'Cause we're broken.

Lõhutud tunded. Pisarad. Purustatud südamed. Tülid. Kõik see .. Seda on valus meenutada. 
Ma tean, et ka Sul on valus kuid enamjaolt oled Sa selles ise süüdi. Sa tead seda ise ka. Sa
murdsid tol hetkel oma sõnadega minu südame. Ma tegin nägu, et see on ükskõik mulle, 
et see ei loe. Loevad vaid need tunded. Ma eksisin. Ma mõistsin, et see ei ole nii. Peale pikemat
mõtlemist teeb see meeletult haiget. Ma mäletan Su sõnu nii kuradi täpselt. Ma ei saa Sinust
siiani aru.. Me oleksime võinud proovida. Aga samas, võib olla ongi nii parem. Sa ei pea enam
mind kannatama. Ma ei tea siiani, mida teha. Ma kahtlustasin seda, ma oletasin, et sa tegid
midagi. Kuid ma ei oleks kunagi midagi sellist Sinult oodanud. Sa tead, et ma ei oleks Sulle nii teinud..


Nüüdseks on see minevik. See ei olnud seda tegelikult väärt. Nüüd liigun oma eluga edasi, 
seda Sa ju tahtsid. Ma ei oska öeldagi, kas ma peaksin olema õnnelik või kurb ? 
Ma ei pea enam karjuma ja kahtlustama kuid mul pole Sind. 
Samas, ma tean, ma pean minema eluga edasi. Järelikult ma pean olema
õnnelik. Ise tead, millest Sa ilma jäid. See võib kõlada küll tohutult egoistlikult, kuid see on
nii. Ma tean, et ka Sul on siiani valus kuid ma pean jätma selle elu siin, liikuma edasi,
elama nii kuidas võimalik ning naerma, meeletult. Mul on valus seda teha, kuid ma pean.
Sa ise käskisid. Kuid siiski, ma armastan sind, igavesti .. 

Pühin ära tekkinud pisara, sulgen kirja ning panen selle ümbrikusse. Heidan viimase pilgu
oma toale ning sammun välisukse juurde. Avan ukse, tõstes oma kohvrid välja ning
seejärel sulgen selle. Võtan kaelast kaelakee, mille sa kinkisid, asetan selle ümbrikusse ning ümbriku panen
postkasti. Sa leiad selle, ma tean.
Hüvasti..