Kõige kergem on alustada meie kõigi suure lemmiku, kooli, teemadel. Minu esimene koolivaimustus on möödas ning roosad prillid, mis kõik ilusaks tegid, on eest ära võetud. Ma ei väida, et koolis halvasti läheks, et seal üldse midagi halba oleks, aga minus endas on asi. Pole jaksu ja viitsimist enam istuda seal. Tunnid venivad meeletult enamasti ning selles koolis tekib reaalselt idioodi tunne. Ma lähen seal hulluks, täiesti ausalt. Saksa keel täna näitaks möödus terve aeg naerdes, enamasti küll üksi, aga mis teha, mõnel ei jõua vist kunagi mõistus koju. Kehalisest ma vist üldse ei hakka rääkimagi, sest ilmselgelt hoki pole minu, B või R'i ala. Terve aja istusime kolmekesi väravas ja peksime üksteist hokikeppidega. Jah, see kõlas väga retardilt. Õnneks või kahjuks ma olengi.
Ja kui me juba jõudsime selleni, kui haige inimene ma olen, siis ma võin öelda, et see kurbuse ja õnne kahevahel olemine ei aita mu normaalselt olekule kuidagi kaasa. Tänane kojusõit trolliga oli peaaegu, et üllatav. Üllatav muidugi halvemas mõttes. Selliste asjade nägemine pole mulle kunagi hästi mõjunud. Teine ja iseasi on juba see, et üks kõige tähtsam inimene, keda ma tahaks ära unustada, kaob kahjuks või õnneks paariks kuuks mu elust ära ja seda juba homme. Ma olen nii kuradi tuim ja erapooletu sellesuhtes, süda läheb pahaks. Pole kindel, millest asi. Kas selles, et ma tahan olla tuim või ma olengi, või siis viga kelleski kolmandas, ma ei tea. Tõsiasi on aga see, et selline tuju ja olek ei tee head mitte kellelegi. Ja kuna hetkel pole ma kaugeltki ainus, kellel seis veits perses on, siis on hea kiruda mehi ja nende probleeme. Ei, ma pole feminist, kuid olgem ausad, mehed suudavad väga tihti munnid olla. Tõesti, vabandust väljenduse pärast, aga nii on. Kõik need kahemõttelised teod ja laused, väljaütlemata mõtted ja need segadusse ajavad laused, kurat, mida ma tegema siis pean ? Ja siis veel väidetakse, et mehed ei saa naistest aru. Totaalne bullshit ju. Mehed on täpselt samasugused. Ma ei hakka oma viha sõnadega siin välja elama meeste vastu, ein äe mõtet sellel, kuid ma lihtsalt loodan, et Mõni saab lõpuks ise ka aru, mida tema teod mulle teevad ning saab ka selelst aru, et ma ei suuda nii jätkata. Seega, palun, kui Sulle see kunagi kohale peaks jõudma, siis palun tule räägi minuga oma tunnetest või mõtetest ning palun selgita ennast. Sest ausalt, mina ei saa Sinust aru, ma isegi ei jõua enam mõelda. Ja oi, kui Sa teaks kui kuradi palju ma üritan päevas Sind ära unustada, uskumatu.
Ja kuna ma kõike siin ausalt välja kirjutan, siis võik ära mainida ka selles, kuidas mulle käivad inimesed närvidele. Lihtsalt terve see maailm. Oma nö. ühtsuse ja armastusega, mida tegelikult ei eksisteeri. Ning kõik need, kellele midagi ei meeldi, kes pidevalt vinguvad või on mõnel muul viisil häirivad. Teiseks, hästi naljakas on see, kui kiiresti tulevad asjad välja. Just need valed või teod, mida väidetakse, et ei tehtud. Laused, mida pole öeldud. Mind ajavad sitaks need kahepalgelised inimesed närvi ja ausalt, kui Eestis või maailmas valitseks õigus teha kõikidega, mida tahavad, siis oi, ma tunneks neile inimestele kaasa. Lihtsalt ii mitu korda päevas käib läbi see mõte, kuidas ma mõnda inimesti tooli või millegi muu suure asjaga näkku tahaks lüüa. Masendav, milliseks inimesed muutuvad. Ugly soicety ? Kõik see ülbus ja kohene solvumine on midagi utoopilist. Okei, ülbus ülbuseks, aga see, kui ma olen otsekohene ja enda arvamust ( võib-olla et liigagi tihti ) ausalt välja ütlen, hakatase mid vihkama. Kui ma ei ütle, öeldakse, et ma ei julge ja olen tagasihoidlik. Vabandust küll, aga no mida vittu ma üldse teha tohin ?
Aga igatahes, sujuva teemavahetusena mainin ära, et ma olen õnnelik et sügis tuli, mis siis, et see lõputu vihm mulle ei meeldi. Ikkagi on tore. Ja tegelikult võiksid kõik õnnelikud olla või leida mõne õnneallika endale, mis neid õnnelikuks teeks. Trennis/jõukas käin ka meeletult palju ja võimalikult tihedalt preagu, elan viha välja. ´A jep, be happy. xoxo
No comments:
Post a Comment