Vahepeal, kui miski ei loe, loeb kõik .

Kõik on nii hea. Tõesti. Üle pika aja on mul hea tunne. Õues paistab päike, varjus on hetkel 24 kraadi ja päiksekäes 35. Istun kodus, teen nvks plaane ja kuulan muusikat ning naudin ilma. Mida veel tahta ? Nv tõutab tulla vägagi hea, saab näha ja teha asju, mida pole kaua saanud teha. Tuju on paremast parem, eks see tuleneb ka vist sellest, et lõpuks on kätte jõudnud see kauaoodatud suvine ilm, mida ma viimased 3 kuud taga nutnud olen. Ja nüüd on see siin ja kõik tundub kohe kuidagi parem ja ilusam. Pesen nõud ära, siis suundun välja ja 14.35 pean kooli minema, mingi kehalise asja tegema. Põhjus, miks ma koolis pole ? See on see, et mu geniaalne telefon, mis viimased päevad on suht surnud omadega, andis otsad öösel. Õhtul tahaks vedada isa poodi ja lasta tal uus osta. Ja kuna telefon katki, ei helisenud ka mu äratuskell, tänu millele ma sain ennast koraalikult välja magada. Või peaksin ütlema, et magasin sisse ? Võtke, kuidas tahate. Samuti magas ka mu ema sisse ja hilines tööle. Ajas mind 9 ajal üles, et miks ma koolis pole. Aga kuna ma ei viitsinud minna ja koolis oli keemia kt, mida ma ei osanud, siis lubas ta mul koju jääda. How sweet of her. Vanematega on üldse paremad suhted viimasel ajal. Koolis on sama mõttetu nagu ikka, kaks ja pool nädalat tuleb veel kannatada. Ja siis tuleb veel matemaatika eksam, millele ma mõeldagi ei taha. Ja kui ma peaksin saama kolme, siis oleksin ma arvatavasti kuri endapeale, sest ma tean, et ma olen suuteline selle 4jale ära tegema, kuid kas ma siis viitsin 30 kraadiga toas olla ja matemaatika teoreeme õppida ? Ei, loomulikult ei. Tegelikult on asi ka tahtmises. Ma lihtsalt ei taha ja ei viitsi selleks õppida, olenemata sellest, kas see on vajalik või ei. Hetkel oleks vägagi vajalik. Tegelikult tunnen hetkel kaasa inimestele, kes istuvad 8nda tunnini koolis või peavad siis veel trenni minema. Tegelikult, peaksin isegi täna sinna minema, aga ma pole kindel kas ma jõuan. Sellist ilma tuleks nautida võimalikult palju, sest arvatavasti need on ühed soojemad päevad terve eesoleva suve jooksul. Suvel nii palju kraade tavaliselt pole siiski. Hetkel on üldse selline lebo olek, täiesti selline tunne, et pole enam kooli. Ürita siis sellise ilmaga õppida normaalselt. Kadestan neid, kes räägivad, et ooh, kohekohe on suvi. Ja mina peaks rõõmustama vist seljuhul selleüle, et jei, matemaatika eksam tuleb. Seljuures veel suuline. Täiesti masendav. Täna õhtuks veel plaane pole aga oletan, et tsillin kuskil väljas ja naudin olemist. Tegelikult on suur tahtmine minna randa, meeldib see idee. Peaks veel otsima üles võrgupalli ja siis saaks võrku ka mängida. Super oleks. Homne on loodetavasti samasugune, muidu meie üritust ootab again väike mitte õnnestumine. Aga hetkel lähen otsin endale riided, koristan üle pika aja natuke ja siis suundun välja. tsäo.

Tsau suvi

Super ilm, hoolimata sellest et vahepeal sadas vihma. Varjus mingi 26 kraadi ja tuult pol või kui on, siis soe. Teatud mõttes on isegi liiga palav. Aga täiesti hea on selline ilm üle pika talve. Mäletan, paar nädalat tagasi vingusin ma selle üle, et nii külm on. Täna oli vastupidi, liiga palav oli. Vihm oli tegelt mõnus, seda tuli palju ka. Preagu äike aga õues ikka mõnusalt soe.Kõik on koguaeg närvis jne, pahas tujus. Kooli lõpuni 2 nädalat, ainult veel. Ja mata eksamini ka. Teen pilte hetkel, igavus. Tahaks õues minna jaa

I like.

