Let's enjoy it.

Ütleme nii, et ma armastan suve. Ma armastan nädalavahetusi. Ja ma armastan neid inimesi. Lihtsalt, ma ei taha pikalt seletada, mida ma tegin või kellega ma tegin. Kiire ülevaade oleks selline, et jõin ja jõin ja pidasin vanaema ja isa sünnipäeva ja jõin veel. Halb, kuradi halb inimene olen. Hovi juures, Luigel, Annekeni juures, Kiilis, Tallinnas, igale poole jõudsin. Ütleme nii, et kõik oli nii nagu oli, ei kahetse midagi. Ja kõik on lihtsalt super ja mu kiiiiisu on nii kallis mulle (L . Osadele vb jääb veidike vale mulje meist / vihje mu emale / aga ei, me oleme igati normaalsed. Ja ütleme nii, et mina ja Anneken oleme ainukesed, kes sellest jutust siin midagigi aru saavad,aga asi seegi. Homme tuleb teha ränka õppimist matemaatika jaoks, teoreeme vaja korrata. Ma ei kujuta isegi ette, kas ma oskan seda eksamit või ei. Tõesti ei tea. Hinded tulid muidu enamus normaalsed, sealjuures keemia veerand ikkagi 3, Kanrgo on tore, vahepeal. Üldiselt, ma lihtsalt armastan oma sõpru, ma ei saa midagi teha. super kiisud. paar pilti ka siia.   NAUDIME SUVE JA VABADUST.

summertime.

Suvi on nüüüd alanud. Minujaoks vähemalt. Täna oli viimane tundidega koolipäev, kuhu ma jälle ei jõudnud. Aga enam igatahes tunde pole. Ainult eksam, milleks ma parasjagu õpin. Aga kui see välja arvata, pole enam kooli, niiet suviiii. Niii hea ikka. Kahju ainult, et ilmad on sitad. Eile õhtul oli isegi veits külm juba väljas olla. Loodame, et see lõppeb ära varsti ja õues on ka mõnus soe, siis on kõik perfect. Eile istusin päev läbi kodus, kell 4 sain vist voodist välja. Siis mingi 7 ajal helistasin Kevinile, läksime linna. Nägin Anni ja Triinut ja Mihklit. Kevin sai mingi sõbraga kokku ja ma läksin vabakale, istun Vallu ja Karliga seal, mega põnev. Mingi aeg liikusime koju Valluga, siis käisin veel Prismast kiirelt läbi, ostsin endale süüa ja siis läksin koju, õppisin veits. Mingi aeg sain magama ka, ärkasin 6.50 ja siis oli mul räme peavalu ja uni ja ma ikkagi ei suutnud kooliminna. Kuigi, ma oleksin pidanud. Aga okei, kogemata. Nüüd õpin eksamiks ja varsti teen ennast korda ja lähen vist Annekeniga linna. Ja kui mitte temaga, siis kellegi leian nkn.

Huvitav, mida teeb jaanalind, kui teda asfaldil ehmatada ?

