The Moon and stars.

Seisan reelingu ääres, vaatan korda mööda tähti ning rahutut merd. On tohutult hea olla vaba,
mingitki aega. Naeratan lõbusalt ning vaatan kuidas mu sõbranna end vihma eest kaitseb. See kõik on nii
koomiline ja hea. Piisavalt hea kuni ülehomseni..Ma pean oma otsuse langetama..  " Polaarplanktonid !" naerab mu sõbranna omaette, kui laev
vastu midagi sõidab. Mu suu kisub muigele ning hetke pärast asetseb mu näol lai naeratus. Ainult tema võib nii
teha.. mõtlen endamisi ning peale seda hakkan hüsteeriliselt naerma. Pooled ilmselgelt ei saa vist siiani
aru, mis nende planktonitega on. Aga nad on toredad ning valged ja karvased. See selleks.
Toetan ennast jällegi vastu reelingut, juuksed kevadises tuules lehvimas. Hetke pärast
langevad mu näole rasked vihmapiisad ning algabki paduvihm. Aga ei, ma ei kavatse
kiljuda nagu mingi eit.. Ma istun sinna pingile ning suunan pilgu taevasse, kus
hetk tagasi asetsesid tähed, mis nüüdseks on asendunud süngete vihmapilvedega.
Tunne on hea, kui aus olla, vägagi hea. Ma olen tegelikult õnnelik, kõik on ju hästi. Mul on
sõbranna, mees ja perekond, kes mind toetavad. Mul ei ole kurta millegi pärast, kuid siiski
ma tean ning tunnen sisimas, et midagi on puudu. Ma ei tea mis, ma ei tea miks. Kuid ma tean,
et see on nii. Alatihti kahetsen viimati langetatud otsust. Ma ei tea, kas ma tegin õigesti või ma
olin lihtsalt meeleheitel ning ei suutnud enam oodata. Usun, et Temaga oleksin võib-olla
rohkem kaitstud ning oleksin Teda rohkem usaldanud, kuid samas on Ta süüdi selles,
et Ta ei pööranud piisavalt tähelepanu minule. Ma olen tihti mõelnud, et ma tegin valesti,
kiirustasin ning ei mõielnud asju läbi. Seda enam, et ma sain teada, kui väga Tema minust
hoolis ning minu eest hoolitseda tahtis. Ma tunnen igatsust Tema kallistuste järgi, ma igatsen Tema
juttu, mis ajas mind hetkega naerma. Tihti näen Tema silmi, huuli ning kena naeratust
unenägudes või ilmutustes. Ma igatsen Tema naeru ning nalju.
 Kuid Sinus on nii palju head, ma tunnen end Sinuga turvaliselt. Sinu kallistused on hoolivad
ning ma tunnen ennast kaitstuna. Ma tean, et Sa võid mingi palju hullemini petta, reeta või
mulle haiget teha kuid ma ei hooli sellest. Su suudlused viivad meid kahte teisele tasandile,
kuhugi kaugele ära. Ma ei tea, mida ma peaksin tegema. Ma ei saa Tema pärast Sulle ära öelda,
Sa saaksid haiget. Hetkel aga kannatab Tema, võib-olla mitte nii palju kui Sina.. Oeh.. Ma
võtaksin teid mõlemaid endale, kui see lubatud oleks. See võib küll kõlada naeruväärselt kuid nii
see on. Ma .. " Marely ?!" karjub mu sõbranna mu nime, arvatavasti juba mitmendat korda.
" Mh ? Anna andeks, ma ei kuulnud.. Mis Sa ütlesid ?" üritan manada ette võimalikult lõbusat
nägu. " Miks Sa mind ei kuuuula ?" venitad u'd ning alustad uuesti oma jutuga. Üritan aru saada,
millest ta räägib ning noogutan aegajalt. Lõpuks naeratan jällegi. Ta on mu väike päike.
Inimene, kes suudab mu naerma ajada pidevalt, ta on mu kõik. Peale ta juttu vajun jällegi mõttesse.
Ma ei tea, mida ma tahan. Ma tõesti ei tea seda ning tänu sellele ma kannatan. Sa oled mulle
niii palju väitnud asju, mida ma tahaksin uskuda. Asju, mis panevad mu naeratama, kuid sisimas ma kahtlen
kuradi palju selles, kas see on tõsi. Su teod, loomus ning ütlused ei sobi  vahetevahel ning
ma ei ole kaugeltki ainus, kes seda arvanud on. Ma ei tea lihtsalt, mida ma tegema pean.
Mida ma tahan ? Küsimus, mille vastust ma ei tea siiani.