Ulalala, hei.
Öööõõüä, midagi korralikku pole jõudnud üldse kirjutada. Ma peaksin enne kõike vist ära mainima, et.. MA VIHKAN KOOLI !!!! Ma ei taha sinna minna, mõte sellest ajab südame pahaks:D Ma lihtsalt vihkan seda. Matemaatika eksam on ka tulekul ja ma peaks õppima, aga ma ei viiiiiitsi. Lihtsalt igapäev peale kooli välja ja õhtul hilja koju. Ma ei viitsi midagi teha.
Vaheaeg möödus normaalselt va. see, et alates teisipäevast esmaspäevani polnud ühtegi kainet päeva. Aga pole hullu. Ma ei mäletagi täpselt, mida ma tegin. Reedel (19.03) käisin Annekeni juures, seda ma tean.Algul trennis ja siis läksime linna, sõime Lidos, käisime mu juurest läbi, võtsime asjad,siis ostsime juua linnast ja siis läksime kiili. Jube ilus ilm oli, ma olin läbimärg. Laupäevast ma ei mäleta mittemidagi, mis ma tegin ? Vist käisime mingit lauluvõistlust vaatamas, kui ma ei eksi ? Pühapäeval oli mingi mõttetu teema, käsiime mööda linna ringi, tegime pilte kuni kaks lollakat meid taga ajasid:D:D Esmaspäeval olin Riksi ja Ristoga, vb oli keegi veel, ei tea. Teisipäeval olin ma Ristoga ja mingite loomadega. Kolmapäeval käisin ma ka linnas Liisa, Riksi, Risto, Pisikese ja veeel kellegagi (?) . Neljap ka mingi mõttetu, õhtul Risto juures, jõime nsm keset linna ja siis läksime Pässa. Ja siis Risto tubli kukkus silma siniseks, fail. :D:D Reedel ma jõin ka, laupäev vist ka. Ma ei mäleta absoluutselt mida ma tegin.
Igatahes, vaheaeg möödus suht hästi. Hetkel on ka juba kõik peaaegu, et hästi, kui välja jätta mõned asjad, mis pole väga olulised. See nädal oli koolis õnneks lebo, esmaspäeval kerged tunnid, teisip 6 tundi, ja täna ma ei läinud kooli, sest mul on jalal lhasepõletik vm, põlv haige ja selg paigast ära, kerge invaliid. Homme käin koolis normaalselt ära ja reedel on mingi püha, igatahes jääb kool õnneks ära. Ja siis nv ja esmaspäeval on mingi kaks tundi ainult. Super. Kael valutab ka sitaks ning trennis pole ma mitunädalat käinud ja ei saa veel ka oma jala pärast. Ma vihkaaaaaan seda. Tuju on tohutult hea, arvestades vahepealseid sündmusii. Super oleks ühesõnaga ja tahaks juba suveee.
Hetkel ma lihtsalt mingi magan kodus, muusika, msn, söön m&m'se järjekordselt ja kuulan Kimi, kes räägib kaladest. Ma pole siiani aru saanud millistest.. pole vist kõik korras:D . Igatahes, kohe kohe, ainult 9 nädalat veel ja ongi suviiiii. Veel pean endale muretsema vessu, aga no selle ma saan nkn ma loodan. Üldiselt, KEVADET, SOOJASID ILMU JA SUVE.
Olge tublid, päikest. Tsauki.
Wednesday, March 31, 2010
Sierra Leone.
Sees on tühi tunne. Ma võin tuimalt tundide kaupa vaadata ühte punkti,
suutmata mõelda ühtegi mõtet. Ma ei tea isegi, millest see tingitud on.
Või siis tean. Üks põhjustest on saladus pigem, ma ei taha seda mainida teatud
inimeste heaolu pärast. Teine põhjus oled Sina..
Mille kuradi pärast Sa ei võiks lihtsalt kaduda ? Kaududa mu peast, mu mõtetest,
mu hingest, lihtsalt ära haihtuda. Palun ? Sellest on palju möödas, ma tean. Kuid
siiski, ma ei suuda nii. Mu keha on tuim, pea tühi mõtetest, hing tühi tunnetest, ma ei tunne midagi.
Tead kui raske mul on ? Ei, Sa ei tea. Sa ei tea, ei teadnud, ei saa kunagi teadmagi.
Sind ei huvita isegi. Sind pole kunagi huvitanudki. Kas Sa kunagi hoolisid
minust ? Ma kahtlen selles.. Või siiski ? Hoolimine, see on teine kui need
vastikud kolm sõna, mida ma uskuma jäin. Ma ei saa siiani aru, kuidas kurat
ma suutsin kaks korda Sulle andestada ja olla nii naiivne ja mõelda, et Sa
suudad kunagi muutuda ? Sa oled selline ja jääd selliseks. See on paratamatus.