Ma sõin vist liiga palju, võin jõin. Ega ma päris täpselt ei teagi. Aga sitt on,  väga sitt on olla. Õues on mingi miinus miljon ja ma tunnen ennast nasgu laksu all olev kaamel, kes peab hommikul kell 7 ärkamaga et, minna jooksma mingis imelikus tujus kahtlase olekuga 2km. Ilmselgelt ma olen saanud trauma, kuskilt. Tekkis küsimus, mis asi on laksu all olev kaamel ? Massiivne, mida ma täna mõtlen välja. Ma ei tohiks enam mõelda. Kolmandat tassi kohvi joon ja mõtlen jälle, halb. Ning loen. Raamatut. "Elu algab täna". Päris hea. Kuradi ilm rikub kõik ära, miks peab sadama ? Miks ei võiks päike paista ? Mis viga on ? Homme sellise ilmaga, esimese tunni ajal ( 8.00 HOMMIKUL ) peaks minema õp.kuusega JOOKSMA, 2 KM't, VIHMA ja KÜLMAGA ?! hui. Eks hommikul ärkan, vaatan, mis teen. Loodetavasti on ilus ilm, tahaks joosta nkn. Täna ju trenni ei saanud. Ja ikka on paha. Ma ei tea, mida ma tegin endaga. Mida igatahes tegin, see on ilmselge. Ja inimesed, ärge süüdistage mind. Ja mul on tegelikult ülimalt pohhuj hetkel, mida te arvate minust või kas te usute mind. Mind ei huvita, tõesti. Kurtke oma muresid teistele, mul neid pole, elu on lill. No kui välja arvata mu hetkeline olek. Aga see on positiivne. Kuulan mingit kahtlast muusikat, pole ammu kuulanud seda. See lihtsalt mängib. Ise hakkas. Ma ei viitsi seda kinni ka panna. Ilmselgelt on paar meetrit toas liikumist minu olukorras raske, isegi väga. Aga küll ta kunagi ise vait jääb või otsa saab. Loodetavasti. Ja kui ei saa, siis on sitt lugu. Elan üle. Mis veel ? Mul on suur tahtmine kirjutada, midagi imelikku. Tahaks sellist segast siia kokku kirjutada, ise ka ei usu enam. Ma olen vist liiga palju hapniku sisse hinganud, või siis vastupidi. Ega ma ei teagi täpselt. Enne tegin ajaloo referaati, ega ma aru ei saanud eriti, millest see täpsemalt oli, ag amingist mehest oli, Johan Laidoner. Ma sain aru, et ta igatahes tegi Eestis midagi. Seegi hea. Sellega seoses meenus, et see tuleb välja printida. Keskendumisvõime on puudu, täielikult. Mälu ka. Aga see on ka positiivne. Ja jälle on mul paha. Ja see postitus võiks sama hästi ka olemata olla. Ausalt. Siit ei leia mitte mingit tarka infot, vist. Ja mu selg jälle valutab. Ja kõht. Ja jalg. Ja pea. Ja silm tõmbleb. Invaliid oletatavasti. Ja mulle saaadetakse juba pikemat aega mingeid linke, et ma mdagi iseloomustaks või kedagi kommenteeriks. Ma ei viitsi. Ma jäin vist raamatusest sõltuvusse, hea raamat oli. Üle pika aja loen vabatahtlikult. Ja mul on selleks aega, imekspandav. Silm lõpetas selles asja, heahea. Positiivne jällegi. Ja nüüd suri jalg ära. Mul on vist midagi viga. Ma ajan iseennast ka juba naerma. Kofeiinist on võimalik saada üledoosi ? Ma vist sain selle. Ma olen täna kohvi joonud. Palju. Väga palju.  Mis kõikidel selle sayatme'ga on ? Saage üle. Väga huvitab, mida teist arvatakse ? Või siis väga tahate kuulda, kuidas enamus teile sinna mingit sitta kokku kirjutavad ? Edu teile, väga palju. Tõesti. See tekst tundub vist väga masenduses tujuga kirjutatud olevat, eksole ? Aga ma pole seda. Tõsiselt. Mul on vist elu parim tunne hetkel tõesti, kõik on nii tore lihtsalt. Isegi kooli minek tundub normaalsena homme, va matemaatika tund. Aga eks ma elan selle üle. Ja siis veel see fucking eksam. Ma ei taha, ei viitsi, ei suuda ikka veel endale midagi selgeks teha. Ega pole vist mõtetki. Ja need teoreemid.. Milleks mul neid vaja on ? No tõesti, andke andeks aga ma ei hakka neid tõestama kellegile. Ma olen vist sassis omadega veits. Või siis ära keeranud. Ma ei tea ise ka täpselt. Aga vähemalt on endale lõbus. Tsiteerin Hovi. Peaks ära mainima, et ta on hea sõber. Ma eitea, mis see siia puutus. Veel. Ma ei saa enam ise ka aru, mida ma kirjutan siia. Peaks ära lõpetama. Ma olen veendunud, et see postitus läheb hiljemalt homme kustutamisele juba. Aga kes teab. Ja peaks ära mainima, et ma pole joonud. Okei, ainult palju kohvi. See ei loe, vist. Selles on raudselt süüdi Kevin, oma trikkidega. See kammis ära. Täiesti haige, ma ei usu seda siiani, lihtsalt haige. Kes teab, see teab. Ma nüüd lõpetan selle sita kirjutamise. Kõik on hästi, kõik on veel paremini. Pakaaa.


Ahja, Mida teeb jaanalind, kui teda asfaldil ehmatada ? Vastake keegi ? :D

Mitte kõik, aga väga palju on võimalik.

Heip. Pole kirjutanud veits, no paar päeva. Kõik on suht hästi tegelikult. Isegi liigagi hästi. Viimased kaks nädalat pole pmst mitte midaig õhtuti õppinud ja ainult 2 päeva on koolis käia, täiesti hea. Üldse pole sellist tunnet, et kohe on kooli lõpp. Esmasp on eksami eelne päev, vaba. Teisipäev on eksam ja peale seda lähme klassiga Prangli saarele. Kolmap on ka vaba ja reedel on Gag'i ja Reaali vaheline korvpallipäev vm. No ja reedel on 10.00 aktus ja siis koju ja ongi läbi. LÕPUKS.Suvi tuleb kindlati meeletu, kavatsen kõike teha, mida pakutakse.Never say never, right ? Igatahes, tõesti, ma ei tunne enam süümekaid mitte millegi pärast, vb on see isegi natukene halb. Aga suve tahaks juba, suve ilmu ka. Õnneks kohe saab ka. Teate kui õnnelik ma olen ? Vist ei. Tüütumat asja pole,kui kool. Ma võiks õppida tegelikult küll, kui ma tahaksin. Aga mulle ei meeldi see kooli õhkkond ja see üldse. Kodus ma õpiksin paremini igatahes. Üldiselt, ma ei taha enam koolist rääkida. Kohe lähen Keviniga välja, jälle. Eile käisin Hoviga väljas, Stroomi rannas ja sealt kõndisin Rocca al Maresse üksinda ja sain Keviniga kokku. Aga mõnus oli käia seal, kindlasti peab minema sinna mingi päev jooksma/rullitama/rattaga sõitma. Aga seda muidugi ilusailmaga, mida hetkel ei ole. Just tegin oma kulmud korda, nad on lõpuks täiesti tagasi kasvanud, oi kui hea. Käisin peale kooli arsti juures ka, ortopeedi õigemini. Pean hakkama võtma mingeid tablette, mis põletiku ära ajavad ja ma ei tohi pmst kolm kuud sporti teha, vaevalt küll.. . Homme pean minema hommikul jooksma 2 km ja siis lähen kooli ning kannatan masendavad 8 tundi ära. Selg valutab ka igapäve vägaväga palju, väga nuss. Aga hetkel vahetan riided ja siis vaatab, vist välja. Bb.

Perfect.

