mis oleks, kui..

miski pole nii nagu oli varem

Pisike tüdruk, kes ei tea veel, mida hakata peale oma eluga. Teismeline, kelle elu on segamini.
Noor naine, kes on segaduses. Võtke kuidas tahate. Ta ei suuda kohaneda kõikide olukordadega, ta ei suuda
kohaneda iseenda eluga. Üritades elada võimalikult õigesti ning üritades mitte teha valesid samme, rajab
ta endale teed edasi. Nii paistab see kõrvaltvaatajale. Tegelikkus võib olla aga hoopis midagi muud. Ta
ei tea, mis on õige ja mis vale. Ta kardab haiget saada, tehes valesid otsuseid, mis võivad valusalt kätte
maksta. Ta ei oska käituda inimestega õigelt, ta ei aimagi mis on õige. Ta pole laps kuid ka mitte täiskasvanu,
midagi nende kahevahel, mis muudab teatud asjad raskemaks. Ta peab langetama ise otsuseid, et saada
täiskasvanuks. On soov elada nagu täiskasvanu ning teha kõike seda, mida nemad. Haiget saades soovib
olla ikka veel väike tüdruk, kelle elus oli kõik hästi, probleeme polnud. See aeg oli hea aeg. See oli hea, kuid nüüd..Pole järel enam seda lapselikkust. Parimad sõbrad on saanud võõrasteks, pulgakommid asendunud sigarettidega, limonaad asendunud viinaga. Kõrgele saamine tähendas kiikumist mänguväljakutel. Kaitse kandmine tähendas kanda mantlit ning kõige hullem asi, mida poistelst saada võis, olid sitikad. Ema oli sinu eeskuju ning isa õlad olid turvalisim ning kõrgeim koht maailmas. Suurimad vaenlased olid vanemate järeltulijad, kes võisid sinu koha varastada, ainus kange rohi, mida teadsid, oli köharohi, ning seeliku kandmine ei muutnud sind litsiks ? Ainuke asi, mis haiget tegi, oli marraskil põlved ning hüvastijätud olid kuni homseni.
Ning siiski ei jõudnud keegi ära oodata suureks kasvamist. Kuid nüüd on teisiti. Järsku jõuab kohale reaalsus, ta on suureks kasvanud. Ta on küll väike inimene siin maailmas, kuid ta on suureks saanud. Ta peab ise hakkama saama endaga, ta ei saa enam oma kõikide probleemidega pöörduda ema poole nagu väiksena, kui ta kukkus oma jala katki. Ta on segaduses oma suhete kohapealt.  Kohtleb poisse kui sõpru, teatud aja pärast saab aru, et nad pole seda enam. Tekivad tunded, millest on algul nii mõnelgi raske aru saada. Talle hakkab see elu meeldima, hakkab nautima kõike seda ümbritsevat. Hakkab aru saama oma elust, kõik veereb omamoodi õigetesse kohtadesse just kui iseenesest. Neid mehi tekib aina  rohkem ta ellu, lihtsalt sellepärast, et ta on neiu. Teatud mõttes hakkab see mäng tema jaoks igavaks muutuma. Tuleb uus inimene, tundub huvitav hetkeni kuni ta kätte on saadud. Tänu sellele tekivad järgmised mured ja tekib tahtmine jätta seljataha kõik probleemid.
Kätte on jõudnud aeg, kus kõik ei ole enam kaugeltki lihtne. On aeg ise hakkama saada.

you and i was only my imagination.

