Olen alati olnud inimene, kes leiab alati ja kõiges midagigi head, kuid tagasi vaadates leian ma ainult ühe suure vea ja palju kahetsust, et see üldse toimus. Naljakas, kuidas kõik need laused, mida ma ütlesin, on muutunud nii kiirelt tähtsusetuks ja ma olen selle üle õnnelik. See, mida ma tundsin, on muutunud kõigeks muuks, täiesti vastupidiseks, ilma mingi suurema põhjuseta. See kõik oli üks suur küsimärk terve aja, ning lõpuks sain ma sellele kõigele vastuse. See muutis nii mõndagi. Kuid aeg-ajalt me vajame muutuseid. Muutused on head. Iga natukese tagant tuleks oma elus muuta midagi. On imelik tunnistada, kuid ma olen rahul sellega, mis toimub hetkel, ning ma armastan neid, kes mu elus jätkuvalt on, ja neid, kes juurde on tulnud. Ja ma olen õnnelik, rohkem kui varem. Ma olen üksi ja õnnelik. Midagi uut minujaoks. Ja võib-olla on üksi olemine kõige parem. Just see, mida mul vaja oli. Võib-olla on nii kõige parem. Kahtlusi on, kuid milleks? Ma ei viitsi ennast enam vaevata. Oli, mis oli. Kahju, et oli. Hea, et enam pole. Ja kõik on liiga hea.
Ja viimased päevad on olnud awesome. Ma armastan seda elu liiga palju.
No comments:
Post a Comment