It's so loud inside my head with words that I should have said. And as I drown in my regrets I can't take back the words I never said

Oioioi. Ma ei tea, kust alustada. Loogiline oleks, et alustaks algusest aga kurb tõsiasi on see, et ma ei mäleta. ja loogika pole mu parim külg.
Alustan siis sellest viimasest blogi positusest, mis lõppes sõnadega, et lähen oma Ilonaga Apollosse. No tõesti, ilmselt mu elu halvim mõte üldse. Kõik need pildid ja jutud ja videod peale seda pidu, minu elu halvimad ja parimad mälestused. Lammutasime korralikult oma neiuga, jõin esimest korda tekiilashotte ja peale seda muud enam ei joo ka. Kiidan ! See on üks pidudest, mis läks nii lappama, et jah. Pole sõnu. Panime naiskaga korraliku peo maha igatahes. Ja sain tuttavaks ühe kõige huvitama ja toredama poisiga. Üleüldse, ükskõik kui naljakas see ka pole, siis mina, kes on alati kaine, on viimased 4 kuud ainud päevast päeva joonud. Endal on juba häbi. Peale Apollot ütlesin endale, et nüüdseks aitab. Ja noh, aitaski, kuni tuli kooli spordipäev, peale mida otsustasin, et võiks ju juua. Ja võiks juua ka terve neljapäeva kaineks saamata ja minna õhtul Andriga Grindile. Grind oli GRIND. Nägin üle pika aja Anni, mis siis, et me kumbki sellest midagi ei mäleta. Üle pika aja oli üks hüpersuper tore üritus. Reedel ma ilmselgelt kooli ei jõudnud, ega kaineks ka vist ei saanud. Reede õhtu oli fucked up, sõna otseses mõttes. Läksin oma fucked up neiuga Fucked Up Partyle. No, pole muid sõnu selle peale kui Fucked Up. Oibljäää, mis pidu see oli järjekordselt. Enne pidu sain linnas tuttavaks ilmselt kõige intellgientsema ja kõige toredama ja ilusama kutiga terves Tallinnas. Ja Eesti, väike nagu ta on, oli ka see kord seda. Umbes peale tundi aega jalutas see sama kutt mulle samal peol vastu. Mis seal ikka. Edasine on üpris hägune, tean ainult seda, et jõudsin hommikul esimese bussiga koju. Järgmine õhtu läksin Karliga linna, saime Laura ja Georgi ja veel mingite viimsikatega kokku ja jõime järjekordselt mälli. Nägin oma Joonast ja Juhanit ja kõiki teisi toredaid kutte, keda ammu polnud näinud. Superhea õhtu oli, ausalt ! Nüüd olen suutnud peaaegu terve nädala ilma üle laskmata isegi koolis ära käia. Olen peaaegu, et uhke. Ja siis, tahaks rääkida eilsest, sest ma suutsin ennast nii katki teha. Põlv sinine ja käsi sinine ja iseenesest jäin nagu bussiuste vahele ka. Sellessuhtes läks õnneks. Aga üldiselt, eilne oli sitaks kõva ainult kahju, et ma reaalselt pm esimest korda elus MITTE MIDAGI ei mäleta. Sellega läk natuke pahasti nüüd.
Ja nüüd selle pika joomingukirjelduse järele tahaks mainida ära, et kooliga on nii perses kui üldse saab. Ma ausalt ei tea, kuidas nii läks. Ja käisin eile Karliga kinos üle pika aja, ja nägin ära lõpuks Step Up 4. Mul pole sõnu selle filmi jaoks, terve aja olid külmavärinad ja mõtlesin, et tõusen lihtsalt ise püsti ja hakkan tantsima. Väga kõva film, üle pika aja tõesti meeldis. Nii, et kes veel näinud pole, soovitan kiirelt minna !! Igatahes, ma edaspidi üritan hoida ennast konditsioonis ja võtta kokku ennast koolis.

Ühesõnaga, armastan oma elu lihtsalt üle kõige ja neid inimesi, ei tea mis teeks ilma nendeta. Aitäh ja xoxo :)

Ja kohe tulevad pildid ka

Kunagi ei olda rahul seal kus ollakse.

