And it ain't where we at it's how we made it here

Sain ennast tühjaks kirjutatud, tunne on.. parem ? Võimalik. Ühesõnaga, tegelikult tahtsin kirjutada olevikust. Minevik oli, nagu oli, võtsin ennast kokku ja keeran uue lehekülje. Hakkan korralikuks, aitab neist pidudest, suutsin enne nendeta olla, suudan nüüd ka. (Mis ei tähenda, et ma nüüd ühelegi enam kunagi ei satu, kindlasti aga alkohol jääb neist plaanidest välja). Miks ? Aga ma küsiks sellepeale miks mitte ? Milleks üldse juua ? Ma pole siiani täpselt aru saanud, miks ma jõin. Aga enam ei taha, lihtsalt pole vaja. Teiseks, ma ei joo tervise pärast. 4 nädalat voodirežiimi andis palju aega asjade üle mõelda ning nagu näha, on tervis tähtsam, ning sel hetkel, kui sa pead tablettide all voodis olema kaua aega, tuleb mõistus pähe küll. Seega aitab selleks korraks. Küll peale 18ndat sünnipäeva aega vaadata edasi. Enne tahan saada oma kooliga kõik korda. Ausalt, päris sitt, kui sinu nr.1 prioriteedis perses on. Kole lause, oh well. Aga nii on. Kolmandaks, tahan siiski oma kollektsiooni valmis saada, ükskõik, kas nende inimeste abita või abiga, aga ma tahan. Ja neljandaks, ma tahaksin oma nädalavahetusi veeta väljapuhates. Endast, inimestest, lihtsalt magada. Ja mitte magada nii, nagu te kõik päev peale pidutsemist magate ja ka pühapäeval veel reedesest peost zombid olete. Seega, vaheldus on hea ja ma enam ei viitsi. Inimesed on üle visanud ning kodu heade mõtete ja sõpradega feels heavenly. Seega, kui keegi normaalne on veel olemas ja tahab minuga kaineid plaane teha ja midagi awsm'it korraldada, let me know :) Im out.

How many people can make you feel extraordinary ?

Ütleks nii, et it's been a while. Ajaga on nii palju muutunud ja toimunud, ma ausalt ei teagi, kuidas ja kas seda sõnadesse panna.
Blogi pole olnud minu jaoks kunagi koht, kuhu ma kirjutan oma päevast. Või oma nädalast. Sellest rutiinist, mis ümbritseb. Pigem on see koht, kuhu ma aeg-ajalt ennast peidan. Koht, kuhu kirjutan välja kõik oma kõige süngeimad ja rõõmsaimad mõtted, koht, kus ma saan ennast lihtsalt väljaelada, ilma et keegi mind kuidagi hukka saaks mõista. Ja siiralt ei huvita, kui keegi kusagil sellest räägib.
Viimasel ajal olen üha hakanud märkama, kui palju on mu elus tühiseid inimesi. Ma tean, ükski neist ei ole tegelikult tühine, kusagil kindlasti on mingi põhjus, miks just nemad mu elus on. Kuid kui ma neid vaatan, kuidas nad käituvad ja mida teevad, siis tihtipeale ma tahaksin nad oma elust ära kustutada. Lihtsalt üks klikk ja neid enam pole. Ei mälestusi, ei muud.. lihtsalt, läinud. Ja siis on need teised inimesed, need kes peaksid mulle korda minema, kellele mina peaksin korda minema. Ja nad on siin. Ning siis neid enam pole. Ja nad tulevad uuesti. See kõik on pannud mind mõtlema sellepeale, et kas mul on tegelikult neid vaja ? Ja kõige kurvem ongi, et ei ole. Ma ei vaja neid, nad ei täiusta mu elu mitte mingitki pidi. Mõned neist räägivad päevast päeva minuga, täiesti tähsusetutest asjadest. Teistega räägin aastas korra. Ja ometigi ma tunnen, kuidas need inimesed on minu jaoks samal tasemel. Nad tähendavad minu jaoks samapalju. Ja ma olen enamgi kindel, et kui nad üks hetk sellel üle mõtlema hakkaksid, avataksid nad samuti, et tegelikult pole siin midagi ühist. Seega, ma kustutangi nad oma elust. See ei tähenda, et ma torman nüüd internetti kiirelt kustutama. Ei, minu pärast olgu nad seal facebookis või ärgu olgu aga oma elust ja mõtetest olen ma nad eemaldanud. Tean, et ma ilmselt mõtlen palju ja vahel liigagi, aga mõnikord tuleb see kasuks. Just nagu hetkel. Ma olen avastanud, et need inimesed, kes minust nö. hoolivad, on tegelikult need, kes minust kõige vähem välja teevad. Jah, tean, et see, palju sa inimesega suhtled, ei näita, palju sa neist hoolid aga teatud inimeste puhul see vist siiski teeb seda. Kui inimene, kes sulle väidab, et ta sind igatseb ja ka kõike muud ilusat, teeb sinu olukorrast vähem välja, kui see, kellega sa aastas korra räägid, siis on ju midagi valesti, või mis ?
Ühesõnaga, see kõik mis ma siin räägin on ka ebamäärane, aga ma arvan, et midagi jõuab sealt ka kohale kellelegi. Kui ei, pole hullu. Ju siis ma ei mõelnudki sulle. Kõik, mis ma öelda tahtsin tegelikult, on see, et tuleks järele mõelda, keda sa lased oma ellu, ning hetkel, kui ta seal juba on, siis tuleks mõelda, kas teda on sinna vaja ? Kas temast sõltub midagi suurt või ta lihtsalt on su elus ? Kas ta paneb sind tundma erilisena ? Kas see, kelle pärast te kannatate või kes teile järjepidevalt haiget teeb kuid ometi teie elus püsib, on seda väärt ? Mina leian, et ei ole. Ükskõik, kui valus mul seda hetkel endalegi tunnistada pole, leian, et mul pole vaja teda oma ellu. Ma pole just kõige tugevam inimestest lahti ütlemises, aga ma luban endale see kord, et ma võtan seda tõsiselt. Ma siiralt enam ei viitsi kannatada. Kahest eelnevast korrast piisas juba.

