But here's the truth about the truth: It hurts. So we lie.

Olenemata sellest, et kõik on ilmselt parimast parim, närib mind mu sisetunne iga päev aina rohkem ja rohkem. Ja tänu minevikule ning kõigele muule tean, et see tunne ei ole mulle varem valetanud. Nii kuradi imelik on kõik, pole õrna aimugi, mida ma ette peaks võtma. Ja kas üldse peakski ? Lihtsalt, vahel soovin, et kõik oleks kergemast kergem, et ei oleks vaja karta ning kõiki oleks võimalik usaldada. Oleks siis asi ainult mõtlemises kinni aga kui pärast päeva on sisemiselt rahutu tunne ja närvis oleks, rääkimata sellest halvast aimdusest, siis ju peab midagi valesti olema.. Kõik on nii õrn ja kõik on nii kahtlema panev, mis toimub ?