Nii paljud on küsinud, mis minuga toimub. Ma ei tea isegi, ma peaksin
olema õnnelik, minema oma eluga edasi, mida ma peaaegu, et juba teinudki
olen, kuid ma ei oska. Ma ei oska õnnelik olla. Sinu vastu tundsin ma midagi,
mida ma kellegi vastu pole tundnud ja ei hakkagi tundma. Sina suutsid panna
mu naerma südamest, erinevalt teistest. Sinuga tundsin ma ennast kaitstuna ning
teadsin, et keegi ei saa mulle haiget teha, kuid ma eksisin. Ma unustasin Sinu,
Sina suutsid mulle haiget teha ning seda veel mitmeid kordi. Ma pole
vist kellegiga nii õnnelik olnud, kui Sinuga ja ma ei ole vist kedagi nii palju
vihanud ja armastanud, kui ma Sind armastan ning vihkan. Tundub ju imelik, et
ma tunnen selliseid tundeid korraga ? Eks jah, kuid nii see on. Peale kõike seda,
mida sa mulle teinud oled, tunnen ma ikka Su vastu tundeid. Ma vihkan ennast
selle pärast. .See kõik on minevik, ma peaksin edasi liikuma, kuid ma ei suuda.
Ma tahaksin elada normaalselt, mõtlemata Sinule. Aga ma pean leppima,
ma olengi leppinud sellega, et see kõik on minevik, valus minevik.
suutmata mõelda ühtegi mõtet. Ma ei tea isegi, millest see tingitud on.
Või siis tean. Üks põhjustest on saladus pigem, ma ei taha seda mainida teatud
inimeste heaolu pärast. Teine põhjus oled Sina..
Mille kuradi pärast Sa ei võiks lihtsalt kaduda ? Kaududa mu peast, mu mõtetest,
mu hingest, lihtsalt ära haihtuda. Palun ? Sellest on palju möödas, ma tean. Kuid
siiski, ma ei suuda nii. Mu keha on tuim, pea tühi mõtetest, hing tühi tunnetest, ma ei tunne midagi.
Tead kui raske mul on ? Ei, Sa ei tea. Sa ei tea, ei teadnud, ei saa kunagi teadmagi.
Sind ei huvita isegi. Sind pole kunagi huvitanudki. Kas Sa kunagi hoolisid
minust ? Ma kahtlen selles.. Või siiski ? Hoolimine, see on teine kui need
vastikud kolm sõna, mida ma uskuma jäin. Ma ei saa siiani aru, kuidas kurat
ma suutsin kaks korda Sulle andestada ja olla nii naiivne ja mõelda, et Sa
suudad kunagi muutuda ? Sa oled selline ja jääd selliseks. See on paratamatus.
Nii paljud on küsinud, mis minuga toimub. Ma ei tea isegi, ma peaksin
olema õnnelik, minema oma eluga edasi, mida ma peaaegu, et juba teinudki
olen, kuid ma ei oska. Ma ei oska õnnelik olla. Sinu vastu tundsin ma midagi,
mida ma kellegi vastu pole tundnud ja ei hakkagi tundma. Sina suutsid panna
mu naerma südamest, erinevalt teistest. Sinuga tundsin ma ennast kaitstuna ning
teadsin, et keegi ei saa mulle haiget teha, kuid ma eksisin. Ma unustasin Sinu,
Sina suutsid mulle haiget teha ning seda veel mitmeid kordi. Ma pole
vist kellegiga nii õnnelik olnud, kui Sinuga ja ma ei ole vist kedagi nii palju
vihanud ja armastanud, kui ma Sind armastan ning vihkan. Tundub ju imelik, et
ma tunnen selliseid tundeid korraga ? Eks jah, kuid nii see on. Peale kõike seda,
mida sa mulle teinud oled, tunnen ma ikka Su vastu tundeid. Ma vihkan ennast
selle pärast. .See kõik on minevik, ma peaksin edasi liikuma, kuid ma ei suuda.
Ma tahaksin elada normaalselt, mõtlemata Sinule. Aga ma pean leppima,
ma olengi leppinud sellega, et see kõik on minevik, valus minevik.
Sunday, March 28, 2010
The Moon and stars.
Seisan reelingu ääres, vaatan korda mööda tähti ning rahutut merd. On tohutult hea olla vaba,
mingitki aega. Naeratan lõbusalt ning vaatan kuidas mu sõbranna end vihma eest kaitseb. See kõik on nii
koomiline ja hea. Piisavalt hea kuni ülehomseni..Ma pean oma otsuse langetama.. " Polaarplanktonid !" naerab mu sõbranna omaette, kui laev
vastu midagi sõidab. Mu suu kisub muigele ning hetke pärast asetseb mu näol lai naeratus. Ainult tema võib nii
teha.. mõtlen endamisi ning peale seda hakkan hüsteeriliselt naerma. Pooled ilmselgelt ei saa vist siiani
aru, mis nende planktonitega on. Aga nad on toredad ning valged ja karvased. See selleks.
Toetan ennast jällegi vastu reelingut, juuksed kevadises tuules lehvimas. Hetke pärast
langevad mu näole rasked vihmapiisad ning algabki paduvihm. Aga ei, ma ei kavatse
kiljuda nagu mingi eit.. Ma istun sinna pingile ning suunan pilgu taevasse, kus
hetk tagasi asetsesid tähed, mis nüüdseks on asendunud süngete vihmapilvedega.
