Suht segane ja mase:D
Seisan ning vaatan paari minuti tagant endast vasakule. Vaikselt hakkab sadama lund, ilm muutub külmemaks.
Vaatan selget taevast ning pööran pilgu uuesti vasakule. Hingan välja, õhus tekib sellest aur, mis aegamööda
ära hajub. Laulan sõnault kaasa laulule, mis kõrvaklappidest kostub. Kurvalt mõtlen, kuidas kõik nõuavad minult tohutult. Kõike peaksin mina hästi tegema, nii tohutult suur tahtmine on ära saada ja alla anda. Ma tean, et ma ei tohi. Ma veaksin paljusid sellega alt. Ma ei tohi enam armuda, ma saan jälle haiget. Olen võtnud endale kindla eesmärgi mitte armuda. Ma mõtlen viimast korda, et ma ei armu enam eales. Mitte kunagi.
Näen kaugselt tulemas bussi, liigun lähemale äärele, et bussi peale saada. Astun bussi,
see kahtlane tunne, teadmata miks. Tõstan oma pilgu Sulle . Mul on tunne, nagu teaksin peaaegu,
et terve oma elu. Tundud nii kuradi tuttav kuid samas nii võõras. Vaatan sind, su välimust, naeratan kergelt.
Muigad vastu ning keerad pea alla, et vaadata oma telefoni. Roheline jope, hallikassinised teksad ja valged
jalanõud. Vaatan sulle otse, mind lummavad sinu tumesinised silmad ning su naeratus. Sa oled lihtsalt välimuselt võrratu. Järsku käib pauk ning sa langed maha. Vaatan segaduses näoga inimesi kes jooksevad ning karjuvad. Seisan tuimalt ning vaatan üksisilmi sind. Seisan minuteid nii, minutid tunduvad tundidena.
Kuskilt jooksevad kohale meedikud ja politseinikud. Vaatan paanikas olevadi inimesi.
Mis just juhtus ? Ma ei saa midagi aru. Üks meedikutest tuleb minu juurde.
" Kas te tunnete teda ?" küsib ta suunates käega Sulle. Noogutan, teadmata mida ma teen. Meedik haarab mu käest ning tirib mu autosse, kanderaami kõrvale kus Sa lamad. Sa oleksid nagu surnud. Lamad nii vaikselt,
silmad suletuna. Vaatan üksisilmi Sind. " Temaga saab kõik korda, " vaatab üks arstidest kurbusega mind,
üritades lohutada. Ma isegi ei tea, miks ma Sinuga kaasa tulin. Sa lihtsalt oled kuidagi erinev. Ma pean teadma, et Sinuga on kõik korras. Järsku peatub auto, arstid võtavad kanderaami ning jooksevad sellega sisse. Jalutan teadmatuses haiglasse, jälgides samalajal haigla valgeid seinu. Küsis mööduvalt arstilt Sinu kohta.
Ta asetas käega koridori lõppu ning lahkus. Suundun edasi sinna ning istun maha, teadmata mida teha.
Omi mõtteid mõeldes istun seal vähemalt poolteist tundi, kuni minu ette jäävad seisma jalad. Suunan pilgu üles
ning vaatan küsiva näoga otsa arstile. " See poiss, kellega te koos olite, temaga on kõik korras. Ta peaks varsti ärkama, te võite minna palatisse 208, " räägib ta ning lahkub. Tõusen tuimalt ning jalutan mööda koridori, vaadates uste numbreid. 204,205,206,207.. 208. Siin see ongi. Vajutan lingi alla ning avan ukse vaikselt. Vaatan Sind, hingad sügavalt, rind liikudes üles-alla. Otsustan istuda diivanile, mis asetseb voodi kõrval. Mõtlen, et mida ma üldse teen ? Ma olen võhivõõra poisi palatis, teadmata kes ta isegi on ja olen veel kurb. Ma ei saa vahest ise ka endast aru. Järsku kuulen kuidas Sa liigutad. Keeran kiirelt pilgu su poole ning vaatan Sulle otsa. Jälgid mind oma tumesiniste silmadega, mõtled midagi ning lausud vaikselt, peaaegu, et sosistades, imestusega: " Sina ?". Noogutan ning ootan Sinu reaktsiooni. Ma ei julge midagi öelda, sa mõtled omi mõtteid. Ruumis on täielik vaikus, mille purustad oma piuksetega südamerütmi aparaat. " Miks sa tulid ?" vaatad mulle küsivalt otsa. Kehitan õlgu ning pööran pilgu aknast välja. " Mul oli tunne lihtsalt, et ma tunnen Sind..Pikka aega. Ma ei tea miks. Ja siis kui see Sinuga juhtus, ma lithsalt pidin teadma, et kõik on korras. Ja nüüd ongi, niiet ma võin lahkuda, " tõusen vaikselt püsti . " Oota, ära mine.. " sirutad oma käe välja, haarates mu käest. Pööran oma pilgu Sulle. Vaatad mulle silma, naeratad ning nii vaatame üksteist minuteid.
Ma mäletan seda nii täpselt. Ja mis meist nüüdseks saanud on ? Mälestus õnnest ja ootamatust lõpust on
elavalt meeles. Tüdrukukese illusioonid,minu ideaalsed mõttes said täisealisenaise reaalsuseks. Armastus tuli,
kestis ja kadus, jäägitult, tehes tohutult haiget. Me oleme üksteisest lihtsalt eraldunud. Mõtlesin ju sinna
bussi sisenedes täpselt ja kuradi kindlalt, et enam ma ei armu. Et ei taha enam armuda, kuni Sina mu ellu tulid.
See oli nii täpselt ajastatud, mu mõtted, Sina. Su naeratus oli kui päike minu jaoks, Sinu kallistused ja suudlused eraldasid meid muust maailmast. See oli meie maailm. Maailm, kuulus vaid meile kahele. Uskumatu, esimesest kohtumisest alates oli mul tunne nagu oleksin Sind tundnud terve oma elu. See tunne, mis meil esimesest hetkest oli, pani pea pööritama võttes jalad nõrgaks. Ma teadsin Sa olid minu teine pool. Olid see, keda olin otsinud, teadmata seda isegi. Head asjad hakkasid ikka siis juhtuma, kui neid oodata ei osatud.
Ning siis, hetk, üks hetk. Üksainuke hetk oli ka meid. Ja siis kadusid Sa teisega. Ja mind ei olnud enam vaja.
No comments:
Post a Comment