Külm klaas, lärmav mootor, mitmeid ning mitmeid pisikesed kivikesed möödumas. Istun bussi
tagaistmel ning kuulan kõrvaklappidest muusikat. Mu peas on miljon mõtet. Aknast välja
vaadates näen paljusid, kes tunduvad olevat muretud. Ega ma ei teagi, kas see
ka tegelikult nii on, kuid pealtnäha on neil kõik korras. Tean ju, et mina paistan sama
moodi, samasugusena. Kuigi kõik ei ole nii, nagu paistab.. Mu elus on paljutki valesti,
teadmatagi kust alustada. Ilmselt oleks tark alustada algusest ? Võimalik, et peaksingi
seda tegema, kuid sõnad lihtsalt ei tule välja. Olen nagu tumm, oskamata midagi öelda.
Ma ei tea, tõesti, ma ei oska öelda, millega ma selle olen ära teeninud ? Ma ei hakka väitma,
et mul on raske elu, ma ei väida, et ma ei saa hakkama. Ma tean, et ma suudan. Kuid,
teatud hetkedel on tahtmine alla anda, lõpetada kõik, murduda. Ei, ma ei väidagi, et mul
on soov surra. See on lihtsalt lapsik. Lihtsalt, alla andes ma läheksin ära. Eemale lihtsalt.
Tean, et kõik ei pruugi minna nii, nagu ma tahan, kuid loota ju võib ? Ma tahaksin loota
paljutki. Kuid lootus on ju lollide lohutus ? Taibates, et pean maha minema, kiirustan uksest
välja, jättes seljataha müriseva ühistranspordi ning suundudes mööda teed mäest üles, kivist
monumendi peale. Kõnnin muusika rütmis kiirete sammudega ehitise kõige kõrgema ääre
peale ning suunan pilgu kaugele horisondile, silmi kissitades päikse pärast, mis merelt tagasi
peegeldub. Miks kõik peab olema nii, nii nagu ta on ? Ega vist polegi sellele vastus. Miski
pole enam sama. Miski pole nii nagu varem. Aja jooksul muutub paljutki. Minuga muutus ka.
Ma kaotasin Sinu.

lihtsalt võib olla on see mu südame moodus öelda, et see kõik ei ole veel läbi.

Kool, kool, kool, kas ma olen ikka maininud, palju ma seda vihkan ? Ja ei, ma ei hakka viguma siin, kui palju ma seda siiani teen kuid tõesti, see rutiin tapab. Seda võib tõestada nii minu täna hommikune sissemagamine kui ka minu igaõhtune meeletu väsimus, tänu millele ei suuda ega viitsigi ma midagi peale kooli teha. Tegelikult on suur tahtmine teha midagi peale kooli kui ma lihtsalt ei jõua. Mul on kogu aeg mingisugune haiglane väsimus ning uni peal, tänu millele peale kooli vean ma ennast kiiremas korras koju, et mõnigi minut seal magada. Ma ei saa nüüd väita, et ma magaksin kogu oma vaba aja maha, kuid ma tõesti peale kooli olen sunnitud puhkama.
Lihased on ka täna vastikult haiged, süüdistan ennast ! Nagu kehalise õpetaja eile käskis teha. Eks ma siis kuulan tema käsku. Tänane koolipäev venis, olenemata sellest, et kahte matemaatikasse ma sisse magasin ning lõpus olid lebod tunnid. Kuidagi suutsin ma siiski kannatada ära selle tapva une ja igavuse seal tunnis ( suur aitäh wifile ja sõnumitele ). Hetkel olen oma mõnusas head pehmes toredas, omadus sõnu on palju, voodis ning laman oma täis kõhuga teki sisse mässituna. Mõnuuus, mis muud. Tegelikult on tund aega mu kõrval keemia tv, inglise keele vihik ning matemaatika õpik, kuid avanud neist pole ma ühtegi. Ma lihtsalt ei suuda enam. Nagu täna üks sõber ütles, et tahaks juba suve vaheaega. Lohutasin teda sellega, et ta on ainult 4 päeva koolis käinud. Tegelikult ei vaidle ma üldse vastu, et tahaks vaheaega. Hästimeganõme on see, et laupäeviti on mul töö ja puhata ma ei saa. Rääkimata siis nädalapäevadel olevates tööpäevadest. Õnneks siiski on osad inimesed, kes suudavad selle päeva natukenegi paremaks muuta, aitäh teile.

