Shuffling the cards of your game & just in time, in the right place, suddenly I will play my ace

Ma ei oska nüüd kusagilt otsast mitte millegagi alustada. Tänane päev on niiiiii üllatusi täis, et lihtsalt.. wow. Ma olen alati teadnud, et mälestused teevad haiged või võtavad naeratama, aga et üks asi nii korda võib minna, ma ei tea. See on lihtsalt naljakas, kuidas aeg inimesi muudab aga alati on kõik võimalik. Olin seda oodanud ja vahel läks mõte sinna, aga kunagi poleks ma osanud oodata sellist asja. Küsimusi on miljon. Ma lihtsalt sain aru, kuidas aeg asju muudab ja kuidas me muutunud üldse oleme. Samas olen tänulik, sest leidsin ennast täna rääkimast neiuga, kes kunagi mulle õe eest oli. Tuletasime temaga kõik mälestused meelde ja tänane õhtu on naeru täis olnud. Sellel suvel teeme seda kõike uuesti, see kord küll aga legaalselt. Ma lihtsalt tahaksin preagu kõiki kallistada, sest see päev on täna olnud imeline ja tore ja ma armastan neid inimesi mu kõrval. Ükskõik mida me üksteisele poleks öelnud selle neiuga, tean, et ta on mulle ikka ja alati olemas ja kurat, see tunne on hea ! Samuti ma olen nii õnnelik, et mu kõrval on veel paar inimest, kelle nime ma otseselt ei maini, kuid ma olen kindel, et need kaks teavad ise, et kõigest hoolimata on nad mu südames ja mul on nii hea tunne omada selliseid sõpru ja sõbrannasid :) musid teile !

leidsin viimase aasta parimad pildid, neil oli tegelt veel miljon, aga enam ei jõua neid lisada. armastan teid ppl sorri et pooltel piltidel keegi mällis. ihihih xo

fall seven times, stand up eight.

