Kolmandat päeva pean oma lubadust lausa. Üks vähestet, mida ma ise endale olen lubanud ja seda ka pean. Kõik need muud, ma unustan tema, enam ei suhtle, ma suudan seda. Ükskõik, viimasel ajal on kõik totaalselt putsis. Tõesti, ma isegi ei tea, milles on asi, aga ma tahaks pooled inimesed vittu saata. Osad täiesti ilma põhjuseta, teised kohe väga suurte põhjustega. Tahaksin osata oma mälu kusutada. Tahaksin oskust unustada, lihtsalt unustada. Tahaksin osata mõtteid lugeda. Asi pole isegi niivõrd selles muus, asi on minus. Ma olen ise süüdi ja ma ju tean seda, kuid enda vigade tunnistamine ei ole ilmselt kellegi tugevaim külg. Ma siiani pole kindel, mida ma selle kõigega veel peale hakkan või mida ma lootsin saavutada. Aga vähemalt ma jõudsin selgusele, et mul pole seda vaja, et ma ei jõua rohkem. Ja noh, eks väiksed sammud viivadki iga asja paranemiseni. Küsimus on nüüdsest, mis edasi ? Ma ei oska kuhugi poole liikuda ja ometigi ma pean seda tegema.
Kuu nõuanne: Ära tee sel kuul lõplikke otsuseid, sest armastuses
pole midagi iialgi kindel ning sa võid hiljem oma otsust kahetseda.
Armastuses pole midagi iialgi kindel.. Hmh. Ometigi kõik räägivad õnnelikkudest lõppudest ? Öeldakse küll, et me ei ütle inimestele enne, kui nad läinud on, mida me tunneme ning siis me ei saagi neid kunagi tagasi. Aga miks pole keegi öelnud, et isegi seda tehes me nad kaotame ? Et kuskil kaugel on ikka olemas võimalus kaotada ? Kõik räägivad õnnetust algusest, mis alati laheneb. Õnnelikust lõpust. Miks keegi ei maini, et see nagu väikeste laste muinasjutt, mida päriselt ei eksisteeri ?
Õhus on tunda muutuste tuuli. Samas võib kujuneda olukord,
kus sa hoiad mingit muutust tagasi, üritad iga hinna eest säilitada
endist olukorda. Midagi on juba liikuma läinud ja nüüd sa
tunned hirmu võimalike tagajärgede pärast. Oled džinni
pudelist välja lasknud ja nüüd tahaksid ta pudelisse tagasi toppida.
Teine võimalus on, et pead nüüd väga põhjalikult mingisse
teemasse või küsimusse süvenema või et tuleb teha mingit
laadi vigade parandust.
Hmh, kõigest sellest tahaksin nii palju järeldada, aga kuidas seda teha, kui see ei pruugi õige olla ? Ma ei tea, peaksin ma midagi tegema ? Midagi muutma ? Jätma asja sinnapaika ? Decisions, decisiond. Nende langetamine pole kunagi minu parim külg olnud. Isegi, kui ma midagi nüüd peaksin otustama, siis ei saa milleski ju kindel olla. Miski pole kindel. Fuck, kuidas ma vihkan seda olukorda ning kahevahel olemist.
No comments:
Post a Comment