Sees on tühi tunne. Ma võin tuimalt tundide kaupa vaadata ühte punkti,
suutmata mõelda ühtegi mõtet. Ma ei tea isegi, millest see tingitud on.
Või siis tean. Üks põhjustest on saladus pigem, ma ei taha seda mainida teatud
inimeste heaolu pärast. Teine põhjus oled Sina..
Mille kuradi pärast Sa ei võiks lihtsalt kaduda ? Kaududa mu peast, mu mõtetest,
mu hingest, lihtsalt ära haihtuda. Palun ? Sellest on palju möödas, ma tean. Kuid
siiski, ma ei suuda nii. Mu keha on tuim, pea tühi mõtetest, hing tühi tunnetest, ma ei tunne midagi.
Tead kui raske mul on ? Ei, Sa ei tea. Sa ei tea, ei teadnud, ei saa kunagi teadmagi.
Sind ei huvita isegi. Sind pole kunagi huvitanudki. Kas Sa kunagi hoolisid
minust ? Ma kahtlen selles.. Või siiski ? Hoolimine, see on teine kui need
vastikud kolm sõna, mida ma uskuma jäin. Ma ei saa siiani aru, kuidas kurat
ma suutsin kaks korda Sulle andestada ja olla nii naiivne ja mõelda, et Sa
suudad kunagi muutuda ? Sa oled selline ja jääd selliseks. See on paratamatus.
Nii paljud on küsinud, mis minuga toimub. Ma ei tea isegi, ma peaksin
olema õnnelik, minema oma eluga edasi, mida ma peaaegu, et juba teinudki
olen, kuid ma ei oska. Ma ei oska õnnelik olla. Sinu vastu tundsin ma midagi,
mida ma kellegi vastu pole tundnud ja ei hakkagi tundma. Sina suutsid panna
mu naerma südamest, erinevalt teistest. Sinuga tundsin ma ennast kaitstuna ning
teadsin, et keegi ei saa mulle haiget teha, kuid ma eksisin. Ma unustasin Sinu,
Sina suutsid mulle haiget teha ning seda veel mitmeid kordi. Ma pole
vist kellegiga nii õnnelik olnud, kui Sinuga ja ma ei ole vist kedagi nii palju
vihanud ja armastanud, kui ma Sind armastan ning vihkan. Tundub ju imelik, et
ma tunnen selliseid tundeid korraga ? Eks jah, kuid nii see on. Peale kõike seda,
mida sa mulle teinud oled, tunnen ma ikka Su vastu tundeid. Ma vihkan ennast
selle pärast. .See kõik on minevik, ma peaksin edasi liikuma, kuid ma ei suuda.
Ma tahaksin elada normaalselt, mõtlemata Sinule. Aga ma pean leppima,
ma olengi leppinud sellega, et see kõik on minevik, valus minevik.
No comments:
Post a Comment