" Arminda, oota! " hüüdis hääl mu seljatagant.
Kangestusin selle peale ning jäin seisma,keeramata ennast hääle poole.
Kuulsin pooleldi jooksvaid samme oma seljataga . Need jõudsid peaeagu minuni
ning peatusid siis. " Anna mulle andeks, ma ei tahtnud.. ma hoolin
Sinust, palun anna mulle andeks, " rääkis see hääl edasi, peaaegu, et sosinal. Tundsin vägagi
hästi ära selle hääle, selle hääle omaniku. Selle reeturi, kes tegi mulle tohutult haiget,
teeseldes. Kas ta tõesti arvab, et ma suudan talle andestada ? Ta sõnad tegid tohutult
haiget, need kriipisid mu südamesse mitu sügavat haava. Miks peaksin talle nüüd andestama ?
Ma tean, et võib olla see on natuke isekas isegi, õel, aga tema ju põhjustas selle. Vaikisin,
teadmata mida öelda. Ma tahaksin andestada, tohutult, kuid mis saab siis, kui ta järje-
kordselt midagi seesugust teeb ? Ma ei osanud midagi öelda. Kõndisin sõnatult,
kordagi tagasi vaatamata minema, silmad maas, peas keerlevat miljon mõtet mis
kõik keerlesid tema ümber. Ta ei järgnenud mulle..
Mitu päeva ei kuulnud ma enam temast midagi, ei ühtegi sõnumit, ei ühtegi teadet. Kuni ühe õhtuni..
Lamasin oma voodil, mõeldes jällegi temast, kuulates muusikat. Kõrvu kuuldusid summutatud
koputused välisuksele. Tõusin voodist aeglaselt ning panin muusika kinni. Sammusin
oma toa ukseni ning avasin selle kriuksatusega,mis mind võpatama pani. Kõndisin ukseni,
mõeldes, kes mind nii hilja veel näha tahab. Keerasin ukse lukust lahti ning avasin selle.
Maja ees trepil istus musta riietunud inimene, pea kätele toetanud. Ta ei keeranud pead
minu poole, kuid sellegipoolest tundsin ma ta otsekoheselt ära, ma tunnen teda liigagi hästi.
" Miks sa tulid ? " küsin peaaegu, et iseendalt, lootes, et ta seda kuuleb. Ta keeras vaid oma
näo mu poole ning ta pilk tungis minusse. Ma oleksin tahtnud minna ja kallistada teda, lohutada
kuid ma teadsin, et see oleks vale. Ma ei suuda talle peale kõike seda andestada sellegi poolest.
Ta nägi peaaegu, et kohutav välja. Ta silmad olid ära nutetud ja punased, neid ümbritsesid
tumesinised ringid, magamatusest. Tema põsed olid kaetud ripsmedušši ning pisaratega.
" Ma tahtsin Sinult andeks paluda, selgitada.. " sosistas ta ning keeras oma pilgu jällegi enda
ette. " Ma tean, et see mis ma olen lubanud, kõik see, ma murdsin seda. Ja ma kahtesen seda,
palju. Ma olen kõik need päevad mõelnud, liigagi palju aga ma sain selgeks, kui palju
ma sind igatsen. Sa oled pool mind, osa minust. Ilma Sinuga.. mind poleks. Ma tean,
et seda on raske uskuda, kuid see on nii. Ma tunnen ennast nii tühjana, kurvana,
kui ma Sinuga ei saa rääkida. Ma hoolin Sinust, selle kõigel oli oma põhjus. Mind hakkas
lihtsalt Sinu käitumine häirima, Sa suhtusid kõike nagu oma omandisse, kohtlesid neid nii
nagu tahtsid, mõistmata, et ka teistel on tunded. Sa ütlesid ka mulle halvasti,
ma neelasin selle alla, üritasin sellest mitte välja teha kuni Sa tegid seda ka teistele. Mul
hakkas lihtsalt teatud hetkel kahju inimestest. Sa olid nende vastu õel. Olgugi, mis oli,
see ei puutu siia lihtsalt, mu mõte on selles, et tahan ma või ei, ma ei saa ilma sinuta.