Tunne on hea, kui aus olla, vägagi hea. Ma olen tegelikult õnnelik, kõik on ju hästi. Mul on
sõbranna, mees ja perekond, kes mind toetavad. Mul ei ole kurta millegi pärast, kuid siiski
ma tean ning tunnen sisimas, et midagi on puudu. Ma ei tea mis, ma ei tea miks. Kuid ma tean,
et see on nii. Alatihti kahetsen viimati langetatud otsust. Ma ei tea, kas ma tegin õigesti või ma
olin lihtsalt meeleheitel ning ei suutnud enam oodata. Usun, et Temaga oleksin võib-olla
rohkem kaitstud ning oleksin Teda rohkem usaldanud, kuid samas on Ta süüdi selles,
et Ta ei pööranud piisavalt tähelepanu minule. Ma olen tihti mõelnud, et ma tegin valesti,
kiirustasin ning ei mõielnud asju läbi. Seda enam, et ma sain teada, kui väga Tema minust
hoolis ning minu eest hoolitseda tahtis. Ma tunnen igatsust Tema kallistuste järgi, ma igatsen Tema
juttu, mis ajas mind hetkega naerma. Tihti näen Tema silmi, huuli ning kena naeratust
unenägudes või ilmutustes. Ma igatsen Tema naeru ning nalju.
Kuid Sinus on nii palju head, ma tunnen end Sinuga turvaliselt. Sinu kallistused on hoolivad
ning ma tunnen ennast kaitstuna. Ma tean, et Sa võid mingi palju hullemini petta, reeta või
mulle haiget teha kuid ma ei hooli sellest. Su suudlused viivad meid kahte teisele tasandile,
kuhugi kaugele ära. Ma ei tea, mida ma peaksin tegema. Ma ei saa Tema pärast Sulle ära öelda,
Sa saaksid haiget. Hetkel aga kannatab Tema, võib-olla mitte nii palju kui Sina.. Oeh.. Ma
võtaksin teid mõlemaid endale, kui see lubatud oleks. See võib küll kõlada naeruväärselt kuid nii
see on. Ma .. " Marely ?!" karjub mu sõbranna mu nime, arvatavasti juba mitmendat korda.
" Mh ? Anna andeks, ma ei kuulnud.. Mis Sa ütlesid ?" üritan manada ette võimalikult lõbusat
nägu. " Miks Sa mind ei kuuuula ?" venitad u'd ning alustad uuesti oma jutuga. Üritan aru saada,
millest ta räägib ning noogutan aegajalt. Lõpuks naeratan jällegi. Ta on mu väike päike.
Inimene, kes suudab mu naerma ajada pidevalt, ta on mu kõik. Peale ta juttu vajun jällegi mõttesse.
Ma ei tea, mida ma tahan. Ma tõesti ei tea seda ning tänu sellele ma kannatan. Sa oled mulle
niii palju väitnud asju, mida ma tahaksin uskuda. Asju, mis panevad mu naeratama, kuid sisimas ma kahtlen
kuradi palju selles, kas see on tõsi. Su teod, loomus ning ütlused ei sobi vahetevahel ning
ma ei ole kaugeltki ainus, kes seda arvanud on. Ma ei tea lihtsalt, mida ma tegema pean.
Mida ma tahan ? Küsimus, mille vastust ma ei tea siiani.
mingitki aega. Naeratan lõbusalt ning vaatan kuidas mu sõbranna end vihma eest kaitseb. See kõik on nii
koomiline ja hea. Piisavalt hea kuni ülehomseni..Ma pean oma otsuse langetama.. " Polaarplanktonid !" naerab mu sõbranna omaette, kui laev
vastu midagi sõidab. Mu suu kisub muigele ning hetke pärast asetseb mu näol lai naeratus. Ainult tema võib nii
teha.. mõtlen endamisi ning peale seda hakkan hüsteeriliselt naerma. Pooled ilmselgelt ei saa vist siiani
aru, mis nende planktonitega on. Aga nad on toredad ning valged ja karvased. See selleks.
Toetan ennast jällegi vastu reelingut, juuksed kevadises tuules lehvimas. Hetke pärast
langevad mu näole rasked vihmapiisad ning algabki paduvihm. Aga ei, ma ei kavatse
kiljuda nagu mingi eit.. Ma istun sinna pingile ning suunan pilgu taevasse, kus
hetk tagasi asetsesid tähed, mis nüüdseks on asendunud süngete vihmapilvedega.
Tunne on hea, kui aus olla, vägagi hea. Ma olen tegelikult õnnelik, kõik on ju hästi. Mul on
sõbranna, mees ja perekond, kes mind toetavad. Mul ei ole kurta millegi pärast, kuid siiski
ma tean ning tunnen sisimas, et midagi on puudu. Ma ei tea mis, ma ei tea miks. Kuid ma tean,
et see on nii. Alatihti kahetsen viimati langetatud otsust. Ma ei tea, kas ma tegin õigesti või ma
olin lihtsalt meeleheitel ning ei suutnud enam oodata. Usun, et Temaga oleksin võib-olla
rohkem kaitstud ning oleksin Teda rohkem usaldanud, kuid samas on Ta süüdi selles,
et Ta ei pööranud piisavalt tähelepanu minule. Ma olen tihti mõelnud, et ma tegin valesti,
kiirustasin ning ei mõielnud asju läbi. Seda enam, et ma sain teada, kui väga Tema minust
hoolis ning minu eest hoolitseda tahtis. Ma tunnen igatsust Tema kallistuste järgi, ma igatsen Tema
juttu, mis ajas mind hetkega naerma. Tihti näen Tema silmi, huuli ning kena naeratust
unenägudes või ilmutustes. Ma igatsen Tema naeru ning nalju.
