Tahan tunda kõike uuesti ja uuesti. Tahan näha sind unes, kui see on ainus, mis mulle jääb..

Tunne, millest ei saa üle. Enam pole mõtet, pole mõtet jätkata endale valetamist, teekslemist, et kõik on korras. Ma tean, see pole ju nii. Pole peale Teda olnud ning võib-olla ei hakkagi olema. Ei oska elada nii, ilma Temata. Viimasel ajal olen aina tihedamini mõelnud sellest kõigest. Mõelnud, mis oleks saanud kui.. . Tegelikult vist polegi vahet, mis oleks saanud. Ei saanud, kõik. See on lõpp ja sellest ei saa enam  mööda vaadata. See on paratamatus. See on nagu asi, mida sa sisimas igatsed kuid üritad endale valetades tunnistada, et sa suudad ilma.  Suudad elada ilma selleta ning sealjuures olla õnnelik. Kuid milleks endale valetada ? Selleks peab olema kuradi hea valetaja ning teiseks, pole ju mõtet. Pole mõtet petta ju ennast, valetada endale.

Lugedes neid ridu, mida ma kirjutasin enne Teda ning peale Teda, tuleb igatsus. Lugedes neid ridu, mida Temale kirjutasin, armastades teda, see teeb haiget. Haiget teeb teadmine, et ma ei saa Teda, mitte kunagi. Öeldakse ju, et kui tahad piisavalt, usud piisavalt, on kõik võimalik. Kuid kui kaua ma pean uskuma ja tahtma ? Sellepeale öeldaks mulle, et tegutse. Kahjuks pole enam asi minus, pole kunagi olnudki. Asi on Temas. Asi on kõiges muud, kui minus. Nüüd pole minu teha see saatus, edaspidine. Üks lähedane, sugulane lausa, küsis minult, et miks, miks teda igatsed ? Mis on temas nii erilist, et sa ei suuda Temast lahti lasta ? Ning ainus,  mida ma teha oskasin, oli talle nõutult otsa vaatamine ning õlgade kehitamine. Ma tõesti ei tea, mis kuradi asi mind sunnib mind Temale mõtlema, Temast kirjutama. Ilmselt ei saa ma seda kunagi teada, kuid ma tean, et Tema on eriline, oli ning jääb selleks. Oma tundeid lihtsalt ei saa sundida, Tema oli minu ainus, ainus, kes tähendas midagi. Ainus, kellega ma suutsin olla. Arvaku kõik teised, kuidas tahavad, ma armastan Teda ning ma ei saa sinna midagi teha. Nii oli, nii on ja nii jääb. Seda kirjutades tekivad silmadesse pisarad, mõtetesse Tema ning silmeette kerkivad pildid ja mälestused, öeldud laused minevikust. Ma lihtsalt ei oska lahti lasta. Ma vajan Teda, mitte kedagi teist. Sisimas ma tean, et ma ei saa Teda, ei ole kunagi saanud ning ei saa ka kuid lootus on, see jääb. Lugedes neid ridu juttudes, veel ning veel, lõpmatuseni, vaatan nende lõppe ning neid lubadusi, mida olen andnud. Need kõik on siiani nii, nagu seal kirjas. Ma pole Teda unustanud ning ei unusta ka, sest Ta oli minu ainus, on ning jääb selleks. Ma võtsin Teda igavesena enda elus, unustades, et mingil hetkel peab kõik nagu kui nii muutuma ning Ta ei ole igavesti minu. Sellele vaatamata Sa olid ja oled mu kõik, see ei muutu.