Heiheihei. Tuju on lihtsalt ülim, arvestades seda, et homme on koolipäev. Üle pika aja seal juures.. Peale seda on keemia järeltöö ka, õppinud ma eriti pole. Tegelikult enne 2 tundi õppisin, aga aru ma vist ikkagi ei saanud. Nvst nii palju, et super. Reedel käisime väljas Annekeniga, peaks mainima,et ma armastan sind kiiiiisu :) .Käisime Roccas ja saime mulle jalanõud ja Annekenile riideid. Hiljem nägime Kiisut, Hovi, Karli, Vallut, Andréd ja Jaani. Õhtul möödus sitaks hästi, super soe oli ka. Vabakal tantsisin Hoviga ja Jaaniga valssi ja Hov nsm andis mulle juua. Tore sõbrake mul. Mingi aeg saatsime Annekeni bussipeale ja siis ma jalutasin André ja Jaaniga koju. Jaani pärast ma nutsin pmst maja ees, pole hullu. Laupäev läks täiesti plaanivastaselt. Algseltp idime minema Annekeni juurde Kiili 15.05 bussiga, läksime aga 17.05ga. Algul läks ratas katki, siis ei lasknud meil vene bussijuht bussi ratastega. Masendav. Siis ei saanud me kuskil tubakat ja alkoholi, kuni mu päästeingel Hov jällegi nõustus Kiili sõitma ja mulle tubakat tooma, peaks mainima, et ta ise oli pirital. Lõpuks saime kiili Annekeni juurde. Tegime vessi ja nsm rääkisime. Siis käisin korra õde vaatamas vanaema juurde jasiis läksin Hovile bussiepael vastu ja käisime tubakat ja juua ostmas. Edasine õhtu oli toretoretore jah. Ainult öösel ei saanud magada üldse, viimasel ajal juhtubkuidagi tihti seda. Tund aega magasin vist max, ärkasin 7. Siis mingi koristan Annekeni maja veits jne. Pärast grillisime ka. Ei tegelt mega nv oli, loodame, et järgmine on ka sama. (:

Forever young.

Midagi mõttetut suht. Kellele meeldib, kellele mitte.

Pisike tüdruk, kes ei tea veel, mida hakata peale oma eluga. Teismeline, kelle elu on segamini.
Noor naine, kes on segaduses. Võtke kuidas tahate. Ta ei suuda kohaneda kõikide olukordadega, ta ei suuda
kohaneda iseenda eluga. Üritades elada võimalikult õigesti ning üritades mitte teha valesid samme, rajab
ta endale teed edasi. Nii paistab see kõrvaltvaatajale. Tegelikkus võib olla aga hoopis midagi muud. Ta
ei tea, mis on õige ja mis vale. Ta kardab haiget saada, tehes valesid otsuseid, mis võivad valusalt kätte
maksta. Ta ei oska käituda inimestega õigelt, ta ei aimagi mis on õige. Ta pole laps kuid ka mitte täiskasvanu,
midagi nende kahevahel, mis muudab teatud asjad raskemaks. Ta peab langetama ise otsuseid, et saada
täiskasvanuks. On soov elada nagu täiskasvanu ning teha kõike seda, mida nemad. Haiget saades soovib
olla ikka veel väike tüdruk, kelle elus oli kõik hästi, probleeme polnud. Järsku jõuab kohale reaalsus,
ta on ainult väike inimene siin maailmas. Ta peab ise hakkama saama endaga, ta ei saa enam oma kõikide
probleemidega päärduda ema poole nagu väiksena, kui ta kukkus oma jala katki. Ta on segaduses oma suhete kohapealt. Kohtleb poisse kui sõpru, teatud aja pärast saab aru, et nad pole seda enam. Tekivad tunded, millest on algul nii mõnelgi raske aru saada. Talle hakkab see elu meeldima, hakkab nautima kõike seda ümbritsevat. Hakkab aru saama oma elust, kõik veereb omamoodi õigetesse kohtadesse just kui iseenesest. Neid tekib aina
rohkem ta ellu, lihtsalt. Teatud mõttes hakkab see mäng tema jaoks igavaks muutuma. Tuleb uus inimene,
tundub huvitav hetkeni kuni ta kätte on saadud. Tänu sellele tekivad järgmised mured ja tekib tahtmine
hüpata rognile ja jätta seljataha kõik probleemid..

Ära kunagi mine mööda võõraid jälgi. Tee oma jäljed ja kõnni mööda neid.

Täna on jällegi üks megahea päev. Ja jah, ma olen jälle kodus. Õhtul oli kindel plaan jällegi kooli jõuda aga siis ma mõtlesin matemaatika eksamiks veits õppida jne. Vaatab, kas õnnestub ka. Ja siis hommikul ma ärkasin ja jälle oli uni ja peavalu ja ma tõesti ei tahtnud sellises olekus kooli minna. Matemaatika eksam on ka tulekul ikka veel, ma ei taha. Ma vihkan neid teoreeme lihtsalt, ainuke asi mida ma eksamijuures kardan nö ongi need. Ülesanded ma teen ära aga see suuline on masendav lihtsalt. Eilne trenn oli nii hea. Mega palav oli päiksekäes mängida aga pole hullu, vähemalt sai päikest. Üle pika aja hea käia seal. Jalg veits valutas lõpus aga hea oli. Tahaks täna randa minna veel ka ja siis midagi muud põnevat võiks ka teha. Preagu plaane küll pole aga küll need tekivad. Hommikul ärkasin sellepeale, et mingi lohh otsustas kolmveerand 9 hakata puurima ja remonti tegema, masendav lihtsalt. Selg valutab ja mu käed on veits pruunimad kui eile, mõnuus. Tahaks veel minna päevitama ja lihtsalt olla. Niihea. Reedel on loodetavasti hea ilm, siis saabki oma plaani Annekeniga teostada. Ja kõige haigem on see, et see tüüp hakkas jälle puurima vm. Ülimalt vastik hääl. Tegelikult ma tahaks veel magada ja siis ülestõusta, õppida veits ja siis minna välja ja lihtsalt olla. Öösel jõudsin ka alles mingi kell 3 vist magama tänu Andréle.  Ikka juhtub, viimsel ajal kuidagi tihti küll aga no jah. Rämedalt tahaks süüa ka preagu aga ma ei teagi, samas nagu eitaha ka. Jäätist võiks olla, seda sööks heameelega. Mahlajäätist nt. Üllatavalt tihti olen jõudnud kirjutama siia, vahepeal ma ei teinud seda üldse. Aga preagu ma lähen teen ennast korda, õpin veits ja siis vaatab, mis edasi.