Kuid Sinus on nii palju head, ma tunnen end Sinuga turvaliselt. Sinu kallistused on hoolivad
ning ma tunnen ennast kaitstuna. Ma tean, et Sa võid mingi palju hullemini petta, reeta või
mulle haiget teha kuid ma ei hooli sellest. Su suudlused viivad meid kahte teisele tasandile,
kuhugi kaugele ära. Ma ei tea, mida ma peaksin tegema. Ma ei saa Tema pärast Sulle ära öelda,
Sa saaksid haiget. Hetkel aga kannatab Tema, võib-olla mitte nii palju kui Sina.. Oeh.. Ma
võtaksin teid mõlemaid endale, kui see lubatud oleks. See võib küll kõlada naeruväärselt kuid nii
see on. Ma .. " Marely ?!" karjub mu sõbranna mu nime, arvatavasti juba mitmendat korda.
" Mh ? Anna andeks, ma ei kuulnud.. Mis Sa ütlesid ?" üritan manada ette võimalikult lõbusat
nägu. " Miks Sa mind ei kuuuula ?" venitad u'd ning alustad uuesti oma jutuga. Üritan aru saada,
millest ta räägib ning noogutan aegajalt. Lõpuks naeratan jällegi. Ta on mu väike päike.
Inimene, kes suudab mu naerma ajada pidevalt, ta on mu kõik. Peale ta juttu vajun jällegi mõttesse.
Ma ei tea, mida ma tahan. Ma tõesti ei tea seda ning tänu sellele ma kannatan. Sa oled mulle
niii palju väitnud asju, mida ma tahaksin uskuda. Asju, mis panevad mu naeratama, kuid sisimas ma kahtlen
kuradi palju selles, kas see on tõsi. Su teod, loomus ning ütlused ei sobi vahetevahel ning
ma ei ole kaugeltki ainus, kes seda arvanud on. Ma ei tea lihtsalt, mida ma tegema pean.
Mida ma tahan ? Küsimus, mille vastust ma ei tea siiani.
Tuesday, March 16, 2010
Big cities, bright lights, sleep all day, long nights.
Lalalalalaaaaaa, mul oli jälle üks erakordselt hea ja õnnestunud päev. Esiteks, matemaatika kontorltöö läks lihtsalt suhper hästi, teiseks, ma sain eesti keele 5, üks ainukestest, ja kolmandaks ma naersin terve päeva, lihtsalt kahtlselt hea tuju oli, ja neljandaks sain Tõnisega kokku. Ja täitsa tore päev oli, ja nüüd ma avastasin et mul on MILJON JA ÜKS asja õppida, midama ei viitsi absull teha. Mida nad piinavad mindm, nkn viimane nädal koolis. õõõõh. Anyway, ma lähen piinan ennast õppimisega ja ootan, tsaukiii
Monday, March 15, 2010
Maybe..
NIIIIIIIIIIIIII HEA PÄEV. Aga ma ei ütle miks (:
Super hea tuju ja kõike muud toredat.
Homme on lebo päev koolis õnneks, ainult mata kt, aga see on pohhuj. Ja ma lähen nüüd magama kohe kunagi varsti ja ma ei oska midagi kirjutada. Ja ikka on hea tujuuuu!
Super hea tuju ja kõike muud toredat.
Homme on lebo päev koolis õnneks, ainult mata kt, aga see on pohhuj. Ja ma lähen nüüd magama kohe kunagi varsti ja ma ei oska midagi kirjutada. Ja ikka on hea tujuuuu!
Tuesday, March 2, 2010
what to do ?
Ma ei teagi, peaksin olema hetkel õnnelik või mitte. Uskuda Sind või ei ? Kõik teavad, mida ma tahaks teha, kuid, kas see oleks õige ? Ma ei tea, ma ei oska mõelda, ma ei oska teha midagi. Ma tahaksin.. paljugi mis ma tahan. Minu tahtmine ei loe hetkel. Ma tahaka Sind lihtsalt uskuda, teada, et Sa räägid tõtt, kuigi ma kahtlen selles. Enamus on mulle väitnud, et ma olen loll, sest ma ei usu Sind. Aga samas, ma tean mis võib juhtuda. Arvestan parem tagajärgedega ning lepin.
Mmm, ananassi-maasika jogurt. Megahea. Kuulan muusikat, õigemini ühte laulu juba mingi sajandat korda ja laman voodis. Käisin pead värvimas enne. Homme on vaba päev, tegelikult suusapäev aga kuna kurk valutab ja ma ei viitsi minna, siis jätan vahele. Klassireis on 15-17 märts, heahea. Ma ei oskagi tegelikult hetkel midagi kirjutada. Ma pean veel kirjutama kirjandi teemal " Mõttest saab tegu, tegudest saatus" . Ilmselgelt õige teema, aga hetkel ei oska ma midagi sinna kirjutada. Tahaks magama minna, vb lähengi. Homme tantsima millalagi jne. Hetkel kõik, tsauki.
