Pointless.

Jälgin su rohekaid silmi. Sa oled õnnetu, kurb ja masendunud, seda kõike märkab Sulle silma vaadates. Sa
naerad, lollitad ja oled oma sõpradega, kellest enamus arvavad, et Sa oledki selline. Kuid osad, väga vähesed,
teavad, milline Sa tegelikult oled. Ma pole siiani mõistnud, kas asi on minus või Sa käitudki vahepeal teisiti.Ma ei tea, kas uskuda su sõnu või ei, sest ma pole kindel,et Sa neid tõsiselt mõtled.
Nagu teatud inimene mainis mulle päevi tagasi, tema tuttav on samuti selline. Ja me kumbki pole aru saanud,
miks see nii on. Loodan, et see lihtsalt ei jätku, loodan sisimas, et Sa muutud. Ma tean, et kõik ei pea
keerlema ümber minu kuid kas Sa ei võiks vähemalt proovida ? Ma tean, et ma võib olla nõuan liialt, kuid selline
ma lihtsalt olen. Vahete vahel on mul tunne, et ma olen täielik egoist. Ma mõtlen ainult sellele, kuidas oleks minul
 parem ja mida mina tahan. Ma ei pööra enam tähelepanu teistele. Peaksin seadma esikohale nüüdsest oma tuttavad ning oma suhted ja draamad lihtsalt jätma kuhugi kaugustesse, ära unustama. Meie tülid on mind ära tüüdanud, mul on tunne, et ma ei jõua enam, ei taha, ei suuda. Ma peaksin pingutama Sinu nimel, kuid see on raske, ma ei oska. Üritan kõrvale vaadata sellest, milline Sa kunagi olid ja sellest, et Sa oled ja tahaksid siiani teatud mõttes selline edasi  olla. Ma üritan olla ja leppida, aga see on raske. See on nii võrd raske, et ma ei tea, kas sellel kõigel on mõtet. Samas, mõtet on, kuid mul endal on raske olla inimese kõrval, kelle teod mulle ei meeldi. Sellepärast ma mõistangi teatud inimesi. Ma tõesti ei tea, mida teha.


Midagi väga mõttetut. Homme peaks kooli minema, ma ei suuda. Mul on uni ja kõike muud, ma lihtsalt ei suuda tõusa hommikul, et minna koooli. Reedel käisin pässas, eil jõudsin mingi 10st õhtul koju ja ärgates avanes ilus vaatepilt aknast, aprilli keskel sadas lund. how nice. igatahes, ma lähen sättima jne, tsauki