Ta on nagu päike, kes särab Su südames ja Su päevades, kes lihtsalt on mõtetes ja südames.

Vaesed inimesed, kes peavad kooli hetkel istuma. Väljas on 25 kraadi ja loomulikult ma ka kooli ei läinud. Eks seal on mitu põhjust- ei viitsinud, ei õppinud, uni oli ja hommikul ma ei saanud lihtsalt üles. Hetkel loen raamatut ja tegin just päevaks plaane. Rämedalt tahaks preagu süüa, mby teen endale pannkooke või midagi magusat igatahes. Eile jõudis kohale, et 6 päevaga on vaja kaks raamatut läbi saada, suhteliselt tore. Mata eksamiks PEAB ka õppima aga eks ürita keskenduda sellise ilmaga.Mata töö sain 5 höhöhöhöhö. Ma ei õppinud isegi selleks, keemia töö sain 3me, jubejube õnnelik lihtsalt. Preagu istun päikse käes ja ei viitsi põhiliselt midagi üldse teha. 14.40 saan Annekeniga kokku ja siis tsillimelinnas, lähme trenni ja eks peale seda teeb mby ka midagi. Igatahes supertoredake, et ma kodus olen. Ma lihtsalt armastan seda ilma, massiivselt. Ja ma olen tõsiselt õnnelik, kohe tõesti vägaväga õnnelik. Peale eilset õhtut. Loodan, et see jääb ka nii. Samas, miks ei peaks jääma ? Võtame positiivselt. Koolis läheb suhteliselt hästi, arvestades seda, et ma pmst üldse ei õpi enam, ma lihtsalt ei suuda. Kõige tähtsamad asjad teen ära ja muud eijõua. Koguaeg on midagi teha, väljas käia või rääkida kellegagi. Tegelikult on mul ikka veel uni, ma suudaks vist veel magada mõnusalt. Aga sellist päeva ma ei taha maha magada, kell isegi juba 11. Eks ma loen veits raamatut veel, siis teen süüa ja siis lähen välja. Vb vaatan enne homseteks töödeks ka midagi, eks näis. Preagu on igatahes suursuur tahtmine välja saada siit.

111.

Hei jällegi. Läinud on hästi, võiks öelda, et kõik on super. Ja ma olen jällegi täiesti positiivne, usun endasse ja naeran koguaeg. Ma täpselt ei teagi, mis selle põhjustanud on. Ma oletan, et üks nunnu. Või on asi lihtsalt minus. Aga see ei omagi tähtsust, põhiline on see, et mul on hea. Nvks on Annekenil juba mingid plaanid minuga, peaks ütlema, et ma  kardan neid plaane.. :D Ei tegelikult, mulle kindlasti meeldivad need. JA HOMME SAAB TRENNI ! Ma lihtsalt pidin seda mainima. Saab lõpuks väljas võrku mängida, oioioi kui hea. Tänane päev oligi täpselt selline, nagu ma ennustasin. Inkas läksin jutustama, sain 3, isegi hea. Inka töö läks putsi, ups no. Siis tuli kaks füüsikat, kus ma istusin netis telefoniga ja me pidime tegelt kaks tundi mingit filmi vaatama. Ma ei saanudki täpselt aru, millest see film oli, aga seal oli palju kalu ja merd. Midagi sellist vähemalt. Ja seal olid mingid kahtlased india kalamehed. Rohkem ei tea. Ja siis tuli esta, kus pidime kirjandit kirjutama. Oli vaja kodus kava teha ja midagi, tehtud mul polnud, kirjandi sain ikkagi kohe valmis. Kerge oli lihtsalt. Ja siis oli mingi mõttetu keemia, kus õpetaja enamuse tunnist arutas meiega seda, kus me leiame metalli ja mis asjad meil kodus metallist on. Selle peale läks nii oma 30 minutit. Ja siis oli jällegi füüsika, kus ma midagi jälle ei kuulanud ja ilmselgelt polnud ma ainus. Tunni lõpus oli töö, sain kudagi õpiku abiga tehtud, tahaks 4 saada. Noh, igatahes, siis tahaksin nüüd õue minna ja ilma nautida. Ja hetkel telekast ilmateates öeldi,et reeedel jälle 30 kraadi. No loodame, siis oleks kõik jällegi super. Nüüd lähen sööma ja siis lähen välja ka, vsjo. Tsauki.

Bottom line.

