.

Erakordselt sitt päev.

b'day

PALJU ÕNNE MULLE !

Dismal.

                                                   HOMMEEE SÜNNIPÄEV 3.23 öösel (:
Lõpuks saabus mu ooodatud reede, ma enam ei suuda koolis käia. Igapäev on tunne, et laseks terve päev lihtsalt tuimalt üle. 
Hetkel olen mega vihane üldse. Reedeti ma enam kehalises ei käi, for real. Ma lihtsalt vihkan oma kalssiõdesid, enamus vähemalt. Nad lihtsalt ei mängi ja ei ürita mängida ja üldse midagi teha. Niii masendav. Järgmine kord ma lihtsalt ei lähe sinna või lähen poistega hokit mängima. 
Kolmandaks ei saanud ma täna trenni, veel masendavam. Aga õnneks nüüd tuleb kuni 26ndani puhkus. Homme lähen välja ja pean sünnipäeva ja midaiganes ja siis pühap õhtu Hiiiidu finally. Saab tlnast puhata, super. Tagasi 24 õhtul või 25, ma ei tea, millal laevad ja bussid käivad pühade ajal.

 Siis täna üritasime tantsu mõelda, see ei õnnestunud. Siis tegime pastat ja nsm olime. Ja hinded on niiii head lihtsalt see veerand,kui välja arvata keemia 2. Aga selle saab ära parandada. Aga ma nüüd lähen magama ja puhkan ennast välja ja siis edasi ei tea, vähemalt loodan magada (: Tsauki.

üöäüõ

Inimestel on niiöelda kaks nägu. Sina näitasid alati enda head nägu. Sa panid kõik inimesed ennast armastama. Nii kui olid kõik sind armastama hakanud näitasid sa enda halba nägu ja murdsid kõigi südamed.

Title.

Head  sõbrapäeva !

Nv möödus joogiselt ning ma rikkusin oma 4 kuud kainet olekut ära. A pole hullu. Eile käisime Roccas ja siis tsillisime linnas, hiljem läksime Tiskresse. Seal mingi sõime ja siis läksime ujuma basseini ja üldiselt päris põnev oli. Hommikul oli suhteliselt sitt olla. Tegelt on siiani paha olla. Ööösel ma maganud ei ole, väga vähe. Enamuse ajast olin üleval ja ma eitea. Igatahes maganud pole, hetkel üritan matemaatikat pähe saada( kolmurga mediaanide teoreem ) ja siis joon jogurtit ja olen tekiall soojas. Käisin just väljas, Martin tõi roosi, megaarmas. Üldiselt, koolist on siiber, Tallinnast tahaks ära, õppida ei viitsi, enamuse ajast on uni. Tahaks lasta veel nädala üle, aga ei saa kahjuks. Tuju on siiski õnneks laes, niiet väga hull pole kuigi parem oleks kui saaks olla rahulikult kodus või kuskil ära. Aga tuleb veel oodata mingi 4 või 5 kuud. Hetkel on ka lihtsalt julm uni aga ei, ma pean fucking teoreemi õppima, ma lugesin selles just esimest korda läbi. Ahjaa, ja ranneon ka megavalus, ma ei tea millest. Arvatavasti kohe juba magama (:   Bye-bye'

Tegelt tahaks sitaks suve juba. JA SÜNNIPÄEVA, MILLENI ON 5 PÄEVA.

NAERATAME

Heihei, ilus ilm kas pole ?