- :"You always do this. You always find something wrong with everybody who likes you. And I date guys who have real problems. I date guys who steal my credit card and then they tell me it's my fault because I left it out. You find these perfect guys and then you're like, it will never work he's too happy."

- :"Look I know I'm supposed to want to be in a relationship, but I just end up with a broken heart and a bunch of his old t-shirts. I'm not good at this stuff. Yeah, talking. Communicating. Relationship stuff. If we were in a relationship I would become a weird scary version of myself. My throat starts constricting. The walls start throbbing. It's like a peanut allergy, like an emotional peanut allergy."

It's so loud inside my head with words that I should have said. And as I drown in my regrets I can't take back the words I never said

Oioioi. Ma ei tea, kust alustada. Loogiline oleks, et alustaks algusest aga kurb tõsiasi on see, et ma ei mäleta. ja loogika pole mu parim külg.
Alustan siis sellest viimasest blogi positusest, mis lõppes sõnadega, et lähen oma Ilonaga Apollosse. No tõesti, ilmselt mu elu halvim mõte üldse. Kõik need pildid ja jutud ja videod peale seda pidu, minu elu halvimad ja parimad mälestused. Lammutasime korralikult oma neiuga, jõin esimest korda tekiilashotte ja peale seda muud enam ei joo ka. Kiidan ! See on üks pidudest, mis läks nii lappama, et jah. Pole sõnu. Panime naiskaga korraliku peo maha igatahes. Ja sain tuttavaks ühe kõige huvitama ja toredama poisiga. Üleüldse, ükskõik kui naljakas see ka pole, siis mina, kes on alati kaine, on viimased 4 kuud ainud päevast päeva joonud. Endal on juba häbi. Peale Apollot ütlesin endale, et nüüdseks aitab. Ja noh, aitaski, kuni tuli kooli spordipäev, peale mida otsustasin, et võiks ju juua. Ja võiks juua ka terve neljapäeva kaineks saamata ja minna õhtul Andriga Grindile. Grind oli GRIND. Nägin üle pika aja Anni, mis siis, et me kumbki sellest midagi ei mäleta. Üle pika aja oli üks hüpersuper tore üritus. Reedel ma ilmselgelt kooli ei jõudnud, ega kaineks ka vist ei saanud. Reede õhtu oli fucked up, sõna otseses mõttes. Läksin oma fucked up neiuga Fucked Up Partyle. No, pole muid sõnu selle peale kui Fucked Up. Oibljäää, mis pidu see oli järjekordselt. Enne pidu sain linnas tuttavaks ilmselt kõige intellgientsema ja kõige toredama ja ilusama kutiga terves Tallinnas. Ja Eesti, väike nagu ta on, oli ka see kord seda. Umbes peale tundi aega jalutas see sama kutt mulle samal peol vastu. Mis seal ikka. Edasine on üpris hägune, tean ainult seda, et jõudsin hommikul esimese bussiga koju. Järgmine õhtu läksin Karliga linna, saime Laura ja Georgi ja veel mingite viimsikatega kokku ja jõime järjekordselt mälli. Nägin oma Joonast ja Juhanit ja kõiki teisi toredaid kutte, keda ammu polnud näinud. Superhea õhtu oli, ausalt ! Nüüd olen suutnud peaaegu terve nädala ilma üle laskmata isegi koolis ära käia. Olen peaaegu, et uhke. Ja siis, tahaks rääkida eilsest, sest ma suutsin ennast nii katki teha. Põlv sinine ja käsi sinine ja iseenesest jäin nagu bussiuste vahele ka. Sellessuhtes läks õnneks. Aga üldiselt, eilne oli sitaks kõva ainult kahju, et ma reaalselt pm esimest korda elus MITTE MIDAGI ei mäleta. Sellega läk natuke pahasti nüüd.
Ja nüüd selle pika joomingukirjelduse järele tahaks mainida ära, et kooliga on nii perses kui üldse saab. Ma ausalt ei tea, kuidas nii läks. Ja käisin eile Karliga kinos üle pika aja, ja nägin ära lõpuks Step Up 4. Mul pole sõnu selle filmi jaoks, terve aja olid külmavärinad ja mõtlesin, et tõusen lihtsalt ise püsti ja hakkan tantsima. Väga kõva film, üle pika aja tõesti meeldis. Nii, et kes veel näinud pole, soovitan kiirelt minna !! Igatahes, ma edaspidi üritan hoida ennast konditsioonis ja võtta kokku ennast koolis.