Kui Sa vaid teaks. Aga Sa ei tea. Kahju, et Sa ei tea ja mind ei usu. Pole hullu, ega midagi ei muutu. Ma eitea, Sa oled super, usu või ei. Igatahes, tänane kooli päev oli mõttetu, tõesti. Ma magasin terve aja. Musa töö läks vist hästi, geo samuti.Tahaks 4'sid. Matat tahaks 5'te, minu kohta läks väga hästi. Keemia järeltööst ma rääkida ei taha, selle ma saan raudselt 2. Jälle. Masendav lihtsalt, ma vihkan vaikselt seda juba. Tegelikult on päev super olnud. Hommikul oli juba hea tuju, kuigi ärkamisega olid vägagi suured raskused aga see on positiivne. Siis igatahes läksin kooli, bios ma ei teinudki midagi, siis pmst leppisin vm ära ühe hea inimesega ja peale seda läks päev aina paremaks. Lihtsalt nii head nv'd ja ilmasid on nii kaua oodatud ja nüüd on kõik olemas ja kooli lõpuni on ainult 2 nädalat. Matemaatika eksami ma teen ka täiesti kindlalt ära. Ma nii väga usun endasse juba, see on uskumatu. Tavailselt oleksin ma mega negatiivne ja vingiksin, et ma kukus läbi. Õnneks ma tean, etma ei tee seda. Teatud inimesed on oma usalduse kaotanud ja imekobel see ei kõigutanud mingi üldse. On tekkinud juba uued, või peaks ütlema, et uus ja ka parem. Ega midaig polegi eriti, homme ka mõttetu päev, kolm füüsikat, saab magada pikalt. Tsauki

Rr.

Oleneb, kuidas võtta. Mõne jaoks sitt nv, teise jaoks hea. Minu jaoks parim. Lähemalt ei hakka kirjeldama, aga teatud inimene tegi selle liigagi heaks. Aitäh selleeest. Ja siis et super hea ilm, isegi koos vihmaga. Nana, nüüd magama.

Vahepeal, kui miski ei loe, loeb kõik .

Kõik on nii hea. Tõesti. Üle pika aja on mul hea tunne. Õues paistab päike, varjus on hetkel 24 kraadi ja päiksekäes 35. Istun kodus, teen nvks plaane ja kuulan muusikat ning naudin ilma. Mida veel tahta ? Nv tõutab tulla vägagi hea, saab näha ja teha asju, mida pole kaua saanud teha. Tuju on paremast parem, eks see tuleneb ka vist sellest, et lõpuks on kätte jõudnud see kauaoodatud suvine ilm, mida ma viimased 3 kuud taga nutnud olen. Ja nüüd on see siin ja kõik tundub kohe kuidagi parem ja ilusam. Pesen nõud ära, siis suundun välja ja 14.35 pean kooli minema, mingi kehalise asja tegema. Põhjus, miks ma koolis pole ? See on see, et mu geniaalne telefon, mis viimased päevad on suht surnud omadega, andis otsad öösel. Õhtul tahaks vedada isa poodi ja lasta tal uus osta. Ja kuna telefon katki, ei helisenud ka mu äratuskell, tänu millele ma sain ennast koraalikult välja magada. Või peaksin ütlema, et magasin sisse ? Võtke, kuidas tahate. Samuti magas ka mu ema sisse ja hilines tööle. Ajas mind 9 ajal üles, et miks ma koolis pole. Aga kuna ma ei viitsinud minna ja koolis oli keemia kt, mida ma ei osanud, siis lubas ta mul koju jääda. How sweet of her. Vanematega on üldse paremad suhted viimasel ajal. Koolis on sama mõttetu nagu ikka, kaks ja pool nädalat tuleb veel kannatada. Ja siis tuleb veel matemaatika eksam, millele ma mõeldagi ei taha. Ja kui ma peaksin saama kolme, siis oleksin ma arvatavasti kuri endapeale, sest ma tean, et ma olen suuteline selle 4jale ära tegema, kuid kas ma siis viitsin 30 kraadiga toas olla ja matemaatika teoreeme õppida ? Ei, loomulikult ei. Tegelikult on asi ka tahtmises. Ma lihtsalt ei taha ja ei viitsi selleks õppida, olenemata sellest, kas see on vajalik või ei. Hetkel oleks vägagi vajalik. Tegelikult tunnen hetkel kaasa inimestele, kes istuvad 8nda tunnini koolis või peavad siis veel trenni minema. Tegelikult, peaksin isegi täna sinna minema, aga ma pole kindel kas ma jõuan. Sellist ilma tuleks nautida võimalikult palju, sest arvatavasti need on ühed soojemad päevad terve eesoleva suve jooksul. Suvel nii palju kraade tavaliselt pole siiski. Hetkel on üldse selline lebo olek, täiesti selline tunne, et pole enam kooli. Ürita siis sellise ilmaga õppida normaalselt. Kadestan neid, kes räägivad, et ooh, kohekohe on suvi. Ja mina peaks rõõmustama vist seljuhul selleüle, et jei, matemaatika eksam tuleb. Seljuures veel suuline. Täiesti masendav. Täna õhtuks veel plaane pole aga oletan, et tsillin kuskil väljas ja naudin olemist. Tegelikult on suur tahtmine minna randa, meeldib see idee. Peaks veel otsima üles võrgupalli ja siis saaks võrku ka mängida. Super oleks. Homne on loodetavasti samasugune, muidu meie üritust ootab again väike mitte õnnestumine. Aga hetkel lähen otsin endale riided, koristan üle pika aja natuke ja siis suundun välja. tsäo.

Tsau suvi

Super ilm, hoolimata sellest et vahepeal sadas vihma. Varjus mingi 26 kraadi ja tuult pol või kui on, siis soe. Teatud mõttes on isegi liiga palav. Aga täiesti hea on selline ilm üle pika talve. Mäletan, paar nädalat tagasi vingusin ma selle üle, et nii külm on. Täna oli vastupidi, liiga palav oli. Vihm oli tegelt mõnus, seda tuli palju ka. Preagu äike aga õues ikka mõnusalt soe.Kõik on koguaeg närvis jne, pahas tujus. Kooli lõpuni 2 nädalat, ainult veel. Ja mata eksamini ka. Teen pilte hetkel, igavus. Tahaks õues minna jaa

I like.

