Mis oleks kui..

Väike tüdruk kõnnib lumesajus. Pisarad helendavad ta põskedel ning tema suurtest sinakatest silmadest peegeldub täiskuu. Juuksed lendlemas külmas öises tuuleiilis, käed sügavale taskutesse surutuna kõnnib ta kiirelt mööda lumist metsateed. Jalutades sihitult mööda neid tänavaid, tulevad meelde talle palju mälestused. Tema minevik, mille ta peaaegu, et unustanud on, tuleb kõik tagasi. Naermised, nutmise, sõbrad, perekond.. Ta tunneb kõigest puudust. Vaikselt hakkab sadama ilusat laia lund, kattes tüdruku pruunid juuksed lumehelvestega. Hoolimata külmast, lumest ning märjast ilmast on tüdruk juba tunde väljas jalutanud. Täiesti sihitult. Kuid järsult jääb tüdruk seisma,  tema südamest käib läbi jõnks, kui sa pöörab oma pilgu aeglaselt paremal asetsevale majale, mis on teiseltkorruselt söestunud ning ära põlenud. Miks seda ära ei lammutata ? Miks ? Tüdrukuke vaatab nõutult maja ning meenutab seda maja ning aega, kui kõik oli veel hästi. Kuid nüüd, nüüd on tema ainus, kes siin on, ning ta on üksi. Tema jaoks pole enam jõule, kodu ega perekonda. Tal pole inimesi, kes temast hooliksid ning tema eest hoolitseksid. Tänavapildis ei märka teda mitte keegi ning eks enamus on veendunud, et ka tema hukkus sel saatuselisel päeval. Ta kõrvus kajavad appi karjed kaugusest ning silme ees on siiani suured leegid ning tema kodu, maha põlemas. Inimeste karjumine, sireenid ning valu. Ta tunneb ja mäletab seda kõike siiani. Ta ei tea ikka veel, mis täpselt juhtus, kuid ta on leppinud enda saatusega. Ta arvab, et on tugev ning saab sellest millalgi üle, kuid tal pole kedagi. Tänu sellele kõigele on tal ka tunduvalt raskem saada üle sellest kõigest siin. Ta üritab mitte teha välja pilkudest, mida talle vahete-vahel tänaval heidedakse ning ta üritab toime tulla kõigega. Siiski teab ta sisimas isegi, et ta ei saa kõigega lõpuni hakkama. Ta on selleks kõigest liiga kurnatud ja üksik tüdrukuke. Liiga haavatud neiu. Ta ei jõua lõpuni vastu pidada.