Ühesõnaga, armastan oma elu lihtsalt üle kõige ja neid inimesi, ei tea mis teeks ilma nendeta. Aitäh ja xoxo :)

Ja kohe tulevad pildid ka

Kunagi ei olda rahul seal kus ollakse.

Lubasin endale, et ei jäta seda kohta unarusse ning hakkan igapäevaselt kirjutama. Peale seda esimest koolinädalat võin öelda, et nii see kohe kindlasti olema ei saa kahjuks. Koolipäevad on 8-9 tundi pikad ning peale seda on kas autokool või sõit või trenn. Või siis ma olen surmväsinud. Ja kool üdse ei keri. Ebanormaalne on see, mida selle aastaga tuleb korda saata. 12 raamatut, uurimustöö ning lugeda lisaks veel 5 raamatut, autokooli teooriaeksam ning sõit, valikainetega seonduv, filmi kirjutamine ja selle filmimine, trenn ning selle kõige kõrvalt tahaksin omada veidi ka sotsiaalset elu ning magada piisavalt. Kuidas kurat, ei tea.
Tänane koolipäev läks juba lappesse, 4 päeva on maksimum, mida mina koolis kannatan. Magasin esimese tunni sisse, mõtlesin siis lõpuks, et kurat, võtan kokku ennast ja olen selle esimese nädala ära, kuid jah.. Läksin teiseks tunniks kooli, kolmanda tunni istusin niisama, sest haiguse pärast kehalises ei käi. Ja peale seda viskan see nii üle, et  tulin koos 5 klassivennaga nihhi sealt ja tegin kodus pannkooke. Ausalt, maailma parimad pannkoogid, mis siis, et ma elus 3ndat korda ise pannkooke tegin.
Tervis on tänu nendele ravimitele ikka väga putsis, iga väikenegi külmetus mõjub nii hullult. Hetkel loodan ainult, et see kõik saab läbi, sest viimased 3 nädalat olen reaalselt haige olnud. Kuradi kopp ees sellest, aitab küll nüüd.
Mitte miski ei suuda mind hetkel rahul hoida, kõik ajab närvi. Tahaksin pooled oma tuttavad ära unustada, sest ma näen, millised nad on. Pooled inimesed võiks lihtsalt ära kaduda, sest nende mõttemaailm on nii mööda. Ja sellised inimesed moodustavad selle perses ühiskonna, kus elama peab. Ma lihtsalt ei taha enam jätakata nii kõigega. Midagi peab muutuma.
Ja mind ajavad fucking närvi inimesed, kes ei suuda oma ego alla suruda ja öelda, et neil pole õigus. Võtke kokku ennast. Tahaks preagu nii palju ausalt välja öelda, kui munn mõni on, aga ma lihtsalt ei hakka. Jah.

Ja homme Apollo laks Ilonaga jajaja !