    Ning mul on jällegi mured. Ma lihtsalt nii kuradi väga vihkan seda, et ma olen sinus ikka kinni. See on juba ebanormaalne. Loodan, et on üks inimene, kes mind mõistab. Võimalik, et seda lugedes saad sa aru, et jutt on sinust. Ühesõnaga, ükskõik kui palju üks inimene minult ka ei küsiks, mida ma tahan, kuid vastus ei ole kunagi tema. Ta ei ole kahjuks inimene, keda ma saaks armastada. Ning meeletult kurb ongi see, et mu elu on totaalselt perses, tänu mingile fucking perseläinud suhtele minevikus. See on lihtsalt haigelt nõme. Ma lihtsalt ei oska üle lugeda neid inimesi, kes on minult küsinud, et miks ma temast kinni olen. Ma ise ka ei tea, kuid lihtsalt midagi ei lase mul temast lahti lasta. Äkki ei taha ma siiani, võimalik on ka see. Võib-olla, lihtsalt võib-olla on see mu südame moodus öelda, et see kõik ei ole veel läbi. Minu ja tema peatükk. Tegelikult ma võin öelda,et on. Ma lihtsalt tean seda, ükskõik, kui kurb see ka pole. Ma tõesti kahjuks ei oska öelda mitte kellegile, mida ma tahan, peaaegu. Mul on peas miljon mõtet, küsimust, millele ma tahaksin enne kõike ise vastata, kuid ma ei oska. Neid küsimusi on lihtsalt kuradi palju ning ühtegi vastust neile ei ole, lihtsalt ei eksisteeri. Rääkimata siis minu kõikidest muredest ja kahtlustest hetkel. Ma ei tea, ma ei oska enam midagi teha lihtsalt. Ma olen nii murdumise äärel ja ma ei teagi, kas seda siia kirjutada on õige tegu aga ma ei suuda enam. Ma lihtsalt ei suuda enam nii. Midagi on siiski kuskil minu sees ja takistab edasiminemist, piisavalt edasiminemist. Võib-olla on asja raskemaks muutunud paar mittetahtlikku taasnägemist, ma ei tea. Praegused probleemid preaguste inimestega raskendavad samuti asjaolu. Ma ei tea, mis saab. Ma ei tea, mida ma tahan. Ma ei tea isegi, mis saama peaks. Mida ma tahan ?

Vahepealse ajaga suutsin ära õppida veel matemaatika ja kõik muud mõttetud ained ning nüüd laman edasi oma armsas voodis, mõeldes kõigest. Lihtsalt nii palju on mõelda kõigest, ma ei tea kust alustada ning kust lõpetada. Ning mõte millestki sellisest, mis mind siduma peaks, paneb mind jälle kartma. Kartma seda kõike, millest ennegi olen rääkinud. Ma ei oska olla seotud, kinni. Ükskõik, kui väga ma ka ei tahaks. Suutsin seda eelnevalt kui peale seda enam mitte. Ilmselt enamus ei teagi, millest ma räägin. Kuid ega ma teile ei räägi ka. Ma lihtsalt ei suudaks.

xoxo

Seal puuduvad piirid, tahan vaid enamat '