Ma kahetsen tohutult kõike seda, mis ma tegin, et ma Sulle haiget tegin. Ma tean,
et Sa oled pettunud minus, vihane, sa oled haiget saanud. Ma tean, et see pole kerge, kuid ma lihtsalt
tahaksid paluda, kas Sa annaksid mulle andeks ? Anna mulle palun andeks, ma ei suuda nii.. "
keerad Sa oma pilgu jällegi mulle. Need laused, need kõik paiskasid mu eelmised mõtted täielikult segi ning jäid kummitama. Mul oli kohutavalt hea meel selle üle, et Sa mõistsid,
et sa tegid mulle haiget ning Sa kahetsed. Ma lihtsalt ei teadnud, mida teha. Sa oled mulle
kallis, ka mina ei saa samuti Sinuta, kuid kas ma suudan Sulle andestada ? Ma ei tea, ma tõesti
ei tea.. . Keeran oma pilgu täiskuult Sinu silmadesse ning vaatan lihtsalt Sind. Kas tõesti
Sa tahad andeks saada ? Või sa lihtsalt mängid minuga jälle, lihtsalt, julmalt ? Ma tahaksin
andestada lihtsalt Sulle. Ma ei taha muud,et sa mõistaksid, mida nüüd tunnen.
See pole vist tegelikult mulle ikka veel kohale jõudnud, kuid siiski on mul põrgulikult valus.
Kõik on muutunud ja see kõik muutus liiga kiiresti, lihtsalt ühe lausega. Okei, või siis paari
lausega. Ma pole sellega veel kohanenud, aga püüan.Sa olid parim, sa olid alati olemas, sa
olid ja oled, sa olid minevik, olevik ja tulevik ja nüüd pole Sind üldse. Mis ma peale hakkan ?
Minevikku, olevikku, veelgi vähem tulevikku, tundub, et seda pole. See teeb nii haiget, et sa lihtsalt olid ja tegid nii. Ma tahaksin, et see kõik oleks lihtsalt unenägu, et see poleks juhtunud.. .
Ma pidasin sind tõesti osaks kõiges, sa olid nii tähtis ja nüüd oled sa päris võõras.
Mul on täpselt tunne, et ma ei tunne sind.Ma hoolin sinust liigagi palju, me tunneme üksteist läbi ja lõhki,
ma saan olla mina ise Sinuga, terve selle aja ma igatsesin Sind. Sa mõistad mind,
nagu mitte keegi teine. Sinuga koos olles on kõik lihtsalt nii hea, sa ajad mu mured ära,
tood naeratuse näole. Sa oled mulle täpipealt nagu mu lihane õde.Su kohta ei saa lihtsalt öelda,
et Sul on ilus välimus või hea süda. See on midagi palju enamat. Sa oled ka minu elus
midagi enamat kui lihtsalt sõber. Sa oled eriline ja unikaalne ainult Sulle omasel viisil.
Sa oled minu õnn, millele saan naeratada koguaeg. Sa oled nagu mu enda väike maailm,
millest ei tahaks iialgi ära minna, sest seal on hea ja nii peabki . See tundub lihtsalt liialt õige.
Ma kardan Sind lihtsalt kaotada, ma ei oskaks ilma Sinuta.
Ma lihtsalt ei oska seletada, sõnadest jääb väheks, öeldes, kui palju
Sa mulle sõbrana tähendad. Võib tõesti öelda,et ma armastan Sind nagu lihtsalt õde,
sest Sa ei ole küll täiuslik, kuid Sa oled täiuslik minule, sellepärast, et Sa suudad
panna mind naerma kui keegi teine seda teha ei saa. Ja see on tohutult hea
tunne, kui Sul on keegi, kes Sind toetab ja aitab. " Sa ju tead, ma poleks sulle kunagi nii teinud .. " lausun
ning sammun Tema ette, võtan kinni tema külmast käest ning palun tal tõusta.Kallistan teda tugevalt, nii nagu ma ei tahaks Teda enam lahti lasta. " Anna andeks, ma ei tee enam nii," sosistad Sa mulle. Sa olid, oled ja jääd mu südamesse, kas või igavesti. Kallistan sind veel, pisarad voolamas, naeratus näol,sest ma tean, et see muinasjutt ei saa kunagi meie vahel läbi.
No comments:
Post a Comment