Jube põnev on ennast pildistada jne ja. Masendav koolipäev oli, missiis, et osad tunid ära jäid. Õnneks jäi inka ära, õpetajat polnud koolis ja füüsika samuti. Selleasemel sain magada ja siis kaks tundi rahvusraamatuskogus chillida. Suht pointless aga eelistan seda siiski kooli asemel. Siis oli esta ja keemia mis olid lebod ja siis kõigelõpuks mata, kus ma ei suutnud enam üldse keskenduda. Terve tunni vahtsisin aknast välja ja eriti ei kesekndunud. Selline väsimus oli peal lihtsalt. Homseks vaja pähe saada 4 teoreemi aj siis inka kt. Jube tore, kas pole ? Üldiselt on üldse igav, tahaks magada ainult ja õppida ei viitsi, Sitaks soe ja kena ilm oli ka , nüüd veel päike ka väljas, tuju kohe palju-palju parem. Peale kooli nillisime linnas poisse ja siis läksin koju, vahetasin riided ja läksime maci. Ja siis nägin Mariet vabakal ja siis tegime nvks plaane ka taga. Kes laupäeval tahab veel tulla pidupidule ? Preagu lähen otsin jäätist ja kohvi ja siis vaatan teoreemid üle, olge tublid. 

--

Türa kui palju ma kahetsen tehtut. Täna palju kirjutanud siia, hm.

Welcome To Paradise.

Tõesti, reaalselt, ma armastan tänast päeva. Lihtsalt super. Need, kes teavad, teavad, ülejäänud on teadmatuses. Ega jah, suhteliselt väike asi miks rõõmustada ja õnnelik olla aga no siiski, mu jaoks on see palju enamat. Tegelikult kõht on suht valus, nvl sai Steniga liiga palju naerdud, poh et enamuse ajast naersin ma üksi.. Pole hullu. Jalad on ka haiged, terve laupäev käimist ei tulnud kasuks, hakkan vanaks jääma. Ega muud polegi, SUPER.

I've been living like inside a bubble.

Naeratan pisarsilmil, vaatan häguselt sind. Seal Sa seisadki, oma täies hiilguses. Ainult Sina suudad teha nii, panna mind hetkega naeratama. Alles sekundeid tagasi olin ma valanud kibedaid pisaraid ning siis tulid Sina. Piisas paarist lausest,kui aus olla, siis sõnast, ja ma naersin. Mäletad seda ?  Ma nii tahaksin kallistada Sind, tunda su käsi ümber minu, olla kaitstud. Ma tean, et see ei ole võimalik. Sulle pakub huvi keegi teine, keegi kellest sa hoolid. Sa tahad teda ning mina olen Sulle vaid sõbranna. Ma tean, et Sa ei ole minu. Ma tean, et ma ei saa kontrollida Su igat sammu ning tegu, ükskõik kui palju ma ka seda ei sooviks. Ma saan aru, et ma ei saa hoida Sind ainult endale, ma tean, et Sul on oma elu.  Ma tahaks Sinuga hästi läbi saada, olla Sinuga vaid sõber, kuid Sa oled midagi enamat. Sa oled nii kuradi kallis mulle, ma ei tea mida teha. Ma peaksin  Sinust üle saama kuid teisest küljest ma ei oska. Või on pigem asi selles,et ma ei taha. Ma ei taha sinust lahti lasta.. 
Sulgen selle kirjakese, kirjutan peale musta tindiga Sinu nime ning panen selle su asjade hulka. Edasine on kõik lihtne, ma pakin, võtan oma asjad ja kaon siit. Ma pean eemale saama sellest kõigest ja mitte tagasi vaatama. Ma ei oska olla ilma sinuta, isegi kui ma tahaks. Aga see on mulle kõige parem, eemal olles ei mõtle ma Sulle. Ma üritan edasi liikuda oma eluga ja olla õnnelik juhtunud sündmuste üle. Heidan pilgu Sulle, sa lamad voodis, raamat käte vahel. Sa tundud nii rahulik ja vaikne. Hiilin kikivarvul minema, heites uksepeal Sulle veel viimase pilgu ning sulgen see järel ukse. Väljun välisuksest ning kõnnin kiirsammul sügiseses ilmas koju. Ainuke koht, kus tõesti tunnen ennast hästi ja kaitstuna. Jalutan enda tuppa, võtan oma kohvri ning topin sinna kõik võimaliku ja vajaliku sisse. See järel võtan oma võtmed ning kohvri ja jooksen alla. Vaatan viimast korda ka oma maja, lükkan jalanõud ning avan ukse, saades peaaegu, et südamerabanduse. Sina. Leidsid Sa kirja ? Mille kuradi pärast Sa ei võinud lamada seal voodis veel 10 minutit kauem ? " Miks Sa tulid ?" vaatan Su rohekatesse silmadesse, üritades neid võimalikult hästi meelde jätta. " See.. Sa.. kiri..," kogeled Sa, üritades selgitada oma maheldal häälel, millel on minu jaoks nii omapärane tämber. " Sa leidsid kirja ? " vaatan Sind kahtlustavalt. " Jah, näe, " võtad selle tagataskust ning ulatad selle mulle. Vaatan seda natuke, võtan selle vastu ning surun selle endale taskusse. Mõtlematult võtan võtmed, keeran ukse lukku ning kõnnin Sinust külmalt mööda, suundudes oma auto poole, et panna kohvrid sinna. Lüües auto ukse kinni, heidan pilgu Sulle. Sa seiad verandal, vaatad mind kurval pilgul, silmis lootusekübeke, ümberringi külm sügis. Sa ei tea, sa ei saa aru, kui väga tahaksin Sind kallistada, mitte minna. Hetkeks kõhklen, kas minna või ei, kuid tean, ma ei suudaks nii jätkata. Su tunded on kellegi teise vastu, Sa oled temast nii palju rääkinud. Ta on Su elu. Uuesti pilku verandale viies, Sind pole. Vaatan segaduses pilguga ümberringi, Sind otsides. Kas Sa tõesti lahkusid ilma midagi ütlemata ? Järsku kuulen seljatagant oksa praksatust, tänu millele ma kergelt võpatan. Keeran ennast teistpidi ning vaatan Sind ülevalt alla. Järsku tunnen enda ümber soojasid käsi ning tunnen Su lõhna enda kõrval. " Kõik võikski nii jääda," mainin, taibates, mida ma ütlesin ning lootes, et Sa seda ei kuulnud. " Kõik jääbki nii," sosistad vaikselt. Tean, et mul on edasipidi hea.. Meil on.