Terekest. Viimati kirjutasin ma ...  ? Ühesõnaga paljupalju aega tagasi.
Mis siis toimunud on ? Oeh, ma isegi ei taha ja ei oska sellest kõigest rääkida. Võib-olla olekski parem, kui osa sellest jääks ainult ja ainult minu teada. Muidu, kool on alanud. Ega see vist kellegile ülletatuseks ei ole, eks. Esimene sept oli lihtsalt mõttetu, mingi pikk 45 minutiline seismine staadinoil, üritades teha kõike muud, kui kuulata direktorit. Eks kindlasti mainis ta kui tore meie kool ikka on ja ise kuulsin, et raha on vähe ning kõike ei saa veel korda teha nign loodetavasti jägmine talv ei lõhu maja nii palju, kui seljataha jäänud talv. Ühesõnaga mingi mõttetu pikk loetelu meie kooli vigadest, uutest õpetajatest, renoveeritud väiksest majast jne. Ning muidugi saime me, nagu alati meie klass, kohe esimesel päeval sõimata. 9a. siiski. Peale aktust toimus klassijuhataja tund, kus õpetaja rääkis jälle tervest tulevasest kooliaastast ja eksamitest. Ja siis tutvastasid uued kolm õpilast, kõik naised seal juures-.- , ennast. Ning saime oma kooli päevikud kätte, mis see aasta on erakordselt normaalsed. Eelnevatel aastatel oli see suur päevik, ilusti koolipildiga, see aasta õnneks pisike ja mustade kaantega. Midagi head kooliaastas, kui nii öelda saab. Teisel päeval toimus mõttetu sprodipäev ja ma üldse ei taha sellest rääkida. Lihtsalt, ma vihkan selliseid asju. Mitte, et mul spordi vastu midagi oleks, aga see on tõsiselt mõttetu üritus. Peale spordipäeva jooksin ilusti koju, tegin ennast korda ja pesin ära ennast ning kiirustasin tööle. Ja ennetamaks jällegi küsimusi, kus ma töötan, siis Stockmanis. Tööl midagi põnevat ei juhtunud. Viimased kolm päeva olengi tööl olnud. Reedel oli esimene nö. koolipäev, tunnis toimusid. Terve päeva ma istusin netis telefoniga, õnneks on koolil wifi. Targemaks me ei saanud eriti ja inglise ning venekeele õpetajad hakkasid muidugi kohe õppima, jeesjees. I like. Igatahes, see, et kool algas, pole mulle ikka veel vist kohale jõudnud. Ja ma arvan, et ei jõua ka veel pikka aega. Lihtsalt, see, et meile on jäänud ainult nädalavahetused ning mõned tunnid peale kooli vaba aega, on lihtsalt kurb. Nii igatsen suve. Mulle lihtsalt ei meeeeeeldi, see fucking rutiin ja mõttetud inimesed ja see kool. Rääkimata siis õppimisest või mingisugusestki pingutamisest. Esimene päev peale kooli oli lihtsalt selline uni ja tööl oli ainuke mõte see, et ma saaksin koju voodisse magama. Eile, laupäeval, käisin isaga poes, sain endale kontsad ja uued teksad. Nüüd on veel jäänud spordikott, ülepõlve pikad saapad, sügisjope, osad kooliasjad, dressipluus ning veel mitmed mittenii olulised riideesemed.
Tegelikult ma üldse ei suuda kirjutada siia sest ikka veel on uni. Ilmselt hakkasin ma tubliks lapseks, õpin keset pühapäeva. Ma andsin lubaduse 9nda klassi heade hinnetega lõpetada, ei tea kas õnnestub ? Pole üldse tahtmist midagi õppida või teha, kurb lausa.  Ja peale kõige selle läheb mu väike õde homme esimest korda eelkooli, samuti Reaalkooli. Pärisäge on see, et ma pean ta sealt ära tassima. Üleni roosasse riietatud last, kes tõmbleb ringi, ning ülisuure ja raske kotiga koju viia on ülim ! Me likey. Hommikul sain enda pea lõpuks värvitud, juuksed on niii mõnusad sirged ja siidised, ülikõva mulle nii meeldib see lõhn ka. Varsti lähen sättima ja siis lähen naudin veel pühapäeva õhtut, üritades eirata seda, et homme tuleb teiseks tunnis kooli minna. Olge tublid ja muud kõike jaja. Sjäo.

xoxo

iga hetk on ainuke ja ainulaadne.

Tegelt on nii, et ma palun andeks, nagu alati. Lihtsalt, ma nautisin täiega veel viimaseid vabu päevi ning kõikidele sündmustele vaatamata olen ma piisavalt õnnelik, et see nautimine oli ülikõva. Ning kahjuks või õnneks ei joonud ma ennast viimastel päevadel kuhugi laua alla, nagu enamus tegi, vaid ma lihtsalt nautisin suve viimaseid vabu õhtuid meeletult hea seltskonnaga. Siin kohal suured tänud Annekenile ja Georgile ning Arminile, nalja sai. Tõesti, ülisuper kaks päeva on olnud ja naerda ma olen saanud megalt. Samuti sain ma kätte oma agentuuris tehtud pildid, lisan need alla poole sinna kuhugi, võite vaadata. Ning ausalt öeldes, ma tõesti ei tea, mis päevast ma alustama peaksin ja millest rääkima. Aga noh, eks ma räägin viimastest päevadest siis.