xoxo

You could walk straight through hell with a smile

Olen aasta aasta järel ärganud 1. septembril mõttega, et kõik see sama bullshit algab jälle. Kõik see sama, samad õpetajad, samad hinded, sama mõttetu rutiin. Täna hommikul, peale pikka ja unetut ööd, ärkasin ma teadmisega, et hakkab uus kooliaasta. Mõneski mõttes siiski ju vana, kuid millegi pärast oli tänane hommik teistmoodi. Võib-olla puutub asjasse see, et tänane kuupäev on kolmas mitte esimene. Omades mõtetes olles leidsin ennast järsku kõige selle sita keskelt, mida ma viimased aasta aega olen pidandud taluma. Järjekordsed tülid, draamad ja haigetsaamised, millel ei tundu lihtsalt lõppu olevat. Ausalt, peale seda kõike tundub ainus hea mõte olevat see kõik unustada. Uus kooliaasta. Uued inimesed. Uus algus. Tundub pealt näha ju hea ning ilus ? Loodetavasti. See kõik tundus tehtav, kuni aktuseni. Sel hetkel seal istudes, tundsin ma juba kuidas kõik see mulle ei meeldi. Olgu. Klassis üleskirjutades oma uut tunniplaani leidsin, et see kooliaasta on juba perses. Okei, mis seal ikka. Uued klassikaaslased tundusid vähemalt toredad, seegi hea. Kuna kõik eelnev pole minu teha, otsustasin, et kannatan selle kõik ära ja positiivne suhtumine siiski on minu teha. Parem ikka kui päevad läbi seda kõike vihata. Sain lõpuks koolist minema, kurat, see tunne oli täna juba parim. Ja ausalt, see päev sai ainult sitemaks minna. Jooksin kokku inimesega kohas, kuhu peale minnes oli esimene mõte, et õnneks sellega tema ei sõida. Ja muidugi, järgmine hetk pilku tõstes astub ta sinna sisse. Ffs, kes mind täna nii väga vihkab, et ta mu maailma tagurpidi pöörab ? Fuck you, ausõna.
Ja peale seda kohtumist ma tundsin, et ma pean eemale saama, pean ära unustama. Uus algus, right ?
Ja peale kõike seda loodan, et kõigil teistel oli parem 3.september kui minul.

Ja btw, see suvi oli EPIC ! Ma ei hakka kirjutama kellega, kus ja millal ma mida tegin, võimalik, et lisan mõned pildid, kuid pean tunnistama, et need inimesed on super mu ümber ! Suvi algas küll sitati, kui sain oma haigusest teada ning need lõputud arsti juures käigud ja analüüsid ning rohud koormasid mu üpriski ära, kuid ma saan hakkama, olen ju alati saanud. Sellegi poolest, see suvi läks korda ja need inimesed ja kõik see, muah ! Ning ma pean siiralt tänama neid inimesi, kes on olnud mu kõrval, toetanud ja kuulanud mind kas või kell 3 öösel. Armastan teid.

I want something that I wantSomething that I tell myself I needSomething that I wantAnd I need everything I see.

“There comes a time when we must expose our weaknesses; when our secrets can no longer remain private; when our solitude can no longer be denied; when our pain can no longer be ignored. But sometimes, we feel so alone that a weakness we thought we’d overcome.. suddenly becomes too strong to fight.”

You know it's real when your latest nights are your greatest nights. The sun is up when you get home, that's just a way of life.

Olen alati olnud inimene, kes leiab alati ja kõiges midagigi head, kuid tagasi vaadates leian ma ainult ühe suure vea ja palju kahetsust, et see üldse toimus. Naljakas, kuidas kõik need laused, mida ma ütlesin, on muutunud nii kiirelt tähtsusetuks ja ma olen selle üle õnnelik. See, mida ma tundsin, on muutunud kõigeks muuks, täiesti vastupidiseks, ilma mingi suurema põhjuseta. See kõik oli üks suur küsimärk terve aja, ning lõpuks sain ma sellele kõigele vastuse. See muutis nii mõndagi. Kuid aeg-ajalt me vajame muutuseid. Muutused on head. Iga natukese tagant tuleks oma elus muuta midagi. On imelik tunnistada, kuid ma olen rahul sellega, mis toimub hetkel, ning ma armastan neid, kes mu elus jätkuvalt on, ja neid, kes juurde on tulnud. Ja ma olen õnnelik, rohkem kui varem. Ma olen üksi ja õnnelik. Midagi uut minujaoks. Ja võib-olla on üksi olemine kõige parem. Just see, mida mul vaja oli. Võib-olla on nii kõige parem. Kahtlusi on, kuid milleks? Ma ei viitsi ennast enam vaevata. Oli, mis oli. Kahju, et oli. Hea, et enam pole. Ja kõik on liiga hea.
Ja viimased päevad on olnud awesome. Ma armastan seda elu liiga palju.

www.itswildouthere.tumblr.com

Eilne päev koosnes arstidest, suutsin kolme juures käia. Kukkusin ühekorra kokku ka korralikult, hea päev. Pisikesega on vähemalt korras kõik :)

When we see an opportunity in life, we have to take it. Whether it's the hope of winning back the love of our life, a shot at proving our worth, or the chance to show a child the right path, but sometimes when we answer the call we have no idea what opportunity awaits us

http://24.media.tumblr.com/tumblr_m67205ivBN1rytnxdo1_500.jpg

Mu nukid näevad almost sama ilusad välja. Rohkem ei lähe seintele kallale ilmselt.. :D