Jube põnev on ennast pildistada jne ja. Masendav koolipäev oli, missiis, et osad tunid ära jäid. Õnneks jäi inka ära, õpetajat polnud koolis ja füüsika samuti. Selleasemel sain magada ja siis kaks tundi rahvusraamatuskogus chillida. Suht pointless aga eelistan seda siiski kooli asemel. Siis oli esta ja keemia mis olid lebod ja siis kõigelõpuks mata, kus ma ei suutnud enam üldse keskenduda. Terve tunni vahtsisin aknast välja ja eriti ei kesekndunud. Selline väsimus oli peal lihtsalt. Homseks vaja pähe saada 4 teoreemi aj siis inka kt. Jube tore, kas pole ? Üldiselt on üldse igav, tahaks magada ainult ja õppida ei viitsi, Sitaks soe ja kena ilm oli ka , nüüd veel päike ka väljas, tuju kohe palju-palju parem. Peale kooli nillisime linnas poisse ja siis läksin koju, vahetasin riided ja läksime maci. Ja siis nägin Mariet vabakal ja siis tegime nvks plaane ka taga. Kes laupäeval tahab veel tulla pidupidule ? Preagu lähen otsin jäätist ja kohvi ja siis vaatan teoreemid üle, olge tublid. 

--

Türa kui palju ma kahetsen tehtut. Täna palju kirjutanud siia, hm.

Welcome To Paradise.

Tõesti, reaalselt, ma armastan tänast päeva. Lihtsalt super. Need, kes teavad, teavad, ülejäänud on teadmatuses. Ega jah, suhteliselt väike asi miks rõõmustada ja õnnelik olla aga no siiski, mu jaoks on see palju enamat. Tegelikult kõht on suht valus, nvl sai Steniga liiga palju naerdud, poh et enamuse ajast naersin ma üksi.. Pole hullu. Jalad on ka haiged, terve laupäev käimist ei tulnud kasuks, hakkan vanaks jääma. Ega muud polegi, SUPER.

I've been living like inside a bubble.