Ja ma ei ole jällegi megakaua kirjutanud. Viimased kolm päeva olen kodus olnud. Täna ei viitsinud lihtlsat minna kooli, oih. Trenn oli ka täna mõttetu, meil polnud treenerit. Ja hetkel on megaigav, reede õhtu ja ma olen kodus, mida vittu. Eile oli vähemalt õhtul tegevust, käisime piljardis ja poisid mängisid võidu, auhind olin mina. Ilmselgelt on neil põnev. Täna magasin lihtsalt päeva tuimalt maha, üritasin matemaatikast arusaaada. Homme lähen välja Steniga ja mingi otsin paar kinki sõbrapäevaks. Tänu teatud sõpradele on mu tuju ka viimased päevas laes, ma olen tänulik sellepärast. Üldiselt oleksin vist masenduses, arvestades hiljutisi sündmusi, kes teab, see teab. Siis ma armastan hetkel oma isa, ta ei rikkunud mu sünnipäeva ära, (:  Klassireis lükkus edasi, sinna isegi võib olla siis jõuab minna. Kas keegi, POISTEST, tahaks kaasa tulla, kaks tükki ? :D 15-17 märts on vist siis minek. 19-24 veb. pean oma sünnipäeva, megahea. 19-20 olen arvatavasti Tlns, toimub midagi vb ja siis sõidan ära ja tulen tagasi 24, a vb ka hiljem, ei tea hetkel. Aga davaiks, otsin tegevust, sjäo.

I need you, like a heart needs a beat.

Sa oled nii kuradi täiuslik. Tõesti. Ma olen Sinuga õnnelik. Sa ilmselt ei tea, mida ma tunnen, olles
koos Sinuga. See tunne on taevalik, veel parem. Seda lihtsalt ei ole võimalik kirjeldada sõnadega. Ma armastan kõike Sinus. Sinu armast naeratust, Sinu põselohku, mis tekib naeratades. Ma armastan Sind rohekaid silmi, millega Sa mind vaatad. Ma armastan seda, kuidas Sa mind kallistad. Ma armastan Su pehmeid huuli, mida ma võiksin lõputult suudelda. Ma armastan Sinu juukseid, mida meeldib mulle sasida. Ma armastan Su kõhu- ja käelihaseid, mis panevad mind nurruma. Ma jumaldan seda, kuidas Sa mulle ütled, et Sa armastad mind, hoolid minust ja et ma olen Sulle tohutult kallis. Isegi kui kõik sellest pole õigus, teeb see mind nii fucking õnnelikuks. Sa oled esimene inimene, kes paneb naerma mu iga päev, iga tund, iga minut, iga kuradi sekund, kui sa minuga oled. Piisab vaid ühest naeratuses, ühest muigest, et ma oleksin kõige õnnelikuim tüdruk siin maailmas. See paneb mu koheselt naerma. Su lõhn ajab mu hulluks. Su kallistused ja suudlused eraldavad meid omasse maailma, teistest eemale. Ma tõesti ei mäleta, et ma oleksin nii õnnelik kunagi olnud. Sa oled mulle nii kuradi kallis, ma hoolin Sinust nii palju, ma usaldan Sind igati, isegi peale seda kõike. Kui oleks võimalik, teeksin kõik, et olla enamuse ajast Sinuga. Olles juba tund või kaks eemal Sinust, tunnen ma igatsust ja tahtmist Sind kallistada. Pidevalt on tahtmine kõik oma tegevused lihtslat kõrvale jätta, Sinu kaisus lamada ja olla. Sa oled mulle niii tähtis ja kallis, seda pole võimalik sõnadesse panna,
Sa oled mu kõik.

Time is lost, no matter what.

