Every day is so wonderful.

Tereeeeeeee. Viimaselajal olen siia lisanud rohkem juba pilte, kui juttu ja mulle täitsa meelib see. Mitte, et mulle ei meeldiks kirjutada või ma siia kirjutamise lõpetaks. Mitte mingil juhul, kuid lihtsalt, mulle meeldib ja kõik. Hommikul ilm - äike, paduvihm ja 18 kraadi - ei lubanud tänaseks eriti midagi, kui nüüd, mõnikümmend minutit hiljem, on taevas juba sinakas ja ilm on suhteliselt ilus. Ilmselt saab isei välja minna, ilma läbi ligunemata. Super ju ? Tegelikult olen ma suhtseliselt õnnelik ja kõik on vägavägaväga korras ja hästi. Noh, välja arvatud, et suvi on kohe läbi. Lihtsalt, ma ei lepi sellega. Aga vot, ma lähen nüüd tegelen millegi kasulikuga, nagu näiteks kiirkoristus ja siis teeme plaaaanid tänaseks. Tsauki

xoxo

world is my playground.

'Cause I don't shine if you don't shine.

We never think, we just go and do

TSAUUU.

Ma armun igapäevaga aina rohkem kõikidesse kohtadesse, mis Tallinnast eemal. Sai väike tripp Haapsallu ja sinna kanti tehtud. Tagasi tulles kavatses autos vesi ülekuumeneda ja läks keema. Teeääres seda jahutada on ka tore kogemus. Fotosid minust on jällegi meeletult ja mingeid kahtlaseid pornokaid veel rohkem. Üles ma ei viitsi neid laadida, ausalt. Tüütu on neid lihtsalt laadida ja oodata, orxis üksikud pildid on, siia panen need samad umbes. Igatahes, ma armastan tohutult Haapsalu ka, meeletult rahulik ja mõnus koht. Täna tuli täielik igatsus Hiiumaa vastu ja nüüd loodan ma siiralt Liisa ja Andrease peale, et ta saaks auto, millega sõita. Saab veel enne kooli algust teha väikse tripi Hiidu, kuradi rahule jääks oma suvega siis. Supersupersuper. Hetkel mingi väga haige hoog peal, kõik on lihtsalt niinii hea ja veel parem kui olla saab. Kui välja arvata, et mu lümfisõlm on paistes, jesssssss. Tuju ja emotsioonid on totaalselt laes lihtsaaaaaaalt !

Mulle pole vaja ilusaid sõnu, et uskuda uskumatut.

Noniiii. Täna jälle ilus ilm, vihma sajab ja üldse kuidagi uimane olla. Kohekohe lähen Kiili, ja kui hästi läheb siis näen ka oma kiisumiisut, keda ma niiiniii kaua pole näinud, sest me mõlemad olime Tlnst ära. Hommik möödus pool unes ja kurku valutades ning kahtlaselt palju süües. Koguaeg on vaja midagi süüa ning neelates annab mu kurk nii meeletult tunda. Kust kurat ma selle haiguse üle korjasin, tahaksin teada ? Kanal 2st tulevad ka mingid kahtlased terroristide saated, ma ei saa aru. Hästi põnev on neid vaadata ju hommikul vara. Tegelikult kell on juba kolm ja ma üritan enanst igati lõbustada enne minema hakkamist aga noh, mu jaoks on siiski hommik. Vihmased ilmad on nii vastikud. Mitte, et mulle ei meeldiks vihm, vägagi meeldib, aga siis on päev kuidagi nii uimane ja unine.  Nüüd aga ma lähen teen veel ennast veits korda ja siis lähen Kiili kunagi. tsaumiau

xoxo

                                                                                                               Sellega lõbustan enanst ja :D

Maybe, it's time to let go.

No jälle, tere vist.

