Olin tegelikult juba voodis, teki all ning üritasin magama jääda. Silmad kinni ja kõik tuli meelde. Jälle. Mõtted ei jäta mind üksi või mina ei jäta mõtlemist. Eriti enne magamist. Lootsin, et saan välja ennast puhata, mõelda kunagi hiljem kõige järgi üle aga ei. Ma sooviksin lihtsalt pool päeva olla, ilma selle ühe ja pideva mõtteta, ilma ühe inimeseta. See on tappev, rohkemgi veel. Ma lihtsalt ei suuda olla, ma ei suuda oma mõtetega üksi jääda. Mõtlemine ja ülemõtlemine on vist kaks mu lemmiktegevust. Ja kõige imelikum on see, et need mõtted on viimsel ajal ühele eesmärgile suunatud. Üritan endale selgeks teha, et ma ei vaja seda, et ma otsin muud. Iseendale valetamine. Et kõik see on halb ja ma kujutan seda ette. Ning minutid hiljem olen ma tagasi seal, kust ma alustasin. Surnud ring.
No comments:
Post a Comment