"Mis sul viga on ?" küsib Angely. Vaatan Sulle osta, kehitan õlgu. Sees on tühi tunne.
" Sa oled nii vaikne, mis toimub ?" küsib ta uuesti. Langetan pea,
mõtlen. Mida Sulle öelda ? Ma ei oska seda seletada. " Oeh, asi nii.. " alustan vaevaliselt
oma juttu. " Ma ei oska seda sõnadesse panna. Lihtsalt, mul.. ma.. " ei leia ma õigeid sõnu.
" Mu sees on on ängitsus, igatsuse millegi järgi. Igatsen olla vaba, vaba nagu vanasti. Mitte füüsiliselt,
vaid vaimselt vaba. Ma mäletan seda aega nii kuradi hästi nagu oleks see eile olnud. Need inimesed,
see koht, see maagia. Need ööd olid täis maagiat, ma olin õnnelik. Ei oma tähtsust, et me pidime
ilma loata tegema asju, mida ma tegime. Ei oma tähtsust, et ma tegin vigu, et ma jäin vahele. See
lihtsalt ei loe . Ma ei kahetse midagi, mis ma siis tegin. Kõik need mälestused, seoses
selle koha ning inimestega on ainult head. Mitte miski ega mitte keegi ei suuda neid rikkuda.
Võib olla ongi see üks mälestuste headest külgedest," tõmban vahelduseks hinge
ning tõstan pea üles, vaadates Angely'd. Ta pilk on suunatud kaugustesse, kuhugi merele.
Suunan oma pilgu samuti merele, silmitsen loojuvat päikest. Kindlasti mõtleb
tema samuti sellele ajale. "Siiani on tahtmine vahest lihtsalt jätta
kõik sinnapaika ning ära minna. Pakkida asjad ja kaduda mingiks ajaks sinna ning lihtsalt seal
olla. Seal jääb aeg seisma. Päevad tunduvad pikemad kui mujal, kuid siiski jääb ajast väheks.
Ma lihtsalt tahan sinna tagasi, kasvõi natukeseks.. " viimaseid sõnu lausun sosistades, peas
keerlemas mõtted ära minemisest. Keeran uuesti pilgu talle. Ta vaatab mulle otsa,
näos peegeldumas kahetsus, kaastunne. " Sina pole midagi teinud, " vaatan talle otsa,
üritades näole naeratust võluda. Ilmselgelt see eriti ei õnnestu eriti hästi. " Sa lihtsalt ei
mõista, kui suur tahtmine on pääseda vahepeal kõigest sellest siin. See siin ajab mu hulluks,
rutiin, igapäev põhimõtteliselt samad asjad. See ei sobi mulle, see tüütab. Ma sooviksin
paariks päevaks ära sõita, puhata sellest kõigest. Minna sinna ja natukene nautida elu.
Enamus ei mõista, mis meid selle kohaga seob. Ega ma arvan, et mina ja sina ei tea
seda isegi. Nagu ma juba ütlesin, nendes inimestes, öödes, selles kohas on maagia,
mis sunnib Sind mingi aja tagant sinna tagasi minema," räägin omaette. Angely kuulab
terve aja, noogutab aeg ajalt ning jääb mõttesse siis uuesti. " Ma mõnes mõttes mõistan, kusjuures.
Sest ma tean, mis tunne on kedagi või midagi igatseda nii, et valus hakkab. See on
tõeline piin oodata midagi, midagi, mida ei pruugi tulla. Samuti tean ma ju mida sa tunned,
ma olin ka seal ju," lausub ta lõpuks, peale pikka vaikust, silmis peegeldumas valu.
" Oeh jah.." lausun ning vajun mõttesse, jällegi. Nii me vaikimegi pikki sekundeid, minuteid. Lõpuks
saab mul kõigest siiber. Hüppan alla aia plangult, mis on mäe tippu piirdeks pandud, ning
jalutan auto poole. Keerad pilgu minule, mõistad mu plaani ning ühined minuga. Istume
autosse, keeran süüte sisse ning sõidan gaasi põhja surudes minema.

Why ?