Naeratan pisarsilmil, vaatan häguselt sind. Seal Sa seisadki, oma täies hiilguses. Ainult Sina suudad teha nii, panna mind hetkega naeratama. Alles sekundeid tagasi olin ma valanud kibedaid pisaraid ning siis tulid Sina. Piisas paarist lausest,kui aus olla, siis sõnast, ja ma naersin. Mäletad seda ?  Ma nii tahaksin kallistada Sind, tunda su käsi ümber minu, olla kaitstud. Ma tean, et see ei ole võimalik. Sulle pakub huvi keegi teine, keegi kellest sa hoolid. Sa tahad teda ning mina olen Sulle vaid sõbranna. Ma tean, et Sa ei ole minu. Ma tean, et ma ei saa kontrollida Su igat sammu ning tegu, ükskõik kui palju ma ka seda ei sooviks. Ma saan aru, et ma ei saa hoida Sind ainult endale, ma tean, et Sul on oma elu.  Ma tahaks Sinuga hästi läbi saada, olla Sinuga vaid sõber, kuid Sa oled midagi enamat. Sa oled nii kuradi kallis mulle, ma ei tea mida teha. Ma peaksin  Sinust üle saama kuid teisest küljest ma ei oska. Või on pigem asi selles,et ma ei taha. Ma ei taha sinust lahti lasta.. 
Sulgen selle kirjakese, kirjutan peale musta tindiga Sinu nime ning panen selle su asjade hulka. Edasine on kõik lihtne, ma pakin, võtan oma asjad ja kaon siit. Ma pean eemale saama sellest kõigest ja mitte tagasi vaatama. Ma ei oska olla ilma sinuta, isegi kui ma tahaks. Aga see on mulle kõige parem, eemal olles ei mõtle ma Sulle. Ma üritan edasi liikuda oma eluga ja olla õnnelik juhtunud sündmuste üle. Heidan pilgu Sulle, sa lamad voodis, raamat käte vahel. Sa tundud nii rahulik ja vaikne. Hiilin kikivarvul minema, heites uksepeal Sulle veel viimase pilgu ning sulgen see järel ukse. Väljun välisuksest ning kõnnin kiirsammul sügiseses ilmas koju. Ainuke koht, kus tõesti tunnen ennast hästi ja kaitstuna. Jalutan enda tuppa, võtan oma kohvri ning topin sinna kõik võimaliku ja vajaliku sisse. See järel võtan oma võtmed ning kohvri ja jooksen alla. Vaatan viimast korda ka oma maja, lükkan jalanõud ning avan ukse, saades peaaegu, et südamerabanduse. Sina. Leidsid Sa kirja ? Mille kuradi pärast Sa ei võinud lamada seal voodis veel 10 minutit kauem ? " Miks Sa tulid ?" vaatan Su rohekatesse silmadesse, üritades neid võimalikult hästi meelde jätta. " See.. Sa.. kiri..," kogeled Sa, üritades selgitada oma maheldal häälel, millel on minu jaoks nii omapärane tämber. " Sa leidsid kirja ? " vaatan Sind kahtlustavalt. " Jah, näe, " võtad selle tagataskust ning ulatad selle mulle. Vaatan seda natuke, võtan selle vastu ning surun selle endale taskusse. Mõtlematult võtan võtmed, keeran ukse lukku ning kõnnin Sinust külmalt mööda, suundudes oma auto poole, et panna kohvrid sinna. Lüües auto ukse kinni, heidan pilgu Sulle. Sa seiad verandal, vaatad mind kurval pilgul, silmis lootusekübeke, ümberringi külm sügis. Sa ei tea, sa ei saa aru, kui väga tahaksin Sind kallistada, mitte minna. Hetkeks kõhklen, kas minna või ei, kuid tean, ma ei suudaks nii jätkata. Su tunded on kellegi teise vastu, Sa oled temast nii palju rääkinud. Ta on Su elu. Uuesti pilku verandale viies, Sind pole. Vaatan segaduses pilguga ümberringi, Sind otsides. Kas Sa tõesti lahkusid ilma midagi ütlemata ? Järsku kuulen seljatagant oksa praksatust, tänu millele ma kergelt võpatan. Keeran ennast teistpidi ning vaatan Sind ülevalt alla. Järsku tunnen enda ümber soojasid käsi ning tunnen Su lõhna enda kõrval. " Kõik võikski nii jääda," mainin, taibates, mida ma ütlesin ning lootes, et Sa seda ei kuulnud. " Kõik jääbki nii," sosistad vaikselt. Tean, et mul on edasipidi hea.. Meil on.

Mis oleks kui..

Väike tüdruk kõnnib lumesajus. Pisarad helendavad ta põskedel ning tema suurtest sinakatest silmadest peegeldub täiskuu. Juuksed lendlemas külmas öises tuuleiilis, käed sügavale taskutesse surutuna kõnnib ta kiirelt mööda lumist metsateed. Jalutades sihitult mööda neid tänavaid, tulevad meelde talle palju mälestused. Tema minevik, mille ta peaaegu, et unustanud on, tuleb kõik tagasi. Naermised, nutmise, sõbrad, perekond.. Ta tunneb kõigest puudust. Vaikselt hakkab sadama ilusat laia lund, kattes tüdruku pruunid juuksed lumehelvestega. Hoolimata külmast, lumest ning märjast ilmast on tüdruk juba tunde väljas jalutanud. Täiesti sihitult. Kuid järsult jääb tüdruk seisma,  tema südamest käib läbi jõnks, kui sa pöörab oma pilgu aeglaselt paremal asetsevale majale, mis on teiseltkorruselt söestunud ning ära põlenud. Miks seda ära ei lammutata ? Miks ? Tüdrukuke vaatab nõutult maja ning meenutab seda maja ning aega, kui kõik oli veel hästi. Kuid nüüd, nüüd on tema ainus, kes siin on, ning ta on üksi. Tema jaoks pole enam jõule, kodu ega perekonda. Tal pole inimesi, kes temast hooliksid ning tema eest hoolitseksid. Tänavapildis ei märka teda mitte keegi ning eks enamus on veendunud, et ka tema hukkus sel saatuselisel päeval. Ta kõrvus kajavad appi karjed kaugusest ning silme ees on siiani suured leegid ning tema kodu, maha põlemas. Inimeste karjumine, sireenid ning valu. Ta tunneb ja mäletab seda kõike siiani. Ta ei tea ikka veel, mis täpselt juhtus, kuid ta on leppinud enda saatusega. Ta arvab, et on tugev ning saab sellest millalgi üle, kuid tal pole kedagi. Tänu sellele kõigele on tal ka tunduvalt raskem saada üle sellest kõigest siin. Ta üritab mitte teha välja pilkudest, mida talle vahete-vahel tänaval heidedakse ning ta üritab toime tulla kõigega. Siiski teab ta sisimas isegi, et ta ei saa kõigega lõpuni hakkama. Ta on selleks kõigest liiga kurnatud ja üksik tüdrukuke. Liiga haavatud neiu. Ta ei jõua lõpuni vastu pidada.