Lubasin endale, et ei jäta seda kohta unarusse ning hakkan igapäevaselt kirjutama. Peale seda esimest koolinädalat võin öelda, et nii see kohe kindlasti olema ei saa kahjuks. Koolipäevad on 8-9 tundi pikad ning peale seda on kas autokool või sõit või trenn. Või siis ma olen surmväsinud. Ja kool üdse ei keri. Ebanormaalne on see, mida selle aastaga tuleb korda saata. 12 raamatut, uurimustöö ning lugeda lisaks veel 5 raamatut, autokooli teooriaeksam ning sõit, valikainetega seonduv, filmi kirjutamine ja selle filmimine, trenn ning selle kõige kõrvalt tahaksin omada veidi ka sotsiaalset elu ning magada piisavalt. Kuidas kurat, ei tea.
Tänane koolipäev läks juba lappesse, 4 päeva on maksimum, mida mina koolis kannatan. Magasin esimese tunni sisse, mõtlesin siis lõpuks, et kurat, võtan kokku ennast ja olen selle esimese nädala ära, kuid jah.. Läksin teiseks tunniks kooli, kolmanda tunni istusin niisama, sest haiguse pärast kehalises ei käi. Ja peale seda viskan see nii üle, et  tulin koos 5 klassivennaga nihhi sealt ja tegin kodus pannkooke. Ausalt, maailma parimad pannkoogid, mis siis, et ma elus 3ndat korda ise pannkooke tegin.
Tervis on tänu nendele ravimitele ikka väga putsis, iga väikenegi külmetus mõjub nii hullult. Hetkel loodan ainult, et see kõik saab läbi, sest viimased 3 nädalat olen reaalselt haige olnud. Kuradi kopp ees sellest, aitab küll nüüd.
Mitte miski ei suuda mind hetkel rahul hoida, kõik ajab närvi. Tahaksin pooled oma tuttavad ära unustada, sest ma näen, millised nad on. Pooled inimesed võiks lihtsalt ära kaduda, sest nende mõttemaailm on nii mööda. Ja sellised inimesed moodustavad selle perses ühiskonna, kus elama peab. Ma lihtsalt ei taha enam jätakata nii kõigega. Midagi peab muutuma.
Ja mind ajavad fucking närvi inimesed, kes ei suuda oma ego alla suruda ja öelda, et neil pole õigus. Võtke kokku ennast. Tahaks preagu nii palju ausalt välja öelda, kui munn mõni on, aga ma lihtsalt ei hakka. Jah.

Ja homme Apollo laks Ilonaga jajaja !

xoxo

You could walk straight through hell with a smile

Olen aasta aasta järel ärganud 1. septembril mõttega, et kõik see sama bullshit algab jälle. Kõik see sama, samad õpetajad, samad hinded, sama mõttetu rutiin. Täna hommikul, peale pikka ja unetut ööd, ärkasin ma teadmisega, et hakkab uus kooliaasta. Mõneski mõttes siiski ju vana, kuid millegi pärast oli tänane hommik teistmoodi. Võib-olla puutub asjasse see, et tänane kuupäev on kolmas mitte esimene. Omades mõtetes olles leidsin ennast järsku kõige selle sita keskelt, mida ma viimased aasta aega olen pidandud taluma. Järjekordsed tülid, draamad ja haigetsaamised, millel ei tundu lihtsalt lõppu olevat. Ausalt, peale seda kõike tundub ainus hea mõte olevat see kõik unustada. Uus kooliaasta. Uued inimesed. Uus algus. Tundub pealt näha ju hea ning ilus ? Loodetavasti. See kõik tundus tehtav, kuni aktuseni. Sel hetkel seal istudes, tundsin ma juba kuidas kõik see mulle ei meeldi. Olgu. Klassis üleskirjutades oma uut tunniplaani leidsin, et see kooliaasta on juba perses. Okei, mis seal ikka. Uued klassikaaslased tundusid vähemalt toredad, seegi hea. Kuna kõik eelnev pole minu teha, otsustasin, et kannatan selle kõik ära ja positiivne suhtumine siiski on minu teha. Parem ikka kui päevad läbi seda kõike vihata. Sain lõpuks koolist minema, kurat, see tunne oli täna juba parim. Ja ausalt, see päev sai ainult sitemaks minna. Jooksin kokku inimesega kohas, kuhu peale minnes oli esimene mõte, et õnneks sellega tema ei sõida. Ja muidugi, järgmine hetk pilku tõstes astub ta sinna sisse. Ffs, kes mind täna nii väga vihkab, et ta mu maailma tagurpidi pöörab ? Fuck you, ausõna.
Ja peale seda kohtumist ma tundsin, et ma pean eemale saama, pean ära unustama. Uus algus, right ?
Ja peale kõike seda loodan, et kõigil teistel oli parem 3.september kui minul.

Ja btw, see suvi oli EPIC ! Ma ei hakka kirjutama kellega, kus ja millal ma mida tegin, võimalik, et lisan mõned pildid, kuid pean tunnistama, et need inimesed on super mu ümber ! Suvi algas küll sitati, kui sain oma haigusest teada ning need lõputud arsti juures käigud ja analüüsid ning rohud koormasid mu üpriski ära, kuid ma saan hakkama, olen ju alati saanud. Sellegi poolest, see suvi läks korda ja need inimesed ja kõik see, muah ! Ning ma pean siiralt tänama neid inimesi, kes on olnud mu kõrval, toetanud ja kuulanud mind kas või kell 3 öösel. Armastan teid.