Ma ei oskagi siia midagi kohe kirjutada kuid ma tean, et ma pean. Mitte, et mul oleks kohustus siia kirjutada vaid ma tunnen, et ma pean. Ma pean kirjutama midagi, ükskõik mida. Tänane päev möödus superhästi. Kui jätta välja koht, et ma nägin Teda. Ma tõesti ei tea, kas olla kurb või mitte. Otseselt pole põhjust, sest täna ma sain aru, et ma olen tugevam kui ma ise arvasin. Tugevam, kui enne. Võin öelda, et see on piisavalt hea põhjus, et olla õnnelik, rõõmus, kõige üle. Võib-olla ei ole kõik nii lootusetu, kui arvasin. Võib-olla ma suudan isegi Sinust lahti lasta, saada üle sellest kõigest. Tean, et see on võimalik. Ning nüüd on mul tahtmist, tahtmist saada üle sellest kõigest. Ma tean, et Sa pole seda väärt, Sa pole seda kunagi olnudki. Pole olnud, ei hakkagi olema ja nii ongi hea. Parem mulle. Enne mu katsed elu jätkata olid poolikud, need olid väikesed sammud, kuid siiski edusammud parema elu poole kuid peale tänast.. Ma tean, et suudan jätkata, suudan jätkata seda kõike siin, ilma Sinuta, ning paremini kui kunagi varem. See kõik on lihtsalt super, parim ja veel parem. Ükskõik, kui ebaloogiline see ka preagu ei tundunud, nii on ning nii on hea.

Ja tegelikult, väga pede on see, et mu kurk valutab. Ning kahtlane on see, et ema ja isa tulid kinost koju ja väitsid, et ma olen joonud. Pohhuj see, et ma üritan siin kaine olla. Toredad on, eks jah. Hetkel on mul suursuursuur uni ja ma tõesti ei suuda enam üleval olla. Peaks veel mainima, et mul on kahju. Nimelt sellest, et mul teatud inimesega läks nii. Ja arvan, et need, kes ennast puudutatuna tundsid, (sest ma tean, et osad, kes seda loevad siis kindlalt, teevad seda) ei peaks ennast tundma nii. Nii peaks tundma ennast ainult üks mu vägaväga hea tuttav ning sõber ning loodan siiralt, et ta saab aru, kellest on jutt. Aga okei, headöööööd

xoxo

..

http://fotoalbum.ee/photos/Petraaa/sets/1038786

Leidsin telefonist ka mingeid pilte,mida mõni tahtnud on või mis üldse on teatud ajal tehtud ja kuna ma oma usb juhtme nüüd lõpuks leidsin, siis otsustasin need ka lisada sinna.

Tahan tunda kõike uuesti ja uuesti. Tahan näha sind unes, kui see on ainus, mis mulle jääb..

Tunne, millest ei saa üle. Enam pole mõtet, pole mõtet jätkata endale valetamist, teekslemist, et kõik on korras. Ma tean, see pole ju nii. Pole peale Teda olnud ning võib-olla ei hakkagi olema. Ei oska elada nii, ilma Temata. Viimasel ajal olen aina tihedamini mõelnud sellest kõigest. Mõelnud, mis oleks saanud kui.. . Tegelikult vist polegi vahet, mis oleks saanud. Ei saanud, kõik. See on lõpp ja sellest ei saa enam  mööda vaadata. See on paratamatus. See on nagu asi, mida sa sisimas igatsed kuid üritad endale valetades tunnistada, et sa suudad ilma.  Suudad elada ilma selleta ning sealjuures olla õnnelik. Kuid milleks endale valetada ? Selleks peab olema kuradi hea valetaja ning teiseks, pole ju mõtet. Pole mõtet petta ju ennast, valetada endale.