Mis oleks kui..

Väike tüdruk kõnnib lumesajus. Pisarad helendavad ta põskedel ning tema suurtest sinakatest silmadest peegeldub täiskuu. Juuksed lendlemas külmas öises tuuleiilis, käed sügavale taskutesse surutuna kõnnib ta kiirelt mööda lumist metsateed. Jalutades sihitult mööda neid tänavaid, tulevad meelde talle palju mälestused. Tema minevik, mille ta peaaegu, et unustanud on, tuleb kõik tagasi. Naermised, nutmise, sõbrad, perekond.. Ta tunneb kõigest puudust. Vaikselt hakkab sadama ilusat laia lund, kattes tüdruku pruunid juuksed lumehelvestega. Hoolimata külmast, lumest ning märjast ilmast on tüdruk juba tunde väljas jalutanud. Täiesti sihitult. Kuid järsult jääb tüdruk seisma,  tema südamest käib läbi jõnks, kui sa pöörab oma pilgu aeglaselt paremal asetsevale majale, mis on teiseltkorruselt söestunud ning ära põlenud. Miks seda ära ei lammutata ? Miks ? Tüdrukuke vaatab nõutult maja ning meenutab seda maja ning aega, kui kõik oli veel hästi. Kuid nüüd, nüüd on tema ainus, kes siin on, ning ta on üksi. Tema jaoks pole enam jõule, kodu ega perekonda. Tal pole inimesi, kes temast hooliksid ning tema eest hoolitseksid. Tänavapildis ei märka teda mitte keegi ning eks enamus on veendunud, et ka tema hukkus sel saatuselisel päeval. Ta kõrvus kajavad appi karjed kaugusest ning silme ees on siiani suured leegid ning tema kodu, maha põlemas. Inimeste karjumine, sireenid ning valu. Ta tunneb ja mäletab seda kõike siiani. Ta ei tea ikka veel, mis täpselt juhtus, kuid ta on leppinud enda saatusega. Ta arvab, et on tugev ning saab sellest millalgi üle, kuid tal pole kedagi. Tänu sellele kõigele on tal ka tunduvalt raskem saada üle sellest kõigest siin. Ta üritab mitte teha välja pilkudest, mida talle vahete-vahel tänaval heidedakse ning ta üritab toime tulla kõigega. Siiski teab ta sisimas isegi, et ta ei saa kõigega lõpuni hakkama. Ta on selleks kõigest liiga kurnatud ja üksik tüdrukuke. Liiga haavatud neiu. Ta ei jõua lõpuni vastu pidada.

But it's over now..

Kahetsen seda. Kahetsen kõike seda, mida ma Sulle tegin. See kõik oli mulle nii hea,
ma ei mõelnud tagajärgedele ning Sulle. Ma olen totaalne idioot tõesti. Tahaksin aja
tagasi keerata, teha kõike, mis võimalik, et Sind tagasi saada ja tehtut vähendada. Siiski
tean ma, et see pole ka kõige parema tahtmise juures võimalik. Samas, on mul natukene,
kübeke lootust, et ma kõik läheb edaspidi hästi, pean silmas meid. Mul on süümepiinad,
suured kohe. Eriti halb on see, et Sa isegi ei tea, miks nii läks. Sa kindlasti arvad täiesti
muud, kui tegelikku põhjust, miks meiega nii läks. Kui Sa vaid teaksid.. Võib-olla ongi parem,
et Sa ei tea siiani sellest midagi. Sul endal on kergem. Preagu on mul pead vaid üks mõte.
Ja see puudutab ka Sind. Ma lihtsalt nii tahaksin teada, mida Sa mu vastu tunned ja kas
üldse tunned. Ma lihtsalt nii väga tahaksin seda aega tagasi, kõik oli lihtsalt hea. Hea on isegi
halb sõna selle väljendamiseks, parim on samuti vähe. Ma ei oska seda sõnadesse panna,
kuid ma tean, et ma olin tõesti õnnelik. Sinuga on lihtsalt kõik hea, ma tunnen ennast hästi,
saan olla see, kes ma olen. Ja seda ei saa tunda igaühega. Miks kõik ei võiks olla nii, nagu oli ?

Miau

100 postitus.
Kõik polegi nii hull, kui arvasin. Kõik on lause super, kohe Steniga linna ja järgmien nv on plaanid olemad juba , Parim.

