Why ?

Ma ei tea, mis toimub kuid ma pole Su peale vihane. Ma olen pigem kurb või võib öelda, et isegi pettunud. Võib olla olen ma algusest saadik teadnud, et see kõik oli liiga hea, et olla tõsi. Äkki olen ma algusest saadik alateadvuses leppinud sellega, et nii läheb. Ma teadsin uuest algusest saadik, et ei usalda Sind. Kuid Sinu teod, Sinu sõnad tähendasid mulle tohutult palju. Ma jäin neid uskuma, kahjuks. Ma ei oleks kunagi arvanud, et Sa pööraksid mulle uuesti selja. Ma ei saa vist kunagi aru, mille kuradi pärast Sa valetad ? Miks Sa ei oleks võinud öelda mulle kohe tõde ? Milleks valetada ? Ma ei saa aru sellest. Ma veedan päevi, Sind otsides, üritades teada saada, mis saab. Ei märkigi Sinust, mitte ainsamatki. Paljud on öelnud, et ta ei ole Sind väärt. Võib olla ei olegi, ma ei tea seda. Aga ma ei saa muuta oma tundeid Sinu vastu. Isegi kui ma kunagi tahaks. Sa jääd mulle südamesse. Ja teadmine, et Sa arvatavasti valetasid põhimõtteliselt kõige kohta, teeb meeletult haiget. Ma ei suuda elada nii. Ma lootsin, ma ootasin, Sinult vabandust. Aga see on vist mõttetu. Sind oodata on nagu oodata päikest vihmaperioodi ajal. Täiesti kasutu tegevus, raiskan vaid oma aega, kui seda päris nii saab nimetada. Siiski oleksin ma õnnelik, kui Sa teeks seda, niiet siis poleks see aja raiskamine. Samas, ma tean, et mu sees on koguaeg kübeke lootust, lootust, saada Sinult mõni sõnum, vabandus, midagigi. Kuid arvatavasti jääb ka see ainult lootuseks. Ma üritaks olla õnnelik, kuid ma tean, et ma ei ole selleks võimeline.

Sa oled nii muutunud. Ma tõesti arvasin, et Sa oled selline, nagu sa kunagi olid ning, et Sa kahetsed oma tegu. Ma ei saaks ka vist öelda, et Sa valetasid oma tunnete kohta. Need olid olemas, ma tean seda. Kuid ma ei ole siiani kindel, kas need olid sama suured, kui Sa väitsid olevat. Ma loodan, et Sa ei valetanud. Aga samas, ma olen tohutult tänulik Sulle, isegi peale seda, et Sa mulle haiget tegin, oli mul 5 kuud oma elust kõige õnnelikumad kuud. Ja sellepärast ma pean Sulle siiski ütlema aitäh. Ma ei tea, võib olla on terve aeg olnud asi minus. Ma nõudsin võib olla Sinult liialt asju, üritades Sinust midagi ideaalset teha, kuigi minu jaoks oled Sa seda koguaeg olnud. Aga lihtsalt vahepeal olid Sa teistsugune ning ma harjusin sellise Sinuga ära. Ma tean, et ma ei saa kunagi omatahtmist täielikult, kuid Sa oleksid võinud natukene muutuda. Aga noh, edaspidisest ma ei tea. Üritan olla positiivne ning oodata kannatlikult Sinult mingitki vastust.

Ma tean ka seda, et need read teevad Sulle mõneti haiget, kui Sul natukenegi viitsimist seda lugeda on. Ja ma vabandan sellepärast. Enamus vist mõtlevad, et miks ma Su ees veel vabandan, peale kõiki neid kordi, kui Sa mulle tohutult oled haiget teinud, aga ma lihtsalt olen selline. Ja teiseks, ma hoolin sinust tohutult. Ma tõesti loodan, et sa vastad mulle või vähemalt saan ma Sinult mingigi märgi, et Sa veel eksisteerid.
Mul on nii kuradi kahju lihtsalt. Sa olid ja oled mu kõik, see ei muutu. Anna andeks.