"Mis sul viga on ?" küsib Angely. Vaatan Sulle osta, kehitan õlgu. Sees on tühi tunne.
" Sa oled nii vaikne, mis toimub ?" küsib ta uuesti. Langetan pea,
mõtlen. Mida Sulle öelda ? Ma ei oska seda seletada. " Oeh, asi nii.. " alustan vaevaliselt
oma juttu. " Ma ei oska seda sõnadesse panna. Lihtsalt, mul.. ma.. " ei leia ma õigeid sõnu.
" Mu sees on on ängitsus, igatsuse millegi järgi. Igatsen olla vaba, vaba nagu vanasti. Mitte füüsiliselt,
vaid vaimselt vaba. Ma mäletan seda aega nii kuradi hästi nagu oleks see eile olnud. Need inimesed,
see koht, see maagia. Need ööd olid täis maagiat, ma olin õnnelik. Ei oma tähtsust, et me pidime
ilma loata tegema asju, mida ma tegime. Ei oma tähtsust, et ma tegin vigu, et ma jäin vahele. See
lihtsalt ei loe . Ma ei kahetse midagi, mis ma siis tegin. Kõik need mälestused, seoses
selle koha ning inimestega on ainult head. Mitte miski ega mitte keegi ei suuda neid rikkuda.
Võib olla ongi see üks mälestuste headest külgedest," tõmban vahelduseks hinge
ning tõstan pea üles, vaadates Angely'd. Ta pilk on suunatud kaugustesse, kuhugi merele.
Suunan oma pilgu samuti merele, silmitsen loojuvat päikest. Kindlasti mõtleb
tema samuti sellele ajale. "Siiani on tahtmine vahest lihtsalt jätta
kõik sinnapaika ning ära minna. Pakkida asjad ja kaduda mingiks ajaks sinna ning lihtsalt seal
olla. Seal jääb aeg seisma. Päevad tunduvad pikemad kui mujal, kuid siiski jääb ajast väheks.
Ma lihtsalt tahan sinna tagasi, kasvõi natukeseks.. " viimaseid sõnu lausun sosistades, peas
keerlemas mõtted ära minemisest. Keeran uuesti pilgu talle. Ta vaatab mulle otsa,
näos peegeldumas kahetsus, kaastunne. " Sina pole midagi teinud, " vaatan talle otsa,
üritades näole naeratust võluda. Ilmselgelt see eriti ei õnnestu eriti hästi. " Sa lihtsalt ei
mõista, kui suur tahtmine on pääseda vahepeal kõigest sellest siin. See siin ajab mu hulluks,
rutiin, igapäev põhimõtteliselt samad asjad. See ei sobi mulle, see tüütab. Ma sooviksin
paariks päevaks ära sõita, puhata sellest kõigest. Minna sinna ja natukene nautida elu.
Enamus ei mõista, mis meid selle kohaga seob. Ega ma arvan, et mina ja sina ei tea
seda isegi. Nagu ma juba ütlesin, nendes inimestes, öödes, selles kohas on maagia,
mis sunnib Sind mingi aja tagant sinna tagasi minema," räägin omaette. Angely kuulab
terve aja, noogutab aeg ajalt ning jääb mõttesse siis uuesti. " Ma mõnes mõttes mõistan, kusjuures.
Sest ma tean, mis tunne on kedagi või midagi igatseda nii, et valus hakkab. See on
tõeline piin oodata midagi, midagi, mida ei pruugi tulla. Samuti tean ma ju mida sa tunned,
ma olin ka seal ju," lausub ta lõpuks, peale pikka vaikust, silmis peegeldumas valu.
" Oeh jah.." lausun ning vajun mõttesse, jällegi. Nii me vaikimegi pikki sekundeid, minuteid. Lõpuks
saab mul kõigest siiber. Hüppan alla aia plangult, mis on mäe tippu piirdeks pandud, ning
jalutan auto poole. Keerad pilgu minule, mõistad mu plaani ning ühined minuga. Istume
autosse, keeran süüte sisse ning sõidan gaasi põhja surudes minema.
No comments:
Post a Comment