Lugedes neid ridu, mida ma kirjutasin enne Teda ning peale Teda, tuleb igatsus. Lugedes neid ridu, mida Temale kirjutasin, armastades teda, see teeb haiget. Haiget teeb teadmine, et ma ei saa Teda, mitte kunagi. Öeldakse ju, et kui tahad piisavalt, usud piisavalt, on kõik võimalik. Kuid kui kaua ma pean uskuma ja tahtma ? Sellepeale öeldaks mulle, et tegutse. Kahjuks pole enam asi minus, pole kunagi olnudki. Asi on Temas. Asi on kõiges muud, kui minus. Nüüd pole minu teha see saatus, edaspidine. Üks lähedane, sugulane lausa, küsis minult, et miks, miks teda igatsed ? Mis on temas nii erilist, et sa ei suuda Temast lahti lasta ? Ning ainus,  mida ma teha oskasin, oli talle nõutult otsa vaatamine ning õlgade kehitamine. Ma tõesti ei tea, mis kuradi asi mind sunnib mind Temale mõtlema, Temast kirjutama. Ilmselt ei saa ma seda kunagi teada, kuid ma tean, et Tema on eriline, oli ning jääb selleks. Oma tundeid lihtsalt ei saa sundida, Tema oli minu ainus, ainus, kes tähendas midagi. Ainus, kellega ma suutsin olla. Arvaku kõik teised, kuidas tahavad, ma armastan Teda ning ma ei saa sinna midagi teha. Nii oli, nii on ja nii jääb. Seda kirjutades tekivad silmadesse pisarad, mõtetesse Tema ning silmeette kerkivad pildid ja mälestused, öeldud laused minevikust. Ma lihtsalt ei oska lahti lasta. Ma vajan Teda, mitte kedagi teist. Sisimas ma tean, et ma ei saa Teda, ei ole kunagi saanud ning ei saa ka kuid lootus on, see jääb. Lugedes neid ridu juttudes, veel ning veel, lõpmatuseni, vaatan nende lõppe ning neid lubadusi, mida olen andnud. Need kõik on siiani nii, nagu seal kirjas. Ma pole Teda unustanud ning ei unusta ka, sest Ta oli minu ainus, on ning jääb selleks. Ma võtsin Teda igavesena enda elus, unustades, et mingil hetkel peab kõik nagu kui nii muutuma ning Ta ei ole igavesti minu. Sellele vaatamata Sa olid ja oled mu kõik, see ei muutu.

Ära kunagi võta inimesi oma elus igavestena. Me kõik oleme vaid külalised üksteise eludes.

http://public.fotki.com/Petraaax/ksks/

http://fotoalbum.ee/photos/Petraaa/sets/966249

Hommikust. Pildid suutsid ennast ööga üles laadida, nii et siin need nüüd on. Ja peaks mainima, et õues on hästi tore ilm, kas pole ? Tänased plaanid arvatavasti ei saa teostatud, sest tõesti, ilm on ülimalt sitt. Mitte et mul oleks midagi vihma vastu aga lihtsalt, sellise ilmaga pole Tallinnas mitte kui midagi teha. Noh, juhul kui ma just ei kavatse Solarises või Virus istuda, mida ma ilmselgelt ei taha teha. Ema läks ka just uksest välja ja hetk hiljem tuli tagasi vihmavarju järgi, sest täpselt hakkas mõnus paduvihm. Lucky.

Nüüd tahaks vist ennast päevläbi korda teha. Pole ammu jõudnud täiesti normaalseks ennast teha, nii et nüüd on võimalus mul seda teha. Aga kõigepealt tahaks süüa, sest muidu tekib mul korralik blackout, kõht on meeletult tühi. Tahaks tegelikult midagi head süüa, hmh. Eks vaatab, mis saab. Tsauki.

xoxo

Everything is not as it seems.