Meeletu, mis kiirusega aeg lendab. Alles oli aastavahetus, need paar segadusttekitavat nädalat, juba on veebruar ja täpselt 12 päeva, 2 tunni ja 22 minuti pärast saab minust täisealine. Terve 2013. aasta algus on niivõrd segane ja sassis, et mul pole selle jaoks sõnu. Nii palju head ja nii palju halba, nii palju on muutusi. Enamus neist on head. Tänase hommikuni oletasin tegelikult, et kõik mis toimus, oli ikkagi hea. Aga nagu ma ütlesin, siis arvasin seda ma tänase hommikuni. Naljakas, kui imelikul viisil tulevad välja valed ja muud öeldud või tehtud asjad. Praeguseks olen ma õnnelik, et see kõik läbi on. Lõpuks ometi, peale 7 kuud ja 3 päeva, olen ma jõudnud arusaamale, et nii peab olema ja ma võin alustada uuesti. Noh, tegelik plaan näeb välja küll 20ndal veebruaril kell 3.21 seda muutust. Oletasin, et teen sellega juba 2013. aasta algul algust, kuid kui aastavahetus kujuneb välja selliseks, nagu minul, siis on seda peaaegu, et võimatu teha. Niisiis võtan oma uueaasta lubaduse ja viin selle 20ndal täide. Aitab sellest kõigest, olen enda jaoks liiga palju väärtuslikku aega ja oma närve sellele kulutanud ning kui tulemust pole näha, siis lõpuks loobun isegi mina osade asjade suhtes. Vaatamata sellele, et see mind veidi kurvaks muudab, olen hetkel leidnud ennast seismas kohast, kus ma näen, kui palju on inimesi ja võimalusi mu ümber, mis teevad mind kordades õnnelikumaks. Viimaks olen leidnud selle positiivsuse koha ja suudan edasi liikuda. Kindlasti võtab kõik omajagu aega, kuid esimesed sammud on kõige tähtsamad, right ? Ma olen uhke, et lõpuks, peale selliseid läbielamisi, suudan ma ikka olla positiivne ning asju vaadata parema külje pealt. Hetkel on mu ainus tahtmine ära pidada oma sünnipäev mulle kõige kallimate inimestega, peale seda saada kooliga korda, saada load ning auto, ning siis kaduda nädalaks ühe naiskaga Inglismaale ära. Peale seda tahan leida mingi töö ja võtta ennast lõppudelõpuks kokku, aitab küll sellest lollitamisest. Midagi kasulikku peab ka tegema elus ja jõudma kuhugi ning ma tõesti leian, et peale seda puhkust suudan ma hakata tegelema sellega, mis tõesti tähtis on. Ja ma tean, et isegi, kui ma peaksin ümber mõtlema, on mul paar inimest, kes mind tagant suruvad ja positiivsust minusse süstivad.
Ainus asi, mida ma hetkel veel hetkel kahetsen, on see, et ma pole suuteline rääkima sellest, mida ma tunnen või arvan. Või pigem kahetsen seda, et ma ei teinud teatud asju, kui mul oli selleks võimalus. Lähiajal on nii palju juhtunud ja mõni inimene.. Ja kui ma sellele tagasi vaatan, siis oleks tõesti võinud mõningaid asju öelda või teha, kuid ma tean, et mul on võimalus sellest rääkida ka siis, kui ma valmis olen selleks. Iseasi on aga juba see, kas ma olen üldse kunagi valmis, sest vastused, mida ma sealt saan, ei pruugi olla need, mida ma lootsin.
Öeldakse, et rasketel aegadel näed, kes on need, kes edasi sinu kõrval on ? Nii on. Vaatamata kõigele, mida ma osadele inimestele olen öelnud või kuidas on vahepeal teed lahku läinud, on nad siin ja preagu minu jaoks olemas ja ma hindan seda siiralt. Samuti olen leidnud mõne, kes suudab mind ajada naerma ka siis, kui oleks tahtmine olla õnnetu ja üksi, kes suudab teha tuju heaks juba oma kohalolekuga või mõne lollaka lausega ning kellega võin ma tundide kaupa rääkida, ilma et mul igav oleks. Ja just sellised inimesed on need, kes lähevad mulle kõige enam korda ja tänu kellele ma tean, et siin on niiiniiniii palju head, mida tuleks nautida. Ma olen lihtsalt superõnnelik, et mu elus on nee vähesed inimesed, kellele ma saan igakell loota ja kes minult sama võivad oodata. Siiralt armastan teid kõiki nii väga, tahaks teid puruks kallistada, kui see võimalik oleks.

These feelings won't go, but they'll fade away soon

Kirjutasin eile üpriski pika jutu siia blogisse, kes nägi, kes mitte. Paar tundi hiljem taipasin, et sellel pole mõtet. Mitte ükski osa sellest ei toimi enam ammu ju. Kõige kergem lõpetada kõik. Samuti, peale tänast unenägu(wow!) taipasin, et võiksin seda kõike mujal tunda. Naljakas, kuidas asju endast välja kirjutades taipan alati kõike. Ja kui ma seda ei tee, siis võin ma piinelda mitu kuud teadmatuses. Pole kõige teravam pliiats ilmselgelt vahepeal, kuid ma olen teatud mõttes õnnelik, et sellega ühele poole sai. Vähemalt preaguseks. Ma tean ilmselt alateadvuses, et see jääbki nii kestma, tema poolt vähemalt kindlasti veel mõnda aega. Aga õnneks olen ma sellega harjunud juba 6-7 kuud ja suudan ka edasi nautida ja üle olla kõigest. Imelikul kombel tunnen ma ennast õnnelikuna. Ei tea, miks või kuidas nii kiiresti, aga põhiline, et ma seda tunnen. Pean üleüldiselt ennast kokku võtma, leidma endale kellegi toreda kõrvale ja üleüldse elu täiel rinnal nautima. Nii, et edaspidi, kõik, mida ma tahan vähemalgi määral, ma saan selle. Pean hakkama rohkem pingutama asjade ja inimeste nimel.Nagu ka hetkel on mul mõni täiesti muu huvi tekkinud ja üritan sinna kõik oma positiivsuse ja muu suunata. Noh, ausalt öeldes tekkis see huvi juba suvel, kuid nüüd olen mõistnud, et pean asjad kätte võtma ja toimima panema, aitab küll sellest naljast. Loodan siiralt, et asjad lähevad vahelduseks ka nii, nagu ma tahaksin, et nad läheksid.