Tsivilisatsiooni aksepteerimine, nii nagu ta on, tähendab tegelikult allakäigu heakskiitmist.

Masendav. Mis maailmal viga on ? Läksin eile õhtul, reede õhtul sealjuures, kell 9 magama ja ärkasin hommikul 9. Ja ikka on uni. Vanematel on ka midaig viga, vinguvad koguaeg, saagu üle. Teatud inimene võiks aju osta endale-.- . Kõik panevad mingi näkku ka, pärishea no. Õnneks paar inimest mõistab mind, vähemalt kaks. Ilm on sa selline uimane, täiesti mõttetu päev. Lootsin tõesti megahead nv'd ja kõik oli suurepärane. Kuni eilse päevani. Täiesti masendav, mida inimesed teevad ja ütlevad. Tekib ikka tõsisene tahtmine vahepeal kellegile kallale minna. Mingid fucking laevad ka ei liigu, see juba rikkus mu nv ära, õppigu ehitama -.- Ei okei, ma vingun liialt, aga tõesti, te käite mulle närvidele, kõik. Peaaegu. Kõik käituvad ka nii feigilt, mis teil viga on ? Ei oska kohe üldse enda moodi olla, ega ju ? Masendavad kujud koos.

Nb.

Pmst, kui kellelgi on mõni jutt või sündmus, millest võiks kirjutada, andke teada, tahaks kirjutada (:

Inevitable.

Üks hetk käib lihtslat mingi plõks. Kõik tundub olevat kadunud, inimesed, keda sa usaldasid, petavad sind.
 Inimesed, keda sa armastasid, murravad sulle antud truudust ning inimesed, keda sa sõpradeks pidasid,
pööravad sulle raskel hetkel selja. Peale seda tundub, et kõik on totaalselt ja sõna otseses mõttes perses ning
tekib tahtmine ära minna. Kaduda kuhugi kaugele ning mitte kunagi tagasi vaadata minevikku. Olla õnnelik
kuskil mujal. Kõik muud kohad tunduvad paremad, kui see, kus sa hetkel asetsed. Lihtsalt, see sama koht,
kus oled, tekitab pettumust ja valu. Liikudes edasi jäävad selja taha mineviku varjud, mis tekitavad kõhedust ja süümepiinu, miks sulle nii tehti. Kuhu kadusid need päevad ? Meile mälestused vaid jäävad, valusad mälestused.
Iga üks üritab sel hetkel saada lahti valust, kuid selle vastu pole ravimeid. See on elufaas, mida elab läbi igaüks
kas või kordki elus. Mõned aga pidevalt. Tekivad lihtsalt mõtted, et kõik ongi halb ja kõik jääbki nii. Kuid tegelikult.See ju ei ole nii. Mingi aja pärast on see kõik minevik, mida meelde tuletades küll võib olla valus ning tekkida kibestumus ja viha inimeste vastu, kes sulle nii tegid, ning edasi läheb kõik alati paremaks. Alati tuleb mingi hetk, kus kõik  tõesti liigubki paremuse poole ning jääb sinna püsima. Peale seda, kordub jälle kõik, kuid sellega tuleb leppida, olla sellest üle ning kannatada välja see. See kõik ongi lihtsalt paratamatus ning seda ei saa mitte kuidagi muuta, isegi kui väga tahta.

Find your love.

.. Me vaatame tõtt, ja saame teada mida vajame .. Eesti räpp, soojas tekiall, söök ja sõber. Super lihtsalt. Väljas on mingi vastik ilm, lörtsi sajab ja meil on mai. Päris hea. Tänased plaanid läksid küll veidike p*rse aga eks ma elan üle. Loodame, et homme hea ilm. Homne jällegi mõttetu päev ju. Inka, kehalised, kuhu ma ei lähe selle aasta lõpuni, vene ja matad, kunst. Ma lihtsalt ei viitsi minna sinna. Kooli sain ka täna õnneks autoga. Täna oli üldse lebo, ainult esta eksam. Arvasin, et kirjandi teema tuleb hullem aga ei. Olin pmst üks esimesi, kes valmis sai. Tegin grammatika ja kirjandi 20 minutiga ära, ülejäänud 45 min istusin, vahepeal kontrollisin ja siis viisin ära selle. Peale seda oleks pidanud tulema ka orienteerumine aga ma ei läinud jällegi. C'mon, sellise ilmaga Pirita metsa ? No way. Ma lihtsalt eiviitsiks, ma oleks läbimärg. Eksam tegelt läks sitaks hästi, kuigi üks ülesanne on kahtlane. Homseks on natuke juba õppida ka, aga see ka õnneks kerge.
Nv tuleb vist isegi ilus, ei tea veeel täpselt. Kõik oleneb L'st, kes peab ära otsustama mis ta teeb. Üldiselt, vimasel ajal on koguaeg tegevust ja kõik on lihtsalt nii hästi . Ja jällegi pean mainima, et kool võiks ära lõppeda. Nüüd on tegelt kergem natuke. Kuigi kuu lõpus on mata eksam, mida ma tõesti kardan. Aga no, eks vaikselt pean õppima jne. Ma mingi hetkel ainult haigutan ka, päris hea. Hommikul ärkasin ka mingi kell 5 lampi üles ja olin mingi natuke aega üleval, siis magasin edasi. 6 ärkasin ka üles, ma ei tea mis toimus. Nüüd on uni igatahes aga samas ma ei jää valges magama ka, nii et ma ei tea. Samas, mul on nii hea tuju hetkel, et uni ei sega mind. Üldiselt, ma lähen teen nüüd jälle süüüa .. :D:D Tsauki .