melove.

Heiiii.
Jälle ma pole kirjutanud. Igatahes, eile käisin mingi peale kooli süüa ostmas ja siis suundusime mingi Liisa juurde.
Enamuse ajast mingi tõmblesime nsm ringi ja siis lõpuks otsustasime seda tantsu kooli jaoks teha. Suht palju on valmis. Reedel tänu sellele ei pea kehalisse minema teistega koos, saame kahekesi pmst uisutada väljakul. Siis mingi õhtul läksin koju, sain musiga kokku ja ma lõpetasin lumehunnikus.
Täna ei juhtunud ka midagi erilist,peale selle et ma sain nii inkas kui venes neljad. Ahja, õues on mega külm. Ööseks lubab mingit lumetormi vm ja külmakraade, ilmselgelt ei viitsi ma homme kooli minna. Mis homme ??? Pean selle käsitöö esitlkuse ka ära tegema ja siis endale powerpointi tõmbama.  Reedel pean ennast kooli vedama siiski. Siis täna mingi peale kooli käisime Lidos ja siis läksime vanalinna, tänu millele ma ära külmusin ja siis ma suundusin Matu juurde ning olime seal. Ja again tema väike kass ahistas mind. Mingi aeg läksin sealt koju, siis helistas isa, ja ütles et me läheme välja sööma, korjas mu peale kuskil sõpruse pst'l ja siis läksime emale tööle järgi. Lõpuks mingi 9 ajal jõudsin koju. Siis tuligi idee jääda koju üheks päevaks ja magada natuke. Ja nüüd mingi istun tugitoolis, joon teed ja vaatan tvd, istun nettis, nolife.

good days.

Mjäuks,  pole ammu kirjutanud. See fucking kool ja mingi ajab närvi. Koguaeg absull on migni väsimus ja enamuse õhtust olen ma üritanud õppida. Tunnistused saame mingi teisip,kolmap kätte. Ja siis õpime edasi jälle. Hinded on mingi suht hullud, kolmesid on sitaks. Pole üldse rahul sellega tegelikult. Õnneks preagu nv, saab magada jms. Jõudsin natuke aeg atagasi koju, käisin mustamäel, musi juures. Preagu jälle surmväsinud,
varsti juba magama. Homme ka välja jms ja õhtupoole äkki õpin, ei tea. Pakaa.

meow.

You're the one . <3 

Being together forever is impossible.

