Inevitable.

Üks hetk käib lihtslat mingi plõks. Kõik tundub olevat kadunud, inimesed, keda sa usaldasid, petavad sind.
 Inimesed, keda sa armastasid, murravad sulle antud truudust ning inimesed, keda sa sõpradeks pidasid,
pööravad sulle raskel hetkel selja. Peale seda tundub, et kõik on totaalselt ja sõna otseses mõttes perses ning
tekib tahtmine ära minna. Kaduda kuhugi kaugele ning mitte kunagi tagasi vaadata minevikku. Olla õnnelik
kuskil mujal. Kõik muud kohad tunduvad paremad, kui see, kus sa hetkel asetsed. Lihtsalt, see sama koht,
kus oled, tekitab pettumust ja valu. Liikudes edasi jäävad selja taha mineviku varjud, mis tekitavad kõhedust ja süümepiinu, miks sulle nii tehti. Kuhu kadusid need päevad ? Meile mälestused vaid jäävad, valusad mälestused.
Iga üks üritab sel hetkel saada lahti valust, kuid selle vastu pole ravimeid. See on elufaas, mida elab läbi igaüks
kas või kordki elus. Mõned aga pidevalt. Tekivad lihtsalt mõtted, et kõik ongi halb ja kõik jääbki nii. Kuid tegelikult.See ju ei ole nii. Mingi aja pärast on see kõik minevik, mida meelde tuletades küll võib olla valus ning tekkida kibestumus ja viha inimeste vastu, kes sulle nii tegid, ning edasi läheb kõik alati paremaks. Alati tuleb mingi hetk, kus kõik  tõesti liigubki paremuse poole ning jääb sinna püsima. Peale seda, kordub jälle kõik, kuid sellega tuleb leppida, olla sellest üle ning kannatada välja see. See kõik ongi lihtsalt paratamatus ning seda ei saa mitte kuidagi muuta, isegi kui väga tahta.