From the beginning to the end.

Asi ei olnud teis. Asi ei olnud selles, et te oleksite midagi teinud. Asi ei olnud ka selles, et te oleksite milleski süüdi. Lihtsalt, mingi hetk käis mingi plõks. Ei teadnud enam mida teha. Täiesti blackout tunne oli. Seest oli kõik tühi, siiani on. Kõik nõudsid nii palju minult, ma oleksin pidanud nende arvates ületama kõikvõimalikke piire. Enamuse ajast olin ka süüdi mina ja mu tujud. Ma ei teadnud mida ma tahan. Vahepeal ma lihtsalt julmalt tujutsesin. Samas oli mul nii palju probleeme ja mitte kedagi põhimõtteliselt, kes kuulaks. Tõesti oli tunne, et tahaks lihtsalt ära kaduda. Olla mingi läbipaistev ollus, hüdro-midagi, käia kohast kohta, ilma, et keegi mind isegi märkaks. Nii, et kui mulle ei meeldi ühes kohas midagi, saaksin ära voolata ja mitte tagasi vaadata. Lihtsalt, keegi ei oleks minu olemasolust teadlik. Võibolla oleksgi nii parem. Võib olla oleks olnud üldse mul parem, kui ma ei oleks teadnud pooli inimesi ning nende saladusi. Võib olla oleks mu elu ka siis kergem olnud. Ma ei tea, ma ei olnud viimasel ajal mitte milleski kindel. Koguaeg oli tunne, et tahaks lihtsalt võtta üks kallis inimene kaasa ning lihtsalt lahkuda. Minna ära kuhugi kaugemale, paremasse kohta. Olla seal, õnnelikum. Unustada kõik olnud ja liikuda edasi, tagasi vaatamata. Ma teadsin juba siis, et see haavaks paljusid, kuid nii oleks olnud mulle parem. Ma teadsin ka, et see kõik oli liialt egoistlik, aga hetkel tundus nii kõige parem. Vihkasin ennast siis, vihkan siiani. Ma isegi ei kujuta ette, mida võisid inimesed tunda minu ära kadumise tõttu, meie kadumise tõttu. Aga võib olla ongi parem, et ma seda ette ei kujuta. See kõik tundub liiaglt egoistlik, halb. Kuid ma tean, et jätkates oma vana elu, seda kõike, oleksin ma varsti alla andnud.