Menja trudno naiti, lehko poterjat i..nevozmozno zabõt.

Kuradi positiivne, kõik on nii fucking positiivne lihtsalt. Ma ei saa aru enam. Ja ma tahaks ennast lüüa ja pead vastu seina taguda ja kõike muud teha, enda peale kas või karjuda, sest et ma niii vihkan ennast. Ma lihtsalt tuimalt ei viitsi midagi teha. Minu päev näeb välja pmst selline, et ärkan hommikul, lähen kooli, olen koolis, ja siis tulen sealt ära ka olen õhtu mingi 9,10ni väljas ja siis tulen koju ja istun netis ja healjuhul õpin midagi. Ja hinded on siiki kahtlaselt head minu kohta. Kuigi ma tean, et ma saaks paremini kui ma viitsiks. Aga mul on pidev uni ja suur söögiisu ja vajadus väljas käia niiet ma kohe üldse ei jõua õppimiseni. Mõtted on ka koguaeg ära, matemaatikas istun ja vahin aknast välja. Sealjuures meenus, et tänane mata töö läks üllatavalt hästi,arvestades seda, et ma ei olnud selleks kordagi õppinud. Homseks on mata, ajaloo ja keemia tööd õppida + vene jutustamine. Ja kas ma olen õppinud ? Muidugi, et mitte. Pmst vene jutustamise teen 4jale ära, as usual, aga keemiat ei oska, ma olen terve aja puudunud, füüsikat ei oska, nagu ma seda üldse kunagi osanud oleksingi. Lähen lihtsalt tundi ja spikerdan ja olen õnnelik kui ma oma 3me kätte saaks. Ajaloo töö peaks tulema 4, sellepärast, et see osa on suhtselt lühike, suhteliselt kerge ka. Eesti osa ja mingi venestamine. Algselt oli plaan saada homme kõik kahed, aga noh.. Ma vist ei saagi 2tesid. See on positiivne. Ja jällegi möödub mu õhtu omaette naerdes, sest teatud tegelased räägivad liigagi kahtlast teksti kuid pole hullu, ma olen ise samasugune. Üle pika aja olen ma suutnud oma blogisse kirjutada midagi normaalset ja pikemat sorti, tavaliselt pole aega jäänud selleks. Aga kuna hetkel ma tõesti ei viitsi isegi õppida ja magada, siis ma mõtlesin, et võiks kirjutada. Aga noh, nüüd tuli mulle uni ka. See pole enam hea, mõtlesin just keemiat läbi lugeda. Nv tõotab tulla jällegi super, nagu paaar viimastki. Homme trenni ei lähe, pole seal vist mitu kuud käinud, aga jalg on ikka valus ja ma ei jõua sinna lihtsalt. Plaanid on igatahes homseks olemas ja oleksin super õnnelik kui mu isa mulle näkku jälle ei paneks. Ja kõige masendavam on see, et mul on viimasel ajal mingi fucking masu ja meganärvi ajab sest kohuaeg onraha otsas või teda üldse polegi.Aga nüüd, davaiks, lähen üritan õppida ja siis lõpuks magamaaaaa. Tsaukii,