But it's over now..

Kahetsen seda. Kahetsen kõike seda, mida ma Sulle tegin. See kõik oli mulle nii hea,
ma ei mõelnud tagajärgedele ning Sulle. Ma olen totaalne idioot tõesti. Tahaksin aja
tagasi keerata, teha kõike, mis võimalik, et Sind tagasi saada ja tehtut vähendada. Siiski
tean ma, et see pole ka kõige parema tahtmise juures võimalik. Samas, on mul natukene,
kübeke lootust, et ma kõik läheb edaspidi hästi, pean silmas meid. Mul on süümepiinad,
suured kohe. Eriti halb on see, et Sa isegi ei tea, miks nii läks. Sa kindlasti arvad täiesti
muud, kui tegelikku põhjust, miks meiega nii läks. Kui Sa vaid teaksid.. Võib-olla ongi parem,
et Sa ei tea siiani sellest midagi. Sul endal on kergem. Preagu on mul pead vaid üks mõte.
Ja see puudutab ka Sind. Ma lihtsalt nii tahaksin teada, mida Sa mu vastu tunned ja kas
üldse tunned. Ma lihtsalt nii väga tahaksin seda aega tagasi, kõik oli lihtsalt hea. Hea on isegi
halb sõna selle väljendamiseks, parim on samuti vähe. Ma ei oska seda sõnadesse panna,
kuid ma tean, et ma olin tõesti õnnelik. Sinuga on lihtsalt kõik hea, ma tunnen ennast hästi,
saan olla see, kes ma olen. Ja seda ei saa tunda igaühega. Miks kõik ei võiks olla nii, nagu oli ?

Miau

100 postitus.
Kõik polegi nii hull, kui arvasin. Kõik on lause super, kohe Steniga linna ja järgmien nv on plaanid olemad juba , Parim.

Tsivilisatsiooni aksepteerimine, nii nagu ta on, tähendab tegelikult allakäigu heakskiitmist.

Masendav. Mis maailmal viga on ? Läksin eile õhtul, reede õhtul sealjuures, kell 9 magama ja ärkasin hommikul 9. Ja ikka on uni. Vanematel on ka midaig viga, vinguvad koguaeg, saagu üle. Teatud inimene võiks aju osta endale-.- . Kõik panevad mingi näkku ka, pärishea no. Õnneks paar inimest mõistab mind, vähemalt kaks. Ilm on sa selline uimane, täiesti mõttetu päev. Lootsin tõesti megahead nv'd ja kõik oli suurepärane. Kuni eilse päevani. Täiesti masendav, mida inimesed teevad ja ütlevad. Tekib ikka tõsisene tahtmine vahepeal kellegile kallale minna. Mingid fucking laevad ka ei liigu, see juba rikkus mu nv ära, õppigu ehitama -.- Ei okei, ma vingun liialt, aga tõesti, te käite mulle närvidele, kõik. Peaaegu. Kõik käituvad ka nii feigilt, mis teil viga on ? Ei oska kohe üldse enda moodi olla, ega ju ? Masendavad kujud koos.

Nb.

Pmst, kui kellelgi on mõni jutt või sündmus, millest võiks kirjutada, andke teada, tahaks kirjutada (:

Inevitable.