Suht segane ja mase:D


Seisan ning vaatan paari minuti tagant endast vasakule. Vaikselt hakkab sadama lund, ilm muutub külmemaks.
Vaatan selget taevast ning pööran pilgu uuesti vasakule. Hingan välja, õhus tekib sellest aur, mis aegamööda
ära hajub. Laulan sõnault kaasa laulule, mis kõrvaklappidest kostub. Kurvalt mõtlen, kuidas kõik nõuavad minult tohutult. Kõike peaksin mina hästi tegema, nii tohutult suur tahtmine on ära saada ja alla anda. Ma tean, et ma  ei tohi. Ma veaksin paljusid sellega alt. Ma ei tohi enam armuda, ma saan jälle haiget. Olen võtnud endale kindla eesmärgi mitte armuda. Ma mõtlen viimast korda, et ma ei armu enam eales. Mitte kunagi.
Näen kaugselt tulemas bussi, liigun lähemale  äärele, et bussi peale saada. Astun bussi,
see kahtlane tunne, teadmata miks. Tõstan oma pilgu Sulle . Mul on tunne, nagu teaksin peaaegu,
et terve oma elu. Tundud nii kuradi tuttav kuid samas nii võõras. Vaatan sind, su välimust, naeratan kergelt.
Muigad vastu ning keerad pea alla, et vaadata oma telefoni. Roheline jope, hallikassinised teksad ja valged
jalanõud. Vaatan sulle otse, mind lummavad sinu tumesinised silmad ning su naeratus. Sa oled lihtsalt välimuselt võrratu. Järsku käib pauk ning sa langed maha. Vaatan segaduses näoga inimesi kes jooksevad ning karjuvad. Seisan tuimalt ning vaatan üksisilmi sind. Seisan minuteid nii, minutid tunduvad tundidena.
Kuskilt jooksevad kohale meedikud ja politseinikud. Vaatan paanikas olevadi inimesi.
 Mis just juhtus ? Ma ei saa midagi aru. Üks meedikutest tuleb minu juurde.
" Kas te tunnete teda ?" küsib ta suunates käega Sulle. Noogutan, teadmata mida ma teen. Meedik haarab mu käest ning tirib mu autosse, kanderaami kõrvale kus Sa lamad. Sa oleksid nagu surnud. Lamad nii vaikselt,
silmad suletuna. Vaatan üksisilmi Sind. " Temaga saab kõik korda, " vaatab üks arstidest kurbusega mind,
üritades lohutada. Ma isegi ei tea, miks ma Sinuga kaasa tulin. Sa lihtsalt oled kuidagi erinev. Ma pean teadma, et Sinuga on kõik korras. Järsku peatub auto, arstid võtavad kanderaami ning jooksevad sellega sisse. Jalutan teadmatuses haiglasse, jälgides samalajal haigla valgeid seinu. Küsis mööduvalt arstilt Sinu kohta.
Ta asetas käega koridori lõppu ning lahkus. Suundun edasi sinna ning istun maha, teadmata mida teha.
Omi mõtteid mõeldes istun seal vähemalt poolteist tundi, kuni minu ette jäävad seisma jalad. Suunan pilgu üles
ning vaatan küsiva näoga otsa arstile. " See poiss, kellega te koos olite, temaga on kõik korras. Ta peaks varsti ärkama, te võite minna palatisse 208, " räägib ta ning lahkub. Tõusen tuimalt ning jalutan mööda koridori, vaadates uste numbreid. 204,205,206,207.. 208. Siin see ongi. Vajutan lingi alla ning avan ukse vaikselt. Vaatan Sind, hingad sügavalt, rind liikudes üles-alla. Otsustan istuda diivanile, mis asetseb voodi kõrval. Mõtlen, et mida ma üldse teen ? Ma olen võhivõõra poisi palatis, teadmata kes ta isegi on ja olen veel kurb. Ma ei saa vahest ise ka  endast aru. Järsku kuulen kuidas Sa liigutad. Keeran kiirelt pilgu su poole ning vaatan Sulle otsa. Jälgid  mind oma tumesiniste silmadega, mõtled midagi ning lausud vaikselt, peaaegu, et sosistades, imestusega: " Sina ?". Noogutan ning ootan Sinu reaktsiooni. Ma ei julge midagi öelda, sa mõtled omi mõtteid. Ruumis on täielik vaikus, mille purustad oma piuksetega südamerütmi aparaat. " Miks sa tulid ?" vaatad mulle küsivalt otsa. Kehitan õlgu ning pööran pilgu aknast välja. " Mul oli tunne lihtsalt, et ma tunnen Sind..Pikka aega. Ma ei tea miks. Ja siis kui see Sinuga juhtus, ma lithsalt pidin teadma, et kõik on korras. Ja nüüd ongi, niiet ma võin lahkuda, " tõusen vaikselt püsti . " Oota, ära mine.. " sirutad oma käe välja, haarates mu käest. Pööran oma pilgu  Sulle. Vaatad mulle silma, naeratad ning nii vaatame üksteist minuteid.

Ma mäletan seda nii täpselt. Ja mis meist nüüdseks saanud on ? Mälestus õnnest ja ootamatust lõpust on
elavalt meeles. Tüdrukukese illusioonid,minu ideaalsed mõttes said täisealisenaise reaalsuseks. Armastus tuli,
kestis ja kadus, jäägitult, tehes tohutult haiget. Me oleme üksteisest lihtsalt eraldunud. Mõtlesin ju sinna
bussi sisenedes täpselt ja kuradi kindlalt, et enam ma ei armu. Et ei taha enam armuda, kuni Sina mu ellu tulid.
See oli nii täpselt ajastatud, mu mõtted, Sina. Su naeratus oli kui päike minu jaoks, Sinu kallistused ja suudlused eraldasid meid muust maailmast. See oli meie maailm. Maailm, kuulus vaid meile kahele. Uskumatu, esimesest kohtumisest alates oli mul tunne nagu oleksin Sind tundnud terve oma elu. See tunne, mis meil esimesest hetkest oli, pani pea pööritama võttes jalad nõrgaks. Ma teadsin Sa olid minu teine pool. Olid see, keda olin otsinud, teadmata seda isegi. Head asjad hakkasid ikka siis juhtuma, kui neid oodata ei osatud.
Ning siis, hetk, üks hetk. Üksainuke hetk oli ka meid. Ja siis kadusid Sa teisega. Ja mind ei olnud enam vaja.

From the beginning to the end.