Ma ei tea, mis toimub kuid ma pole Su peale vihane. Ma olen pigem kurb või võib öelda, et isegi pettunud. Võib olla olen ma algusest saadik teadnud, et see kõik oli liiga hea, et olla tõsi. Äkki olen ma algusest saadik alateadvuses leppinud sellega, et nii läheb. Ma teadsin uuest algusest saadik, et ei usalda Sind. Kuid Sinu teod, Sinu sõnad tähendasid mulle tohutult palju. Ma jäin neid uskuma, kahjuks. Ma ei oleks kunagi arvanud, et Sa pööraksid mulle uuesti selja. Ma ei saa vist kunagi aru, mille kuradi pärast Sa valetad ? Miks Sa ei oleks võinud öelda mulle kohe tõde ? Milleks valetada ? Ma ei saa aru sellest. Ma veedan päevi, Sind otsides, üritades teada saada, mis saab. Ei märkigi Sinust, mitte ainsamatki. Paljud on öelnud, et ta ei ole Sind väärt. Võib olla ei olegi, ma ei tea seda. Aga ma ei saa muuta oma tundeid Sinu vastu. Isegi kui ma kunagi tahaks. Sa jääd mulle südamesse. Ja teadmine, et Sa arvatavasti valetasid põhimõtteliselt kõige kohta, teeb meeletult haiget. Ma ei suuda elada nii. Ma lootsin, ma ootasin, Sinult vabandust. Aga see on vist mõttetu. Sind oodata on nagu oodata päikest vihmaperioodi ajal. Täiesti kasutu tegevus, raiskan vaid oma aega, kui seda päris nii saab nimetada. Siiski oleksin ma õnnelik, kui Sa teeks seda, niiet siis poleks see aja raiskamine. Samas, ma tean, et mu sees on koguaeg kübeke lootust, lootust, saada Sinult mõni sõnum, vabandus, midagigi. Kuid arvatavasti jääb ka see ainult lootuseks. Ma üritaks olla õnnelik, kuid ma tean, et ma ei ole selleks võimeline.

Sa oled nii muutunud. Ma tõesti arvasin, et Sa oled selline, nagu sa kunagi olid ning, et Sa kahetsed oma tegu. Ma ei saaks ka vist öelda, et Sa valetasid oma tunnete kohta. Need olid olemas, ma tean seda. Kuid ma ei ole siiani kindel, kas need olid sama suured, kui Sa väitsid olevat. Ma loodan, et Sa ei valetanud. Aga samas, ma olen tohutult tänulik Sulle, isegi peale seda, et Sa mulle haiget tegin, oli mul 5 kuud oma elust kõige õnnelikumad kuud. Ja sellepärast ma pean Sulle siiski ütlema aitäh. Ma ei tea, võib olla on terve aeg olnud asi minus. Ma nõudsin võib olla Sinult liialt asju, üritades Sinust midagi ideaalset teha, kuigi minu jaoks oled Sa seda koguaeg olnud. Aga lihtsalt vahepeal olid Sa teistsugune ning ma harjusin sellise Sinuga ära. Ma tean, et ma ei saa kunagi omatahtmist täielikult, kuid Sa oleksid võinud natukene muutuda. Aga noh, edaspidisest ma ei tea. Üritan olla positiivne ning oodata kannatlikult Sinult mingitki vastust.

Ma tean ka seda, et need read teevad Sulle mõneti haiget, kui Sul natukenegi viitsimist seda lugeda on. Ja ma vabandan sellepärast. Enamus vist mõtlevad, et miks ma Su ees veel vabandan, peale kõiki neid kordi, kui Sa mulle tohutult oled haiget teinud, aga ma lihtsalt olen selline. Ja teiseks, ma hoolin sinust tohutult. Ma tõesti loodan, et sa vastad mulle või vähemalt saan ma Sinult mingigi märgi, et Sa veel eksisteerid.
Mul on nii kuradi kahju lihtsalt. Sa olid ja oled mu kõik, see ei muutu. Anna andeks.

'Cause we're broken.

Lõhutud tunded. Pisarad. Purustatud südamed. Tülid. Kõik see .. Seda on valus meenutada. 
Ma tean, et ka Sul on valus kuid enamjaolt oled Sa selles ise süüdi. Sa tead seda ise ka. Sa
murdsid tol hetkel oma sõnadega minu südame. Ma tegin nägu, et see on ükskõik mulle, 
et see ei loe. Loevad vaid need tunded. Ma eksisin. Ma mõistsin, et see ei ole nii. Peale pikemat
mõtlemist teeb see meeletult haiget. Ma mäletan Su sõnu nii kuradi täpselt. Ma ei saa Sinust
siiani aru.. Me oleksime võinud proovida. Aga samas, võib olla ongi nii parem. Sa ei pea enam
mind kannatama. Ma ei tea siiani, mida teha. Ma kahtlustasin seda, ma oletasin, et sa tegid
midagi. Kuid ma ei oleks kunagi midagi sellist Sinult oodanud. Sa tead, et ma ei oleks Sulle nii teinud..