28.08 siis kõigepealt. Hommik oli ikka tavaline, nagu alati. Sättisin ennast ja jooksin oma eksroosades kontsades tööle kella 12ks. Imekombel jõudsin 2 minutit enne töö algust juba saali, kiire vend olen noh. Tööl seisin oma 4 tundi ära teistpäeva ja kõmpisin siis kodu poole, et minna Kiili, Kristi juurde. Jõudsime sinna, käisime poes, tegin esimese õlu ära ja seltskond oli hea. Robert tuli ka mingi hetk sinna ja Risto sõitis ka Kiili, käisime temaga tripppimas kuhugi tuhala nõiakaevu juurde, megaltpõnev. Tagasi tulles oli igalpool udu ja rolleriga sõitmine kruusateel oli hästi põnev. Peaksin siinkohal ära mainima, et mul oli seljas minikleit ja kontsad, millepeale ma panin Risto suure dressika ja pähe krossika kiivri. Igati sobiv riietud rolleriga sõitmiseks. Peale seda saatsin Risto ära, jõin Kristi juures edasi ning lõbus oli. Käisime veist tänava lampe ahistamas, kustutasime neid. Ilmselgelt alkohol mõjutab inimeste vaimset tervist, rääkimata füüsilisest. Jalutasime nsm, käisime õunu varastamas ja naersime. Ilmselgelt oli mul super õhtu.

29.08. Ausalt öeldes ma ei mäletagi, mida ma päeval tegin. Midagi ma ilmselt tegin. Õhtul ma tean, käisin ma Kimiga väljas, kellega ma üle pikapika aja jälle rääkida sain ja kõike muud ka. Ilmselt ainuke inimene pmst, kellega ma nagu kõike võin rääkida, ilma et mul piinlik oleks. Ühesõnaga istusime Arenal ja rääkisime ja mingi hetk läks Kim mingi pool venelastega pool eestastega jalkat mängima, ma tsillisin lihtsalt seal kõrval. Siis kõndisime me kuskil põõsastes ja ma eitea. Üldiselt lihtsalt kõndisime ja rääkisime jne.

30.08 Hommikul saime jälle Kimiga kokku. Muidugi helistas ta mulle 5 minutit enne kodust ära tulekut, et tule nüüd õue. Sättisin ennast 10 minutiga valmis ja jooksin välja. Käisime terve linna läbi, alustades sellega, et me läksime jala linna minu juurest. Siis istusime kuskil mereääres ja rääkisime jälle. Jah, me suudame palju rääkida. Ning mingi hetk läksime baltasse, saatsin ta rongi peale. Ise suundusin koju, vahetasin riided ära ( olenemata, et on august, õues on külm !! ) ja tegin ennast natuke normaalsemaks ja siis läksin linna, sain Annekeniga kokku. Solarise ees istusid Georg ja Armin, kes rääkisin mingi 11-12 ( ?! ) aastaste tüdrukutega kuid milleg ärast nad läksid ära kui me tulime. Niisiis kõndisime jälle sihitult mööda linna ringi ja tegime oma lolle nalju, nagu ikka. Peaksin mainima veel ära, et kui keegi sind paremalt ründab kaitse vasakult ja vastupidi ning malossi vändad on põhilised :D:D Ei, naerda sai. Ja me tegime vahepeal valmis Annekeniga kulmupliiatsitega paraaadi plakati :) Ning üldiselt, tänane päev möödus sama moodi ning me lihtsalt sõitsime 18 terve linna läbi, igavusest ja selllepärast ka, et väljas oli külm. Imelikult kombel sain aru, et mõni pikemat aega tuttav on tegelikult normaalsem, kui arvasin ja osad inimensed võivad väga meeldivad tegelikult olla.

one day you will see that you have leave behind the best part of your life ,

she pretends that everythings fine.

'Cause life tastes better when your eat with your hands.

Andke mulle andeks, pole jõudnud tõesti kirjutada vahepeal. Suht palju on juhtunud vaheapeal. Igatahes, üleüleeile käisime Annekeniga läbustamas, siis magasin ennast välja ja siis oli rk sõit üleeile ja eile olin Pässas nsm. Ja täna käisin koolis, õpikuid toomas. Meeldiv, meeldiv ja veel kord meeldiv. See oli nüüd sarkasmiga, kui mõni aru ei saanud..

Kõigest siis üks haaval nüüd..