Terekest siis siit ka. Tean, et eelmised sissekanded polnud võibolla kõige mõistlikumad ja sõbralikumad, kui vaadata, kuidas minuga käituti, eriti räägiks viimasest päevast, siis pole need midagi halba . Ei, ma ei tulnud siia masetsema, pole põhjust. Ma olen enam kui õnnelik. Oli, mis oli. Olen kogemuse võrra targem, ei tee enam sama viga. Tean, et juba kirjutasin seda, kuid ma teen seda veel. Lihtsalt igaksjuhuks. Lõpuks, kui ma Põlvast kavatsesin ära minna, läksin Tauri ja ta onuga Räpinasse. Pole vist ammu nii palju naernud, täiesti ausalt. Millegi pärast ma lihtsalt enamuse ajast tundsin ennast nii kuradi hästi ja kõik oli nii korras. Super lihtsalt. Täna käisime veel Tartus. Veidike aega olime seal, ootasime bussi. Bussipileteid ostsime viimase raha eest, peaks mainima, et sentide. See oli tõesti naljanurmber, mida me korraldasime. Ja nüüd, lõpuks, olen ma Tallinnas. Tõesti, see on mu kodulinn ja sünnikoht, kuid andke andeks, ma vihkan seda kohta. Põhjuseid on mitmeid, halvad mälestused ning lihtsalt see õhkkond. Ma tõesti ei tahaks midagi halba öelda, mulle tegelikult suvel täitsa meeldib siin, eriti öösiti, kuid ma eelistan kõiki kohti peale selle, kahjuks või õnneks. Osati hakkasin ma Lõuna-Eestit väga armastama, see on lihtsalt teissugune ja peaks mainima, et ma pean järgmine aasta Tartu kolima, lihtsalt pean. Selles linnas oli nende paari tunni jooksul juba midagi nii paeluvat, midagi, mis sinna lihtsalt tõmbas. Elu on tegelikult rahulikum kui Tallinnas või mõnes muus suures linnas. 

Tegelikult, viimased päevad panid mind mõtlema. Mõtlema enda elu üle, selle ühiskonna üle, mis pealnäha võib-olla polegi nii hull. Täpselt nagu kahepalgeline inimene, kes pealtnäha on igati hea ning hooliv ning tundma õppides on tunne, nagu seda poleks pidanud tegema üldse. Lihtsalt suur viga. Eks igal inimesel on halbu külgi, millest saab lahti, kui on tahtmist. Tahtmist ja tugevust, et sellest üle saada. Iseloomu tuleb kasvatada, just nagu ühe tuttava onu ütles. Ja tegelikult ongi nii. Selles ei ole midagi rasket. Ning tõesti, ma pole võib-olla väga palju läbi eluanud, kuid võrreldes osade minuvanustega, siis ma olen, ning väga palju. Ja ma võin julgelt öelda, et sellest kõigest on võimalik üle olla. On võimalik seista oma maailmavaadete eest. Üldiselt, olen ma siiski inimene, kes viimasel ajal lõhub selleks kas või osasid suhteid, et seista nende eest. Aga miks ma peaksin muutuma kellegi pärast, kes seda lõppude-lõpuks pole isegi väärt ? Ma olen parem mina ise ning olen inimstega, kes on leppinud sellega, milline ma olen. Ja samuti võin öelda, et neid inimesi on tegelikult palju. 

Millegi pärast on mu blogi muutunud viimasel ajal rohkem sügavamõtteliseks kui selliseks, kus oma tegevstest kirjutada. Kuid samas, minu blogi, kirjutan, mida ma tahan. Ja kui kellegile see ei sobi, pole mina süüdi. Ärge lugege siis. See on tegelikult sama nagu inimeste ja suhtlemisega. Kui inimene ei meeldi, ära hakka temaga isegi suhtlema. Sellest olen ma aru saanud, sest inimesi pole võimalik muuta. Inimene muutub siis, kui ta tahab, mitte kui keegi teine tahab.