Nüüdseks on see minevik. See ei olnud seda tegelikult väärt. Nüüd liigun oma eluga edasi, 
seda Sa ju tahtsid. Ma ei oska öeldagi, kas ma peaksin olema õnnelik või kurb ? 
Ma ei pea enam karjuma ja kahtlustama kuid mul pole Sind. 
Samas, ma tean, ma pean minema eluga edasi. Järelikult ma pean olema
õnnelik. Ise tead, millest Sa ilma jäid. See võib kõlada küll tohutult egoistlikult, kuid see on
nii. Ma tean, et ka Sul on siiani valus kuid ma pean jätma selle elu siin, liikuma edasi,
elama nii kuidas võimalik ning naerma, meeletult. Mul on valus seda teha, kuid ma pean.
Sa ise käskisid. Kuid siiski, ma armastan sind, igavesti .. 

Pühin ära tekkinud pisara, sulgen kirja ning panen selle ümbrikusse. Heidan viimase pilgu
oma toale ning sammun välisukse juurde. Avan ukse, tõstes oma kohvrid välja ning
seejärel sulgen selle. Võtan kaelast kaelakee, mille sa kinkisid, asetan selle ümbrikusse ning ümbriku panen
postkasti. Sa leiad selle, ma tean.
Hüvasti..

Click click

ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind, aitäh :)

Hei, SnowWhite.

Ooohjeesh. Õues on mingi megapalju lund, liigelda on päris tore ja Mustamäelt trolliga nr 2 Kristiinese saab lausa 2 tunniga, sealjuures oled pressitud vanurite vahele, nanan. Kool on niiiiiii ära tüüdanud. Ma tõesti ei taha sinna enam minna. Mataõpetaja oli haige, siis sai seal veel käidud, nüüd ei taha enam üldse. Kuigi täna sain töö matas 5, ilma ühegi veata, ma ei tea kuidas see võimalik on. Inglise ja geo töö läksid ka üllatavalt hästi, mis on muidugi hea. Hinded on üldiselt enamvähem korras, aga mitte kauaks, I guess. Reedest sain üle vägaväga pika aja lõpuks trenni minna, kuradi hea tunne on. Täna jäin tänu Konnale maha kahest bussist ja tänu sellele hilinesin 25 min trenni. A no üleelatav. Vene keeles kirjutasin sitaks pika spikri, et saada endale hindeks 4,5 ja ekooli vaadates avaneb seal 3/4. how nice fail. Ma ei tea, kuidas siuke asi võimalik on, ilmselgelt ei oska ma õpikust ka maha kirjutada. Siis Rootsi ma klassiga ei lähe, kuna ma ei jõua 24ndal kella 17ks tagasi Tlna ja see on üldse mõttetu päev, teen endale puhkuse. Kooli nkn 19.02- 01.03 ei lähe. Puhkus mulle, oujea. Siis,  mida veel põnevat ? Pere on totaalselt üle visanud, väike õde ainult mingi märatseb ja isa ei luba mittemidagi mul teha. Ema on veel siiani normaalsuse piiridesse jäänud, kui kauaks ?
Eile jõudsin mingi 3ks magama,ma lihtsalt julmalt õppisin. Lõpuks viskas üle, läksin magama. Preagu kell 12 pmst, niiet täna saab vara magama vähemalt, äkki saan ennast välja magada vähemalt ? Ja siis täna õhtul sain teada, et vanemad lähevad nvks sõpradega Soome, mis on mulle hea, saab mingi üksi olla vahepeal.
Siis 17 päeva pärast, nimelt 20 veb, on mul sünnipäev. Ootan seda juba, saan endale uuesti kaamera arvatavasti ja moneymoneymoney. Pean kannatama veel natuke aega. Sünnipäevaks hetkel veel plaane pole, vb korraldab midagi, eks näis. Aga hetkel kõik, kunagi kirjutan jälle, kui aega on. Good night, bitches.