I've been living like inside a bubble.

Naeratan pisarsilmil, vaatan häguselt sind. Seal Sa seisadki, oma täies hiilguses. Ainult Sina suudad teha nii, panna mind hetkega naeratama. Alles sekundeid tagasi olin ma valanud kibedaid pisaraid ning siis tulid Sina. Piisas paarist lausest,kui aus olla, siis sõnast, ja ma naersin. Mäletad seda ?  Ma nii tahaksin kallistada Sind, tunda su käsi ümber minu, olla kaitstud. Ma tean, et see ei ole võimalik. Sulle pakub huvi keegi teine, keegi kellest sa hoolid. Sa tahad teda ning mina olen Sulle vaid sõbranna. Ma tean, et Sa ei ole minu. Ma tean, et ma ei saa kontrollida Su igat sammu ning tegu, ükskõik kui palju ma ka seda ei sooviks. Ma saan aru, et ma ei saa hoida Sind ainult endale, ma tean, et Sul on oma elu.  Ma tahaks Sinuga hästi läbi saada, olla Sinuga vaid sõber, kuid Sa oled midagi enamat. Sa oled nii kuradi kallis mulle, ma ei tea mida teha. Ma peaksin  Sinust üle saama kuid teisest küljest ma ei oska. Või on pigem asi selles,et ma ei taha. Ma ei taha sinust lahti lasta.. 
Sulgen selle kirjakese, kirjutan peale musta tindiga Sinu nime ning panen selle su asjade hulka. Edasine on kõik lihtne, ma pakin, võtan oma asjad ja kaon siit. Ma pean eemale saama sellest kõigest ja mitte tagasi vaatama. Ma ei oska olla ilma sinuta, isegi kui ma tahaks. Aga see on mulle kõige parem, eemal olles ei mõtle ma Sulle. Ma üritan edasi liikuda oma eluga ja olla õnnelik juhtunud sündmuste üle. Heidan pilgu Sulle, sa lamad voodis, raamat käte vahel. Sa tundud nii rahulik ja vaikne. Hiilin kikivarvul minema, heites uksepeal Sulle veel viimase pilgu ning sulgen see järel ukse. Väljun välisuksest ning kõnnin kiirsammul sügiseses ilmas koju. Ainuke koht, kus tõesti tunnen ennast hästi ja kaitstuna. Jalutan enda tuppa, võtan oma kohvri ning topin sinna kõik võimaliku ja vajaliku sisse. See järel võtan oma võtmed ning kohvri ja jooksen alla. Vaatan viimast korda ka oma maja, lükkan jalanõud ning avan ukse, saades peaaegu, et südamerabanduse. Sina. Leidsid Sa kirja ? Mille kuradi pärast Sa ei võinud lamada seal voodis veel 10 minutit kauem ? " Miks Sa tulid ?" vaatan Su rohekatesse silmadesse, üritades neid võimalikult hästi meelde jätta. " See.. Sa.. kiri..," kogeled Sa, üritades selgitada oma maheldal häälel, millel on minu jaoks nii omapärane tämber. " Sa leidsid kirja ? " vaatan Sind kahtlustavalt. " Jah, näe, " võtad selle tagataskust ning ulatad selle mulle. Vaatan seda natuke, võtan selle vastu ning surun selle endale taskusse. Mõtlematult võtan võtmed, keeran ukse lukku ning kõnnin Sinust külmalt mööda, suundudes oma auto poole, et panna kohvrid sinna. Lüües auto ukse kinni, heidan pilgu Sulle. Sa seiad verandal, vaatad mind kurval pilgul, silmis lootusekübeke, ümberringi külm sügis. Sa ei tea, sa ei saa aru, kui väga tahaksin Sind kallistada, mitte minna. Hetkeks kõhklen, kas minna või ei, kuid tean, ma ei suudaks nii jätkata. Su tunded on kellegi teise vastu, Sa oled temast nii palju rääkinud. Ta on Su elu. Uuesti pilku verandale viies, Sind pole. Vaatan segaduses pilguga ümberringi, Sind otsides. Kas Sa tõesti lahkusid ilma midagi ütlemata ? Järsku kuulen seljatagant oksa praksatust, tänu millele ma kergelt võpatan. Keeran ennast teistpidi ning vaatan Sind ülevalt alla. Järsku tunnen enda ümber soojasid käsi ning tunnen Su lõhna enda kõrval. " Kõik võikski nii jääda," mainin, taibates, mida ma ütlesin ning lootes, et Sa seda ei kuulnud. " Kõik jääbki nii," sosistad vaikselt. Tean, et mul on edasipidi hea.. Meil on.