Üleeilne hommik, kell oli saanud just 7.05 ning meie istusime 96 aasta Opel Omega tagaistmel, tümm põhjas, aknad lahti ning sõitsime kuhugi Muuga poole. Peas valitses mitusada mõtet, rääkisime eilsetest teemadest ning üritasime mitte välja teha suurest magamatusest ning liigselt tarvitatud alkoholist. Võimalik, et olime siiani aurude all, selle peale tulime me siiski hiljem. Hommik algas mul küsimusega Annekenile, et kuhu perse me ennast jälle joonud olema. Tahtmata mäletada osasid sündmusi eelnevast õhtust, istusime me 5kesi selles autos ning juhilegi märkamatult sõitsime me 50 teel 115'ga. Selliseid juhuseid tuleb alati ette. Ega eelnev öö oli mõjunud kõigile, mõni oli vähemalt magada saanud. Ise olin ma muidugi olnud terve öö üleval ning hetkel kui ma soovisin magama jääda, avastas Sander mu kõrval, et kell 6 on paras aeg üles ärkamiseks. Isiklikult mulle ei peeldinud see idee üldse kuid peale pikemat sundimist Sandri poolt ning veidike tundnud Taneli hommikust ahistamist, otsustasin ma siiski ennast üles ajada, vaatamata sellele, et ma olin üleväsinud ning mu välimult oli kaugeltki mitte atraktiivne. Eilsed sündused on nii head kui halvad, alustades sellega, et jooksime mööda koridori mentide eest ära, seda kõike sukkades ja käes kõik ülejäänud asjad, lõpetades sellega, et me olime vahepeal bi seksuaalsed ning tegime kõike, mida inimene kaine peaga kaugeltki tegema ei hakkaks. Nii me siis seal keset Lasnamäge loksusime Muuga poole, kust mõni võttis oma asjad, et suunduda edasi jooma Muhule. Meie lõpp peatuseks oli siiski ainult kesklinn, kus me ootasime seda toredat kella, et see juba saaks 8. Seda kõike tegime me keset Viru tänavat, McDonaldsi ees. Eks kõht oli tühi, oli vaja peeglit ning wc'd. Totaalne parmu tunne oli see hetk, kuid vahel lihtsalt juhtub. Kogemata..

Peale seda on möödunud päevad suhteliselt rahulikult. Olen käinud Rk sõidul, paduvihmaga. Nägin seal paari tuttavat ning oma klassivenda. Hoolimata ilmast oli tegelikult tore, kuigi keskmine sõidukiirus oli mingi 40 km/h (?!) ja roller kavatses vahepeal välja surra. Tuli see vihmast või sellest, et ma lihtsalt ei oska vahepeal sõita, ma ei tea. Peale seda suundusime me Pässa, olime seal. Eile, hmh, ma ei mäletagi. Käisin Laagris ja midagi. Ilmselt mitte midagi tähelepanu väärset. Eile tuli küll hea mõte, pole kuigi kindel, kas teha see teoks või ei, kuid ma võiksin ju proovida. Eks kunagi te saate teada, millest ma räägin. Kindlasti saate.

Ja kohe teen ma siia uus kirje, lisan veel pilte, mida vahepeal teinud olen.

xoxo

igakord kui ma mõtlen sinust, mul lendavad liblikad kõhus.

Tere. Headaega. Igatahes. Ärge palun keegi vaadakse imelikult, kui siin jutu see peaks tulema mõni kahtlane lause. Hetkel ma keerasin totaalselt ära. Täiesti tõsiselt. Ma ei tea, mul on mingi õnne üledoos.

