ja tugevust, et sellest üle saada. Iseloomu tuleb kasvatada, just nagu ühe tuttava onu ütles. Ja tegelikult ongi nii. Selles ei ole midagi rasket. Ning tõesti, ma pole võib-olla väga palju läbi eluanud, kuid võrreldes osade minuvanustega, siis ma olen, ning väga palju. Ja ma võin julgelt öelda, et sellest kõigest on võimalik üle olla. On võimalik seista oma maailmavaadete eest. Üldiselt, olen ma siiski inimene, kes viimasel ajal lõhub selleks kas või osasid suhteid, et seista nende eest. Aga miks ma peaksin muutuma kellegi pärast, kes seda lõppude-lõpuks pole isegi väärt ? Ma olen parem mina ise ning olen inimstega, kes on leppinud sellega, milline ma olen. Ja samuti võin öelda, et neid inimesi on tegelikult palju. 

Millegi pärast on mu blogi muutunud viimasel ajal rohkem sügavamõtteliseks kui selliseks, kus oma tegevstest kirjutada. Kuid samas, minu blogi, kirjutan, mida ma tahan. Ja kui kellegile see ei sobi, pole mina süüdi. Ärge lugege siis. See on tegelikult sama nagu inimeste ja suhtlemisega. Kui inimene ei meeldi, ära hakka temaga isegi suhtlema. Sellest olen ma aru saanud, sest inimesi pole võimalik muuta. Inimene muutub siis, kui ta tahab, mitte kui keegi teine tahab.

 Ahja, ning olenemata nendest halbadest sündmustest, on mul sellest ajast nii mõndagi head meenutada ning ka palju pilte, mis oleksid tegelikult väärt näitamist. Mõni saab meelt lahutada, mõni teine selgust, milline mõni võib olla. Ja tegelikult, ma ei ole mitte kunagi halvasti mõelnud, mida ma teinud või rääkinud olen. Alati on olnud mingi tagamõte või põhimõte, kuid kunagi pole see olnud halb. Noh, eks muidugi on mõni väike kättemaks või vihaga öeldud asi, kuid need antakse tavaliselt andeks. Pildid igatahes panen ülesse ning siis panen enda blogisse aadressi, kust neid näha saab. Nii, et kellel huvi, võib küsida või siis kui ma kunagi siia panen selle üle, siis siit vaadata.  

Kui aus olla, siis enamuse ajast, kui ma seda siia kirjutasin, mu mõte lihtsalt ei liikunud. Need sündmused, mis vahepeal on olnud, on ikka mõnusalt mind kettasse ajanud. Samas, on inimesi, keda peaksin tänama, siin kohal siis Tauri, kes suutis mu tuju piisavalt üleval hoida ja mulle tegevust leidma. Aitäh Sulle. Ja kui jutt juba sõprade peale läks, siis täna sain ma sitaks hea uudise osaliseks. Nimelt, minu jaoks väga tähtis inimene, keda võiksin pidada isegi teatud mõttes oma parimaks sõbraks, tuleb sügisest, tegelikult juba see pühapäev, Tallinna õppima. See on juba hea sellepärast, et ma pole teda aasta aega näinud kahjuks, sest Tallinnast elab ta kaugel ning teatud sündmuste pärast ei olnud mul kahjuks võimalik tema juurde ka minna. Igatsen teda tegelikult väga palju, just neid pikki msni vestlusi, mis vahest olid sügavamõttelised, teine kord pervertlikud ja sisutühjad. Olenevalt tujust, kuid alati oli temaga millestki rääkida. Viimasel ajal on mul nii kiire olnud, et enamus tähtsaid inimesi on nii kõrvale jäänud, millest on meeletult kahju ning ma üritan kõik selle aja tasaks teha, üksõik kuidas. Igatahes, te olete mul kõik meeles, kiisukesed. 

Ja tegelikult, mul on kahju, et nii läks. Kahju Sinust, kahju ka endast. Kuid elu läheb edasi, tahame me seda või ei. See on paratamatus, saatus, millega tuleb leppida. Vahest on võimalik midagi taastada, vahest mitte. Kuid lootus on alati sisimas olemas. Ning see lootus on seal, ning see jääb sinna. Alatiseks. 

xoxo