 Ahja, ning olenemata nendest halbadest sündmustest, on mul sellest ajast nii mõndagi head meenutada ning ka palju pilte, mis oleksid tegelikult väärt näitamist. Mõni saab meelt lahutada, mõni teine selgust, milline mõni võib olla. Ja tegelikult, ma ei ole mitte kunagi halvasti mõelnud, mida ma teinud või rääkinud olen. Alati on olnud mingi tagamõte või põhimõte, kuid kunagi pole see olnud halb. Noh, eks muidugi on mõni väike kättemaks või vihaga öeldud asi, kuid need antakse tavaliselt andeks. Pildid igatahes panen ülesse ning siis panen enda blogisse aadressi, kust neid näha saab. Nii, et kellel huvi, võib küsida või siis kui ma kunagi siia panen selle üle, siis siit vaadata.  

Kui aus olla, siis enamuse ajast, kui ma seda siia kirjutasin, mu mõte lihtsalt ei liikunud. Need sündmused, mis vahepeal on olnud, on ikka mõnusalt mind kettasse ajanud. Samas, on inimesi, keda peaksin tänama, siin kohal siis Tauri, kes suutis mu tuju piisavalt üleval hoida ja mulle tegevust leidma. Aitäh Sulle. Ja kui jutt juba sõprade peale läks, siis täna sain ma sitaks hea uudise osaliseks. Nimelt, minu jaoks väga tähtis inimene, keda võiksin pidada isegi teatud mõttes oma parimaks sõbraks, tuleb sügisest, tegelikult juba see pühapäev, Tallinna õppima. See on juba hea sellepärast, et ma pole teda aasta aega näinud kahjuks, sest Tallinnast elab ta kaugel ning teatud sündmuste pärast ei olnud mul kahjuks võimalik tema juurde ka minna. Igatsen teda tegelikult väga palju, just neid pikki msni vestlusi, mis vahest olid sügavamõttelised, teine kord pervertlikud ja sisutühjad. Olenevalt tujust, kuid alati oli temaga millestki rääkida. Viimasel ajal on mul nii kiire olnud, et enamus tähtsaid inimesi on nii kõrvale jäänud, millest on meeletult kahju ning ma üritan kõik selle aja tasaks teha, üksõik kuidas. Igatahes, te olete mul kõik meeles, kiisukesed. 

Ja tegelikult, mul on kahju, et nii läks. Kahju Sinust, kahju ka endast. Kuid elu läheb edasi, tahame me seda või ei. See on paratamatus, saatus, millega tuleb leppida. Vahest on võimalik midagi taastada, vahest mitte. Kuid lootus on alati sisimas olemas. Ning see lootus on seal, ning see jääb sinna. Alatiseks. 

xoxo

There is no longer you and I.

I have no more time for you to hurt my feelings
Done enough to prove I'm all that I believe in
We are at the end no more stupid lies
I'm better off without you here by my side

Ma ei saa aru. Lihtsalt, mulle ei jõua kohale, kuidas saab üks inimene nii mõttetu ja sisutühi olla. Kuidas üldse on võimalik mõelda selliseid asju ? Rääkimata siis ütlemisest. Ikka tõsiselt loll, andke andeks, kuid tõesti, peab olema, et nii mõelda ja sellest mitte aru saada. Ja jällegi vist ei saa keegi eriti aru, millest on asi ja võib-olla ma pingutangi veidike üle, kuid mõni võiks lõpuks aru saada, et ta tähendab midagi ja ma hoolin tõesti kõikidest. Ja ma tõesti pean jällegi vinguma ja olema murest-murtud ning kõike seda jälle läbi elama. Kuid nüüd ma  vähemalt tean, ma ei tee enam nii. Pole lihtsalt mõtet. Pole mõtet lasta endale lähedale kedagi, kellest sa juba tead, et ta ei suuda olla selline, nagu vajad. Ma tean seda, ma ei korda seda enam. Järjekordne õppetund on käes ning ma olen jällegi millegi võrra targem, parem.