Ahja, vaadakse seda linki :
http://janika-p.blogspot.com/ soovitan lugeda ;)
Mmm, ananassi-maasika jogurt. Megahea. Kuulan muusikat, õigemini ühte laulu juba mingi sajandat korda ja laman voodis. Käisin pead värvimas enne. Homme on vaba päev, tegelikult suusapäev aga kuna kurk valutab ja ma ei viitsi minna, siis jätan vahele. Klassireis on 15-17 märts, heahea. Ma ei oskagi tegelikult hetkel midagi kirjutada. Ma pean veel kirjutama kirjandi teemal " Mõttest saab tegu, tegudest saatus" . Ilmselgelt õige teema, aga hetkel ei oska ma midagi sinna kirjutada. Tahaks magama minna, vb lähengi. Homme tantsima millalagi jne. Hetkel kõik, tsauki.
Ahja, vaadakse seda linki :
http://janika-p.blogspot.com/ soovitan lugeda ;)
Monday, February 22, 2010
Saturday, February 20, 2010
Dismal.
HOMMEEE SÜNNIPÄEV 3.23 öösel (:
Lõpuks saabus mu ooodatud reede, ma enam ei suuda koolis käia. Igapäev on tunne, et laseks terve päev lihtsalt tuimalt üle.
Hetkel olen mega vihane üldse. Reedeti ma enam kehalises ei käi, for real. Ma lihtsalt vihkan oma kalssiõdesid, enamus vähemalt. Nad lihtsalt ei mängi ja ei ürita mängida ja üldse midagi teha. Niii masendav. Järgmine kord ma lihtsalt ei lähe sinna või lähen poistega hokit mängima.
Kolmandaks ei saanud ma täna trenni, veel masendavam. Aga õnneks nüüd tuleb kuni 26ndani puhkus. Homme lähen välja ja pean sünnipäeva ja midaiganes ja siis pühap õhtu Hiiiidu finally. Saab tlnast puhata, super. Tagasi 24 õhtul või 25, ma ei tea, millal laevad ja bussid käivad pühade ajal.
Lõpuks saabus mu ooodatud reede, ma enam ei suuda koolis käia. Igapäev on tunne, et laseks terve päev lihtsalt tuimalt üle.
Hetkel olen mega vihane üldse. Reedeti ma enam kehalises ei käi, for real. Ma lihtsalt vihkan oma kalssiõdesid, enamus vähemalt. Nad lihtsalt ei mängi ja ei ürita mängida ja üldse midagi teha. Niii masendav. Järgmine kord ma lihtsalt ei lähe sinna või lähen poistega hokit mängima.
Kolmandaks ei saanud ma täna trenni, veel masendavam. Aga õnneks nüüd tuleb kuni 26ndani puhkus. Homme lähen välja ja pean sünnipäeva ja midaiganes ja siis pühap õhtu Hiiiidu finally. Saab tlnast puhata, super. Tagasi 24 õhtul või 25, ma ei tea, millal laevad ja bussid käivad pühade ajal.
Siis täna üritasime tantsu mõelda, see ei õnnestunud. Siis tegime pastat ja nsm olime. Ja hinded on niiii head lihtsalt see veerand,kui välja arvata keemia 2. Aga selle saab ära parandada. Aga ma nüüd lähen magama ja puhkan ennast välja ja siis edasi ei tea, vähemalt loodan magada (: Tsauki.
Wednesday, February 17, 2010
üöäüõ
Monday, February 15, 2010
Title.
Head sõbrapäeva !
Nv möödus joogiselt ning ma rikkusin oma 4 kuud kainet olekut ära. A pole hullu. Eile käisime Roccas ja siis tsillisime linnas, hiljem läksime Tiskresse. Seal mingi sõime ja siis läksime ujuma basseini ja üldiselt päris põnev oli. Hommikul oli suhteliselt sitt olla. Tegelt on siiani paha olla. Ööösel ma maganud ei ole, väga vähe. Enamuse ajast olin üleval ja ma eitea. Igatahes maganud pole, hetkel üritan matemaatikat pähe saada( kolmurga mediaanide teoreem ) ja siis joon jogurtit ja olen tekiall soojas. Käisin just väljas, Martin tõi roosi, megaarmas. Üldiselt, koolist on siiber, Tallinnast tahaks ära, õppida ei viitsi, enamuse ajast on uni. Tahaks lasta veel nädala üle, aga ei saa kahjuks. Tuju on siiski õnneks laes, niiet väga hull pole kuigi parem oleks kui saaks olla rahulikult kodus või kuskil ära. Aga tuleb veel oodata mingi 4 või 5 kuud. Hetkel on ka lihtsalt julm uni aga ei, ma pean fucking teoreemi õppima, ma lugesin selles just esimest korda läbi. Ahjaa, ja ranneon ka megavalus, ma ei tea millest. Arvatavasti kohe juba magama (: Bye-bye'
Tegelt tahaks sitaks suve juba. JA SÜNNIPÄEVA, MILLENI ON 5 PÄEVA.