Ops, järjekordselt kadudnud olnud kaks kuud. Korralikust postitusest pole midagi välja tulnud. Nii mitmeid kordi olen tulnud ja alustanud, kuid sinna see jäänud ka on. Ma ei tea ausalt, millest alustada. Detsember oli nii nagu ta oli, lõpp oli veidi ootamatu. Poleks arvanud, et aasta lõppeb just nii. Ja uue algusest ma üldse ei räägi. Tegelikult polegi väga midagi öelda, kui ma nüüd mõtlema hakkan. Kõik on same old. Kooliga oli suht sitt seis vahepeal, nüüdseks kõik korras. Ainus, mis nüüd korda vaja saada, on load. Ja 20 päeva 18nda sünnipäevani !

liiga tõsi lihtsalt

On the first page of our story

The future seemed so bright

Then this thing turned out so evil

I don't know why I'm still surprised

Even angels have their wicked schemes

And you take that to new extremes

But you'll always be my hero

Even though you've lost your mind

Just gonna stand there and watch me burn

Well that's alright because I like the way it hurts

Just gonna stand there and hear me cry

Well that's alright because I love the way you lie

I love the way you lie

I love the way you lie

Now there's gravel in our voices

Glasses shattered from the fight

In this tug of war you always win

Even when I'm right

Cos you feed me fables from your head

With violent words and empty threats

And it's sick that all these battles are what keeps me satisfied

Yalla habibti

Naljakas, millistel hetkedel tulevad inimesed meelde. Ja see, mis nende inimstega kaasneb, see minevik, igatsus tuleb peale. Sattusin lugema ühe neiu blogi, mis pani mõtlema. Polnud sinna kaua sattunud ning ilmselgelt ka mitte tema. Aga see, mis ma sealt lugesin, pani mu mõtlema. Kõigele sellele, mis temaga läbi elatud on ja kui kallis ta mulle kunagi oli. Irooniline, kuidas inimesed eralduvad ja pärast igatsust tunnevad. Lugesin seda blogi, oletuste ja loogika järgi sain aru, millest või mis kohast on jutt. Ja siis tulid mälestused. Neid tuli korraga nii palju, et see võttis mu seest tühjaks. See polnud selline hea liblikad-kõhus tunne, see oli igatsus, valu, mis võtab seest tühjaks ja ajab südame pahaks. Sedagi kuiadgi imelikul kuid heal moel. Ma tahan tagasi, tahan kohe. Tahaks seda kõike nii väga tagasi. Kas või hetkeks. Lihtsalt selleks, et veenduda, et see oli päriselt. Et see toimus ja see oligi nii hea, nagu ma seda mäletan. Ma ei hooli neist intsidentidest, mis juhtusid, neist tülidest, see kokkuvõttes on kõik naljakas ja niinii hea. Ja ma siiralt loodan, et järgmine suvi see ka juhtub. Et ma saan sinna. Sest enam pole piire, pole asju, mis seda takistaks. Kõik võimalused on olemas ja ma näen, et ma peaksin seda kasutama. Iseasi, kas kõik nõus on kuid vähemalt ma prooviksin. See üks soov, näha neid inimesi, näha, kui väga ma seda reaalselt igatsenud olen. Ja teda. Siiski mu südames olnud neiu, kurb et nii läheks. Aga nüüd läheb paremini, lähen meenutan seda. Ja ma jääks sinna kauaks, sest see on reaalne paradiis.