Nagu ühes raamatus oli öeldud : " Võib-olla mind loodigi siia, et kannatada, aidata teisi ja tunda pidevalt valu. " Tõesti, ma ei saa öelda, et minul päris nii on, kuid vahete-vahel on tõesti tunne, et nii ongi. Et ma pean seda taluma, elama läbi kõike ning suutma siiski veel tugev olla. Võib-olla on see saatus. Saatus, mida ma ise kahjuks või õnneks määrata ei saa, ning ega ma vist ei tahakski. Võtan vastu kõik need raskused ning saan nendest üle ja olen tugev ning õnnelik. Ma saan sellega lihtsalt hakkama.


Ning anna andkes, võib-olla minu tõekspidamised ongi imelikud, teistsugused ja need ei meeldi sulle, kuid seljuhul, ära suhtle minuga. Vägagi kerge. Sest kindel on see, et mind sa nii kergelt juba ei muuda ning minu tõekspidamistest ma lahti ei ütle, eriti veel sinusuguse pärast. Ja peale neid kõiki läbielamisi, oled sina see, kellest on mul kahju. Peale kõike seda, mida sa mulle tegid, tunnen ma sulle kaasa, selle pärast, kes sa oled. Kahju on seda vaadata, kuidas inimene oma elu rikub tükk tüki haaval. Ma sügaval sisimas tõesti loodan, et sa kannatad veidikenegi peale seda. Tundub küll karm ning ülbe, kuid miks pean mina olema ainus ? Kuid ilmselt seda ei juhtu, tundes sind. Ning selles on kahju. Väga kahju.

xoxo

And the perfect fairytale will end up being the last you'll ever hear.

Hommmmmmik !
Järjekordne ilus päev, ilusa ilma ja hea tujuga. Jah, mul on hea tuju. Tegelikult pole mul siia vist mitte midagi kirjutada, kuid kuna kõik magavad ja ma üksi siin üleval, siis pole mul muud tarka ka teha. Augusti lõpus on nii paljudel soov näha mind, iseenesest hästi armas. Eks ma pean jõudma siis kõiki näha. Hetkel on kõht ka megatühi ja uni on ka suur, sest ma ärkasin juba mingi kell 7 ja peale seda ma enam korralikult magada eisaanud ka, suhteliselt äge vmis ? Eilne torm oli ka päris mõnus, õues sellega oli tore olla. Terve taevas oli mingi lilla ja pidevalt lõi kuhugi sisse, rääkimata tuulest ja vihmast, mida oli meeltult. See selleks. Imelikult kombel on msnsis palju inimesi online, olenemata sellest et kell on alles 12. Noh, minu jaoks on see tegelikult vähe, sest kodus ma magana tavaliselt 1ni vähemalt. Aga okei, see tekst on siin täiesti sisutühi ja mõttetu niiet ma ei jätka selles kirjutamist enam. tsaumiau.

Did you think that you could smile and steal my heart away ?

Tsaumiau :)

Andke mulle palun andeks nüüd, et ma kirjutanud pole. Mul tõesti pole aega. Ma isegi vist ei jõudnud ära mainida, et ma lähen Põlva. Anyway, Põlvas ma igatahes olen. Hetkel pole tuju ka kõigeparem. Loogiliselt võttes peaksin ma muidugi mega õnnelik olema, kuid ei. Igatahes, üks inimene mainis, et ta käib siin vaatamas, aga midagi uut pole. Otsustasin siis kirjutada ..