Käisin täna Ristoga väljas. Masendav. Ja seda üldse mitte halvas mõttes. Lihtsalt ma olen nii palju naernud täna, et ma enam ei tea. Kõht lihtsalt nii valutab ja põsed on ka megavalusad. Tegelt, üle pika aja, ja seda täiesti ausalt, pole mul nii lõbus lihtaslt olnud. Okei, kõrvalt vaatajale võisid meie tänased teemad ja tegevused küll imelikuna tunduda aga tegelt ma tundsin ennast nii hästi ja ma sain kõik ära rääkida ja käituda nagu totaalne debiilik, nii et kõik on chill. Alustades Star warsiga rannas, lõpetades Serla oravatega. Kes saab aru, kes mitte. Koju sõitsime ka rolleriga Pääsakülast Kristiinesse, paduvihmas, autod pritsisid ka täiega vett ja üldiselt jäin ma suhtseliselt KUIVAKS. Ei tegelikult, ma lihtsalt täiega nautisin seda, et ma sain teha ja öelda kõike, mida ma tahtsin ja nii meeletult naerda ja rääkida. Kuigi, koju jõudes mu püskid kleepusid mu külge ja terve nahktagi oli sitane, aga see on ainult positiivne. Tegelikult on siiani veits külm olla. Peavalu on ka. Aga päev oli megakõva tegelt. Tõsiselt, lihtsalt igati super päev. Ja seda kõike ainult tänu Ristole, tänksu ! :)

Aga muidu, see õnne värk.. Tõesti, ma olen nii õnnelik. Anneken küsis ka, et mis sul on väga hea tuju v ? Ma lihtsalt räägin mega segast juttu ja naeran veel ka selle kõige üle. Oma nali, kõige parem ! Eks ole nii jah. Peaasi, et endal lõbus oleks. Ja see sissekanne on nii kahtlane ja ma ei tea, pole üldse minulik. aga ma olen õnnelik.

HAPPHAPPYHAPPYHAPPY : )

ahja, Masha ja Vasha on sõbud : )))))

aga see totaalselt ära keeranud psühh lõpetab siin kohal oma õnneliku sissekande, mis oli pigem veits debiilne ja läheb räägib oma kiisuga edasi. headööd, olge tublid, miaunjäu.

xoxo

mina siis enam ei nuta sind taga , ei igatse ega vaja sind .

Heiheihei ! Pole siia jälle mõned päevad kirjutanud. Esiteks, see laps, kellest pildid on, on superarmas. Teiseks, ma vabandan, et ma pole jõudnud kirjutada. Ja kolmandaks.. ? Midagi.

Igatahes, kiire on olnud. Üleeile oli siiski agentuuri Mur-Mur'iga pildistamine. Suhteselt lõbus oli ning pildistamine läks üldiselt kiirelt. Pildistamine toimus Tallinnas EKA fotostuudios. Fotograafiks oli Kadri Bussov ja jumestaja Mirjam Liik. Peale seda jooksin ma läbi Balti jaama 15 minutiga Kaubamaja juurde, et jõuda marsa peale. Üldiselt oli tore joosta, eriti kui oli mitu takistavat kõrvalfaktorit, üks nimelt ülimalt suur ja paljukaaluv kott. Vaatamata kõigele, ma siiski jõudsin sinna marsale. Loole jõudes läksime muidugi esimese asjana alkoholi poodi. Lauri puhul pole muidugi midagi imestada. Noh, edasisi südmusi ma lihtsalt keeldun rääkimast. Jõuame nüüd selle ööni. Kohutav lihtsalt. Ma ei saanud kordagi magada, healjuhul paartundi sellist poolunes olemist, rohkemat mitte. Ja kella poole 8 ajal hakkas see pisike laps juba oma voodis rääkima, millepeale ma muidugi üles ärkasin. Raske öö oli igatahes. Sellele vaatamata üritan ma täna siiski üleval olla ning siis ennast homme hommikuni, umbes 10ni, välja magada. Peale seda lähen Ristoga välja ja siis vaatab mis saab. 

Mind paneb tegelikult imestama, kuidas sellised asjad võimalikud on. Ja seal juures pean olema mina muidugi see, ke peab langetama kohutavalt raske otsuse, üritamata lõhkuda sõprust. See on lihtsalt nii kuradi masendav. Fuckin' .. 

Tegelikult oli kõik juba hästi, ega ma ei saa öelda ka, et nüüd halvasti oleks. Tegevust mul juba jätkub ja järgmine nädal on siiski oodata seda suurt trippi enne kooli algust, kui kõi hästi läheb. Partypartyparty ! 

xoxo

Remember who you are. Remember.

I miss it more and more.