Üks hetk käib lihtslat mingi plõks. Kõik tundub olevat kadunud, inimesed, keda sa usaldasid, petavad sind.
 Inimesed, keda sa armastasid, murravad sulle antud truudust ning inimesed, keda sa sõpradeks pidasid,
pööravad sulle raskel hetkel selja. Peale seda tundub, et kõik on totaalselt ja sõna otseses mõttes perses ning
tekib tahtmine ära minna. Kaduda kuhugi kaugele ning mitte kunagi tagasi vaadata minevikku. Olla õnnelik
kuskil mujal. Kõik muud kohad tunduvad paremad, kui see, kus sa hetkel asetsed. Lihtsalt, see sama koht,
kus oled, tekitab pettumust ja valu. Liikudes edasi jäävad selja taha mineviku varjud, mis tekitavad kõhedust ja süümepiinu, miks sulle nii tehti. Kuhu kadusid need päevad ? Meile mälestused vaid jäävad, valusad mälestused.
Iga üks üritab sel hetkel saada lahti valust, kuid selle vastu pole ravimeid. See on elufaas, mida elab läbi igaüks
kas või kordki elus. Mõned aga pidevalt. Tekivad lihtsalt mõtted, et kõik ongi halb ja kõik jääbki nii. Kuid tegelikult.See ju ei ole nii. Mingi aja pärast on see kõik minevik, mida meelde tuletades küll võib olla valus ning tekkida kibestumus ja viha inimeste vastu, kes sulle nii tegid, ning edasi läheb kõik alati paremaks. Alati tuleb mingi hetk, kus kõik  tõesti liigubki paremuse poole ning jääb sinna püsima. Peale seda, kordub jälle kõik, kuid sellega tuleb leppida, olla sellest üle ning kannatada välja see. See kõik ongi lihtsalt paratamatus ning seda ei saa mitte kuidagi muuta, isegi kui väga tahta.

Find your love.

.. Me vaatame tõtt, ja saame teada mida vajame .. Eesti räpp, soojas tekiall, söök ja sõber. Super lihtsalt. Väljas on mingi vastik ilm, lörtsi sajab ja meil on mai. Päris hea. Tänased plaanid läksid küll veidike p*rse aga eks ma elan üle. Loodame, et homme hea ilm. Homne jällegi mõttetu päev ju. Inka, kehalised, kuhu ma ei lähe selle aasta lõpuni, vene ja matad, kunst. Ma lihtsalt ei viitsi minna sinna. Kooli sain ka täna õnneks autoga. Täna oli üldse lebo, ainult esta eksam. Arvasin, et kirjandi teema tuleb hullem aga ei. Olin pmst üks esimesi, kes valmis sai. Tegin grammatika ja kirjandi 20 minutiga ära, ülejäänud 45 min istusin, vahepeal kontrollisin ja siis viisin ära selle. Peale seda oleks pidanud tulema ka orienteerumine aga ma ei läinud jällegi. C'mon, sellise ilmaga Pirita metsa ? No way. Ma lihtsalt eiviitsiks, ma oleks läbimärg. Eksam tegelt läks sitaks hästi, kuigi üks ülesanne on kahtlane. Homseks on natuke juba õppida ka, aga see ka õnneks kerge.
Nv tuleb vist isegi ilus, ei tea veeel täpselt. Kõik oleneb L'st, kes peab ära otsustama mis ta teeb. Üldiselt, vimasel ajal on koguaeg tegevust ja kõik on lihtsalt nii hästi . Ja jällegi pean mainima, et kool võiks ära lõppeda. Nüüd on tegelt kergem natuke. Kuigi kuu lõpus on mata eksam, mida ma tõesti kardan. Aga no, eks vaikselt pean õppima jne. Ma mingi hetkel ainult haigutan ka, päris hea. Hommikul ärkasin ka mingi kell 5 lampi üles ja olin mingi natuke aega üleval, siis magasin edasi. 6 ärkasin ka üles, ma ei tea mis toimus. Nüüd on uni igatahes aga samas ma ei jää valges magama ka, nii et ma ei tea. Samas, mul on nii hea tuju hetkel, et uni ei sega mind. Üldiselt, ma lähen teen nüüd jälle süüüa .. :D:D Tsauki .