Nii siis, mis põnevat ? Ega tegelt kõik on põnev ja ma ei tea, ma ei tahagi ausalt öeldes siin kirjeldada, mida me teeme või ei tee. Tõesti pole tahtmist hetkel. Võib-olla kunagi hiljem, kellegi tungival soovil, kuid mitte hetkel. Pole lihtsalt piisavalt aega ja tahtmist rääkida, kirjeldada, mis siin toimub. Ainult peaksin ära mainima, et peale neid joomisi, mis siin iga öö on, olen mina igakord kaine olnud. Kiitus mulle. Ma isegi ei tea, kust selline korralik käitumine ja tahtmine paremaks muutuda, tuleb, kuid ma tean, et ma suudan seda kõike. Asi on tahtmises. See sama inimene, kellest nüüd hiljem juttu tuleb, ütles mulle, kui ma olin talle öelnud, et ta lõpetaks sellise eluviisi, et ma muudaks teda. Ja siis mul tekkis küsimus, et kelle pärast ? Kas selle pärast, et ta tahab muutuda või selleks, et ta mulle meeldiks ? Tõesti, kui tal endale tahtmist pole, ei saa mina kahjuks mitte midagi teha. Ja nagu ma eile öösel aru sain, siis talle ma piisavalt siiski ei tähenda, et ta oma lubadusi hoiaks. Järjekordne pettumine, jällegi mehes. Eks elu läheb edasi ning neid pettumusi tuleb veel ja veel, kuid see opli kuidagi teistmoodi. Ma tõesti lootsin midagi teistsugust. Ja kui Sa peaksid seda kunagi siin lugema, siis loodan, et Sa tõesti võtad midagi ette, kas või lihtsalt selleks, et ennast tõestada. Võib-olla tahtsin ma jällegi liiga palju, nõudsin liialt ? Ma ei tea, kuid ma tean, et katteta lubadusi on samuti mõttetu anda, eriti teades, et mulle lähevad need korda. Aga jah, ma ei taha ega hakka mainima, kes mida tegi. Eks see, kes tegi, teab väga hästi ja ma tõesti südamest loodan, et kunagi tal on selle pärast süümepiinad või vähemalt kahetsus. Kas või väikene kahetsustunne. Ise teab, millest ilma jääb. Ausalt.

Ja tõesti, peaksin preagu tänama Karlist, kes suutis mu tuju veidikenegi parandada. Aitäh :)

Asjad ei muutu, meie muutume.

Tere hommikust siis ka jah. Kell 11.06. Õues on jälle mingi soe ilm ja päike paistab meeletult, pilvi siin polegi üleüldse. Täiesti masendav, ma ei kannata enam neid ilmu välja. Eks muidugi vahepeal oli meeletult hea kui oli soe, eriti peale seda pikka ja masendavat talve, kuid nüüd on soov see kõik tagasi saada. Seda nii mõenlgi põhjusel. Inimesed & need hetke minevikus arvatavasti jäävadki meelde, seda just nimelt selle talve kohta. Oletatavasti võin öelda,et väga vähesed teavad hetkel, millest või kellest ma tegelikult räägin, kuid siiski olen nendele osadele tänulik, et nad on mind siiani toetanud ja piisavalt head sõbrad olnud. Kuigi tahest-tahtmata pean ütlema, et nii mõnestki olen kahjuks või õnneks pidanud loobuma. Tavaliselt siiski kahjuks.