Hommik. Power Hit Radio. Masendav ilm. Mõnus pehme voodi. Mitte-midagi-tegemise tuju. Kell on 11.20 ja ikkagi peale seda kõike, olen ma jõudnud juba miljon asja ära teha, seal juures terve pika filmi ära vaadanud. Ma ei tea, öösel ei saanud pmst üldse magada. 7.13 tegin silmad lahti ja enam magama lihtsalt ei jäänud, täiesti lõpp. Oleks kooliajal ka vahest nii, et uni läheb ära siis. Aga ei. Igatahes, lõpuks peale tundi seal voodis, sain ma magama jääda. Ma ei tea, kaua ma küll magada sain, aga pool 10 olin ma uuesti üleval. Üllatavalt vara minu kohta igatahes. 

Eile sain nauditud järjekordset ilusat suveööd Tallinna vanalinnas. Lihtsalt meeletult lemmikkoht, pole midagi teha. Räägitud ja naerdud sai meeletult, piljardit mängitud. Tuttavaid oli kahtlaselt palju ja nägin klassivendasid ka, kellega sai tund aega umbes koos oldud. Õhtu oli küll juba natuke külmem kui muidu, aga väga viga polnudki. Turiste ja niisama lahedaid kujusid leidus samuti, millegi pärast tuldi jälle rääkima ning pakuti tasuta alkoholi isegi, kuigi vastu me seda siiski ei võtnud. Tänaseks siiski plaane njetu, ilm on ka muserdav. Kohe üldse ei meeldi selline ilm, et kogu aeg on tunne, et iga hetk võib hakata sadama, kuid õhtu lõpuks pole ikkagi sadanud kordagi. Selline vastik 20 kraadine täiesti pilves ilm, mis tekitab une. Pole tahtmist midagi teha, välja minna. Kuigi tegelikult ma pean minema kuid tõesti, pole tahtmist ronida välja sellise ilmaga. Täpselt sügise tunne on, kuigi sügisel on vist tunduvalt külmeme kui preagu. Aknast välja vaadates tundub, et õues on umbes 10 kraadi ning väga selline külm ilm tundub ja siis välja jõudes on risti vastupidi. Täpselt nagu eile, aknast välja vaadates oli külm, panin teksad jalga ja siis õues hakkas nii kuradi palav. Blablabla, ma ei viitsi enam kirjutada, kui masendav see ilm on. 

Ja eile jäi millegi pärast silma, et terves Solarises tehakse remonti ja kõik kõnnitee, mis alles eelmine aasta ehitati sinna kõrvale, on jälle üle võetud ja nüüd nad ehitavad sinna samasugust tagasi. Selle teema üle sai palju naerdud. Ja trepp Komeeti sai ka valmis, elu on nüüd ilus ? Nende jutu järgi jah. Igati tore, kui neid selline asi rõõmustab. 

Ma ei tea, ma ei oska öelda, kas oleks siia tark kirjutada edaspidi, kuigi enne ma olen seda teinud, sellest, mida ma tunnen ja tahan. Lihtsalt, eile jäin mõtlema, et ma igatsen kedagi. Ja see ei ole Tema, temast on asi kaugel. Ma igatsen kedagi, kes tuleks ja toetaks mind. Hooliks ning oleks mul olemas, kui teda vajan. Jah, mul on üks suurepärane sõbranna, kes on mul alati olemas. Tõesti, saan teda usaldada ning kõik on hästi kuid ma soovin midagi enamat kui sõbrannat. Tahaks enda kõrvale ühte inimest, kes oleks mulle kallim kõigist. Keegi, kes tähendaks mulle mu maailma. Kuid kahjuks või õnneks, pole ma leidnud endale kedagi sellist ja see tühjus on nii väljakannatamatu. Ma lihtsalt igatsen neid väikseid lauseid kellegi poolt, mis muudavad päeva paremaks. Mõnda armast sms'i keset päeva, mis paneb su naerma. Ma lihtsalt nii igatsen neid pisikesi asju, mis muudavad õnnelikuks. 

                                                                                                                                        

       xoxo

If you don't know where you are going, any road will get you there.

Ja ma täiega vihkan, et orx ja blogi etc. rikuvad pildi kvaliteeti suht -.-