Nv möödus joogiselt ning ma rikkusin oma 4 kuud kainet olekut ära. A pole hullu. Eile käisime Roccas ja siis tsillisime linnas, hiljem läksime Tiskresse. Seal mingi sõime ja siis läksime ujuma basseini ja üldiselt päris põnev oli. Hommikul oli suhteliselt sitt olla. Tegelt on siiani paha olla. Ööösel ma maganud ei ole, väga vähe. Enamuse ajast olin üleval ja ma eitea. Igatahes maganud pole, hetkel üritan matemaatikat pähe saada( kolmurga mediaanide teoreem ) ja siis joon jogurtit ja olen tekiall soojas. Käisin just väljas, Martin tõi roosi, megaarmas. Üldiselt, koolist on siiber, Tallinnast tahaks ära, õppida ei viitsi, enamuse ajast on uni. Tahaks lasta veel nädala üle, aga ei saa kahjuks. Tuju on siiski õnneks laes, niiet väga hull pole kuigi parem oleks kui saaks olla rahulikult kodus või kuskil ära. Aga tuleb veel oodata mingi 4 või 5 kuud. Hetkel on ka lihtsalt julm uni aga ei, ma pean fucking teoreemi õppima, ma lugesin selles just esimest korda läbi. Ahjaa, ja ranneon ka megavalus, ma ei tea millest. Arvatavasti kohe juba magama (: Bye-bye'
Tegelt tahaks sitaks suve juba. JA SÜNNIPÄEVA, MILLENI ON 5 PÄEVA.
Saturday, February 13, 2010
NAERATAME
Heihei, ilus ilm kas pole ?
Ja ma ei ole jällegi megakaua kirjutanud. Viimased kolm päeva olen kodus olnud. Täna ei viitsinud lihtlsat minna kooli, oih. Trenn oli ka täna mõttetu, meil polnud treenerit. Ja hetkel on megaigav, reede õhtu ja ma olen kodus, mida vittu. Eile oli vähemalt õhtul tegevust, käisime piljardis ja poisid mängisid võidu, auhind olin mina. Ilmselgelt on neil põnev. Täna magasin lihtsalt päeva tuimalt maha, üritasin matemaatikast arusaaada. Homme lähen välja Steniga ja mingi otsin paar kinki sõbrapäevaks. Tänu teatud sõpradele on mu tuju ka viimased päevas laes, ma olen tänulik sellepärast. Üldiselt oleksin vist masenduses, arvestades hiljutisi sündmusi, kes teab, see teab. Siis ma armastan hetkel oma isa, ta ei rikkunud mu sünnipäeva ära, (: Klassireis lükkus edasi, sinna isegi võib olla siis jõuab minna. Kas keegi, POISTEST, tahaks kaasa tulla, kaks tükki ? :D 15-17 märts on vist siis minek. 19-24 veb. pean oma sünnipäeva, megahea. 19-20 olen arvatavasti Tlns, toimub midagi vb ja siis sõidan ära ja tulen tagasi 24, a vb ka hiljem, ei tea hetkel. Aga davaiks, otsin tegevust, sjäo.
Ja ma ei ole jällegi megakaua kirjutanud. Viimased kolm päeva olen kodus olnud. Täna ei viitsinud lihtlsat minna kooli, oih. Trenn oli ka täna mõttetu, meil polnud treenerit. Ja hetkel on megaigav, reede õhtu ja ma olen kodus, mida vittu. Eile oli vähemalt õhtul tegevust, käisime piljardis ja poisid mängisid võidu, auhind olin mina. Ilmselgelt on neil põnev. Täna magasin lihtsalt päeva tuimalt maha, üritasin matemaatikast arusaaada. Homme lähen välja Steniga ja mingi otsin paar kinki sõbrapäevaks. Tänu teatud sõpradele on mu tuju ka viimased päevas laes, ma olen tänulik sellepärast. Üldiselt oleksin vist masenduses, arvestades hiljutisi sündmusi, kes teab, see teab. Siis ma armastan hetkel oma isa, ta ei rikkunud mu sünnipäeva ära, (: Klassireis lükkus edasi, sinna isegi võib olla siis jõuab minna. Kas keegi, POISTEST, tahaks kaasa tulla, kaks tükki ? :D 15-17 märts on vist siis minek. 19-24 veb. pean oma sünnipäeva, megahea. 19-20 olen arvatavasti Tlns, toimub midagi vb ja siis sõidan ära ja tulen tagasi 24, a vb ka hiljem, ei tea hetkel. Aga davaiks, otsin tegevust, sjäo.
Thursday, February 11, 2010
I need you, like a heart needs a beat.
Sa oled nii kuradi täiuslik. Tõesti. Ma olen Sinuga õnnelik. Sa ilmselt ei tea, mida ma tunnen, olles
koos Sinuga. See tunne on taevalik, veel parem. Seda lihtsalt ei ole võimalik kirjeldada sõnadega. Ma armastan kõike Sinus. Sinu armast naeratust, Sinu põselohku, mis tekib naeratades. Ma armastan Sind rohekaid silmi, millega Sa mind vaatad. Ma armastan seda, kuidas Sa mind kallistad. Ma armastan Su pehmeid huuli, mida ma võiksin lõputult suudelda. Ma armastan Sinu juukseid, mida meeldib mulle sasida. Ma armastan Su kõhu- ja käelihaseid, mis panevad mind nurruma. Ma jumaldan seda, kuidas Sa mulle ütled, et Sa armastad mind, hoolid minust ja et ma olen Sulle tohutult kallis. Isegi kui kõik sellest pole õigus, teeb see mind nii fucking õnnelikuks. Sa oled esimene inimene, kes paneb naerma mu iga päev, iga tund, iga minut, iga kuradi sekund, kui sa minuga oled. Piisab vaid ühest naeratuses, ühest muigest, et ma oleksin kõige õnnelikuim tüdruk siin maailmas. See paneb mu koheselt naerma. Su lõhn ajab mu hulluks. Su kallistused ja suudlused eraldavad meid omasse maailma, teistest eemale. Ma tõesti ei mäleta, et ma oleksin nii õnnelik kunagi olnud. Sa oled mulle nii kuradi kallis, ma hoolin Sinust nii palju, ma usaldan Sind igati, isegi peale seda kõike. Kui oleks võimalik, teeksin kõik, et olla enamuse ajast Sinuga. Olles juba tund või kaks eemal Sinust, tunnen ma igatsust ja tahtmist Sind kallistada. Pidevalt on tahtmine kõik oma tegevused lihtslat kõrvale jätta, Sinu kaisus lamada ja olla. Sa oled mulle niii tähtis ja kallis, seda pole võimalik sõnadesse panna,
Sa oled mu kõik.