Kuid kui juba sõprusest rääkima hakata, siis mis see tegelikult on ? Kas see tähendab seda, et sa oled inimesega koos, naerate ja käite väljas või on see midagi enamat ? Enamat ehk usaldus, ausus ja teineteise toetamine ? Eks igaüks teab, kuidas kellegile ta sõber on, siinkohal tean nii mõndagi, kes seda pole. Mind see ei häiri, ma ei lähe ütlema neile seda, kuid ma tean seda piisavalt. Las nad lihtsalt olla siis. Sõbrad võivad olla tegelikult ju kõik. Imestama paneb mind ainult see, et poisid ütlevad pidevalt mulle,et poiss ja tüdruk ei saa olla parimad sõbrad, või lihtsalt sõbrad. Ma ei saa sellest lihtsalt aru. Poistel võib-olla on tõesti mingi haige ettekujutlus igast tüdrukust ( mitte, et ma mehi sõimata tahaks.) kuid tüdrukud suudavad olla küll lihtalt sõbrad. Mina vähemalt. Sõpruse juures ei loe tegelikult välimus vaid iseloom. Kuigi mõndadele võib-olla loeb see ka. Kaldusin teemast veidike küll kõrvale, kuid jah. Sõprus on midagi tugevamat tõesti, midagi head. Üldiselt oma sõprade pärast teeks ma ükskõik mida ja ma loodan siiralt, et minu omad teeksid minu pärast sama. Kuid kunagi ei või teada.. Sõbrad peaksid üksteisele alati olemas olema, neid toetama ja usaldama. Kuid meie nö. heaolu ühiskonnas on nii palju õelust, et neid fake-sõpru on piisavalt, milletõttu ei tea kunagi, keda võib ning keda ei või usaldada. Ma tean, et ma pole ka päris õige inimene sellest rääkima kuid enamuses üritan ma piisavalt ja koguaeg kõigile abiks olla ning kõiki, kes vähegi tahavad, aidata. Olen seda ka piisavalt teinud, mulle on selle eest ka alati hästi tasutud ning aitäh öeldud. Hea tunne on tegelikult kedagi aidata. Kuid ega selles ühiskonnas ei olegi võimalik täiesti mitte teesklemata osade ees olla. Kokkuvõtteks lihtsalt öeldes, austage ja hoolige oma sõpradest ja olge neile toeks, alati kui neil on vaja. See pole ju tegelikult raske ? Lohutamiseks läheb tegelikult vaja kas või ainult kallistust. Polegi raske, või mis ?

Samas ma tean, et mul on piisavalt sõpru, keda usaldada ja kellega ma saan rääkida kõigest. Olgu ta siis mis tahes vanusest või soost. Mainiksin hea meelega siin mitut inimest kuid ma parem ei hakka, pärast mõni solvub. Just need, keda ma maininud pole. Kuid samas, sõbral ja tuttaval on minu jaoks vahe. Tuttavateks ma pean neid kõiki, kellega ma ikkagi suhteliselt tihti läbi käin, lihtsalt väljas ja nii. Sõber on midagi tähtsamat ja kellega ma tunnen ennast hästi, kellega ma saan naerda jne. Tõesti, aitäh teile :)

Kell on saanud 11.11. Soovime ? Tänaseks pole mingeid plaane otseselt, kuid tegelikult ma võib-olla ei tean, mis ma tegema hakkan. Teile ma kahjuks või õnneks seda rääkida ei saa, sest teatud inimeed loevad siin, kes ei peaks teadma sellest. 11.14. Ega ma polegi väga kaugele jõudnud oma tekstiga. Kuid piisavalt, et siia midagi kokku kirjutada. Aga tõesti, kuna ma ei oska siia midagi tarka kirjutada rohkem, siis olge tublid jms.

xoxo

Tean, et Sind ma ei saa kuid miks mitte nautida preagust hetke ?

Hea on nii. Tõesti. Sitaks tore ja mõnbus õhtu oli. Käisin Taavi onu juures koos Kharlise ja Tiiduga, tegime veits jooki ja nsm tsillisime ja hoidsime 3 aastast. Megahea õhtu. Vabana on tegelikult sitaks tore olla ausalt, üldse pole minigt tunnet, et äkki keegi on armukade vms, mega. Ja ma olen õnnelik,  te ei saa aru kui õnnelik ma olen. A imelik see ,et õues on 20 kraadi ja külm hakkas veits minikleidiga. Hetkel vaatan Sõrmuste Isandat ja homme tuleb jälle ülikõva päev ! Ja muud polegi, hoidke kõva.

Ahja, ja ma tean, etm a väitsin, et ma ei taha enam juua kuid tõesti, mul oli vaja seda fiilingut. Ma tahtsin natuke rõõmu tunda, seda ma ka sain. Ja paar pudelit pole mitte mingi joomine mu jaoks.

xoxo