koos Sinuga. See tunne on taevalik, veel parem. Seda lihtsalt ei ole võimalik kirjeldada sõnadega. Ma armastan kõike Sinus. Sinu armast naeratust, Sinu põselohku, mis tekib naeratades. Ma armastan Sind rohekaid silmi, millega Sa mind vaatad. Ma armastan seda, kuidas Sa mind kallistad. Ma armastan Su pehmeid huuli, mida ma võiksin lõputult suudelda. Ma armastan Sinu juukseid, mida meeldib mulle sasida. Ma armastan Su kõhu- ja käelihaseid, mis panevad mind nurruma. Ma jumaldan seda, kuidas Sa mulle ütled, et Sa armastad mind, hoolid minust ja et ma olen Sulle tohutult kallis. Isegi kui kõik sellest pole õigus, teeb see mind nii fucking õnnelikuks. Sa oled esimene inimene, kes paneb naerma mu iga päev, iga tund, iga minut, iga kuradi sekund, kui sa minuga oled. Piisab vaid ühest naeratuses, ühest muigest, et ma oleksin kõige õnnelikuim tüdruk siin maailmas. See paneb mu koheselt naerma. Su lõhn ajab mu hulluks. Su kallistused ja suudlused eraldavad meid omasse maailma, teistest eemale. Ma tõesti ei mäleta, et ma oleksin nii õnnelik kunagi olnud. Sa oled mulle nii kuradi kallis, ma hoolin Sinust nii palju, ma usaldan Sind igati, isegi peale seda kõike. Kui oleks võimalik, teeksin kõik, et olla enamuse ajast Sinuga. Olles juba tund või kaks eemal Sinust, tunnen ma igatsust ja tahtmist Sind kallistada. Pidevalt on tahtmine kõik oma tegevused lihtslat kõrvale jätta, Sinu kaisus lamada ja olla. Sa oled mulle niii tähtis ja kallis, seda pole võimalik sõnadesse panna,
Sa oled mu kõik.
Time is lost, no matter what.
"Mis sul viga on ?" küsib Angely. Vaatan Sulle osta, kehitan õlgu. Sees on tühi tunne.
" Sa oled nii vaikne, mis toimub ?" küsib ta uuesti. Langetan pea,
mõtlen. Mida Sulle öelda ? Ma ei oska seda seletada. " Oeh, asi nii.. " alustan vaevaliselt
oma juttu. " Ma ei oska seda sõnadesse panna. Lihtsalt, mul.. ma.. " ei leia ma õigeid sõnu.
" Mu sees on on ängitsus, igatsuse millegi järgi. Igatsen olla vaba, vaba nagu vanasti. Mitte füüsiliselt,
vaid vaimselt vaba. Ma mäletan seda aega nii kuradi hästi nagu oleks see eile olnud. Need inimesed,
see koht, see maagia. Need ööd olid täis maagiat, ma olin õnnelik. Ei oma tähtsust, et me pidime
ilma loata tegema asju, mida ma tegime. Ei oma tähtsust, et ma tegin vigu, et ma jäin vahele. See
lihtsalt ei loe . Ma ei kahetse midagi, mis ma siis tegin. Kõik need mälestused, seoses
selle koha ning inimestega on ainult head. Mitte miski ega mitte keegi ei suuda neid rikkuda.
Võib olla ongi see üks mälestuste headest külgedest," tõmban vahelduseks hinge
ning tõstan pea üles, vaadates Angely'd. Ta pilk on suunatud kaugustesse, kuhugi merele.
Suunan oma pilgu samuti merele, silmitsen loojuvat päikest. Kindlasti mõtleb
tema samuti sellele ajale. "Siiani on tahtmine vahest lihtsalt jätta
kõik sinnapaika ning ära minna. Pakkida asjad ja kaduda mingiks ajaks sinna ning lihtsalt seal
olla. Seal jääb aeg seisma. Päevad tunduvad pikemad kui mujal, kuid siiski jääb ajast väheks.
Ma lihtsalt tahan sinna tagasi, kasvõi natukeseks.. " viimaseid sõnu lausun sosistades, peas
keerlemas mõtted ära minemisest. Keeran uuesti pilgu talle. Ta vaatab mulle otsa,
näos peegeldumas kahetsus, kaastunne. " Sina pole midagi teinud, " vaatan talle otsa,
üritades näole naeratust võluda. Ilmselgelt see eriti ei õnnestu eriti hästi. " Sa lihtsalt ei
mõista, kui suur tahtmine on pääseda vahepeal kõigest sellest siin. See siin ajab mu hulluks,
rutiin, igapäev põhimõtteliselt samad asjad. See ei sobi mulle, see tüütab. Ma sooviksin
paariks päevaks ära sõita, puhata sellest kõigest. Minna sinna ja natukene nautida elu.
Enamus ei mõista, mis meid selle kohaga seob. Ega ma arvan, et mina ja sina ei tea
seda isegi. Nagu ma juba ütlesin, nendes inimestes, öödes, selles kohas on maagia,
mis sunnib Sind mingi aja tagant sinna tagasi minema," räägin omaette. Angely kuulab
terve aja, noogutab aeg ajalt ning jääb mõttesse siis uuesti. " Ma mõnes mõttes mõistan, kusjuures.
Sest ma tean, mis tunne on kedagi või midagi igatseda nii, et valus hakkab. See on
tõeline piin oodata midagi, midagi, mida ei pruugi tulla. Samuti tean ma ju mida sa tunned,
ma olin ka seal ju," lausub ta lõpuks, peale pikka vaikust, silmis peegeldumas valu.
" Oeh jah.." lausun ning vajun mõttesse, jällegi. Nii me vaikimegi pikki sekundeid, minuteid. Lõpuks
saab mul kõigest siiber. Hüppan alla aia plangult, mis on mäe tippu piirdeks pandud, ning
jalutan auto poole. Keerad pilgu minule, mõistad mu plaani ning ühined minuga. Istume
autosse, keeran süüte sisse ning sõidan gaasi põhja surudes minema.
" Sa oled nii vaikne, mis toimub ?" küsib ta uuesti. Langetan pea,
mõtlen. Mida Sulle öelda ? Ma ei oska seda seletada. " Oeh, asi nii.. " alustan vaevaliselt
oma juttu. " Ma ei oska seda sõnadesse panna. Lihtsalt, mul.. ma.. " ei leia ma õigeid sõnu.
" Mu sees on on ängitsus, igatsuse millegi järgi. Igatsen olla vaba, vaba nagu vanasti. Mitte füüsiliselt,
vaid vaimselt vaba. Ma mäletan seda aega nii kuradi hästi nagu oleks see eile olnud. Need inimesed,
see koht, see maagia. Need ööd olid täis maagiat, ma olin õnnelik. Ei oma tähtsust, et me pidime
ilma loata tegema asju, mida ma tegime. Ei oma tähtsust, et ma tegin vigu, et ma jäin vahele. See
lihtsalt ei loe . Ma ei kahetse midagi, mis ma siis tegin. Kõik need mälestused, seoses
selle koha ning inimestega on ainult head. Mitte miski ega mitte keegi ei suuda neid rikkuda.
Võib olla ongi see üks mälestuste headest külgedest," tõmban vahelduseks hinge
ning tõstan pea üles, vaadates Angely'd. Ta pilk on suunatud kaugustesse, kuhugi merele.
Suunan oma pilgu samuti merele, silmitsen loojuvat päikest. Kindlasti mõtleb
tema samuti sellele ajale. "Siiani on tahtmine vahest lihtsalt jätta
kõik sinnapaika ning ära minna. Pakkida asjad ja kaduda mingiks ajaks sinna ning lihtsalt seal
olla. Seal jääb aeg seisma. Päevad tunduvad pikemad kui mujal, kuid siiski jääb ajast väheks.
Ma lihtsalt tahan sinna tagasi, kasvõi natukeseks.. " viimaseid sõnu lausun sosistades, peas
keerlemas mõtted ära minemisest. Keeran uuesti pilgu talle. Ta vaatab mulle otsa,
näos peegeldumas kahetsus, kaastunne. " Sina pole midagi teinud, " vaatan talle otsa,
üritades näole naeratust võluda. Ilmselgelt see eriti ei õnnestu eriti hästi. " Sa lihtsalt ei
mõista, kui suur tahtmine on pääseda vahepeal kõigest sellest siin. See siin ajab mu hulluks,
rutiin, igapäev põhimõtteliselt samad asjad. See ei sobi mulle, see tüütab. Ma sooviksin
paariks päevaks ära sõita, puhata sellest kõigest. Minna sinna ja natukene nautida elu.
Enamus ei mõista, mis meid selle kohaga seob. Ega ma arvan, et mina ja sina ei tea
seda isegi. Nagu ma juba ütlesin, nendes inimestes, öödes, selles kohas on maagia,
mis sunnib Sind mingi aja tagant sinna tagasi minema," räägin omaette. Angely kuulab
terve aja, noogutab aeg ajalt ning jääb mõttesse siis uuesti. " Ma mõnes mõttes mõistan, kusjuures.
Sest ma tean, mis tunne on kedagi või midagi igatseda nii, et valus hakkab. See on
tõeline piin oodata midagi, midagi, mida ei pruugi tulla. Samuti tean ma ju mida sa tunned,
ma olin ka seal ju," lausub ta lõpuks, peale pikka vaikust, silmis peegeldumas valu.
" Oeh jah.." lausun ning vajun mõttesse, jällegi. Nii me vaikimegi pikki sekundeid, minuteid. Lõpuks
saab mul kõigest siiber. Hüppan alla aia plangult, mis on mäe tippu piirdeks pandud, ning
jalutan auto poole. Keerad pilgu minule, mõistad mu plaani ning ühined minuga. Istume
autosse, keeran süüte sisse ning sõidan gaasi põhja surudes minema.
Subscribe to:
Posts (Atom)