Asi ei olnud teis. Asi ei olnud selles, et te oleksite midagi teinud. Asi ei olnud ka selles, et te oleksite milleski süüdi. Lihtsalt, mingi hetk käis mingi plõks. Ei teadnud enam mida teha. Täiesti blackout tunne oli. Seest oli kõik tühi, siiani on. Kõik nõudsid nii palju minult, ma oleksin pidanud nende arvates ületama kõikvõimalikke piire. Enamuse ajast olin ka süüdi mina ja mu tujud. Ma ei teadnud mida ma tahan. Vahepeal ma lihtsalt julmalt tujutsesin. Samas oli mul nii palju probleeme ja mitte kedagi põhimõtteliselt, kes kuulaks. Tõesti oli tunne, et tahaks lihtsalt ära kaduda. Olla mingi läbipaistev ollus, hüdro-midagi, käia kohast kohta, ilma, et keegi mind isegi märkaks. Nii, et kui mulle ei meeldi ühes kohas midagi, saaksin ära voolata ja mitte tagasi vaadata. Lihtsalt, keegi ei oleks minu olemasolust teadlik. Võibolla oleksgi nii parem. Võib olla oleks olnud üldse mul parem, kui ma ei oleks teadnud pooli inimesi ning nende saladusi. Võib olla oleks mu elu ka siis kergem olnud. Ma ei tea, ma ei olnud viimasel ajal mitte milleski kindel. Koguaeg oli tunne, et tahaks lihtsalt võtta üks kallis inimene kaasa ning lihtsalt lahkuda. Minna ära kuhugi kaugemale, paremasse kohta. Olla seal, õnnelikum. Unustada kõik olnud ja liikuda edasi, tagasi vaatamata. Ma teadsin juba siis, et see haavaks paljusid, kuid nii oleks olnud mulle parem. Ma teadsin ka, et see kõik oli liialt egoistlik, aga hetkel tundus nii kõige parem. Vihkasin ennast siis, vihkan siiani. Ma isegi ei kujuta ette, mida võisid inimesed tunda minu ära kadumise tõttu, meie kadumise tõttu. Aga võib olla ongi parem, et ma seda ette ei kujuta. See kõik tundub liiaglt egoistlik, halb. Kuid ma tean, et jätkates oma vana elu, seda kõike, oleksin ma varsti alla andnud.

arghhh.

ma tahan ära siit . see ütleb kõik.

-.-

Hola.

Lõpuks suudan ka siia kirjutada. Nii palju on vahepeal juhtunud aga ma siiski ei viitsi mitte midagi seletada, väsimus tapab. Esimene koolinädal on üle elatud kuidagi ja tõesti on tunne, et ma enam ei taha. Mul on igapäev nii palju kas õppida või midagi muud teha, ja siis vee magada, et ma ei jõua isegi internetti.  Koguaeg on väsimus ka, jäin ükspäev lihtsalt kell 6 magama . Uni on lihtsalt tohutu. Täna lõpuks reede, saab natuke puhata. Järeltöid on ka nii palju,esmasp kaks keemia tööd lausa je . Nv on vähemalt tore, pühap tuleb ikkagi õppida, kohutav ühesõnaga.

Whatever we like.

Ulala,  heihei.
Sitaks hea tuju täna. Igatahes, eile ravisin ennast kodus, täna käisin väljas Raveliga. Käisime pildistamas. Ma pidin tema pärast ärkama kell 9 -.- Ma ei tea,kuidas ma nädalapärast kelll 6 peaks ärkama, ma ei taha sellele mõeldagi . Siis mingi käisime talle kõigepealt objektiivi ostma ja siis tuli järsku, pmst mittekuskil räme lumetorm, jube tore. Aga ilus oli . Siis läksime bussi, sõitsime solarisse, käisime Reedes ja siis läksime Pull and Beari.Pildistasime kitsesid, põnev :D . Siis käisime mulle kampsunit otsimas ja peale seda läksime Kristiinesse, prille otsima ning mulle jalanõusid ja tsärki. Siis läksime õue, tegime veel pilte, ja nsm lollitasime. Kordaläinud päev. Homme samuti tema juurde. Preaguseks kõik, paka. Ahjaa, pilte ka mingeid, Raveli tehtud.

Piisaks kas või südame põhjast tulnud vabandusest.

" Arminda, oota! " hüüdis hääl mu seljatagant.
Kangestusin selle peale ning jäin seisma,keeramata ennast hääle poole.
Kuulsin pooleldi jooksvaid samme oma seljataga . Need jõudsid peaeagu minuni
ning peatusid siis. " Anna mulle andeks, ma ei tahtnud.. ma hoolin
Sinust, palun anna mulle andeks, " rääkis see hääl edasi, peaaegu, et sosinal. Tundsin vägagi
hästi ära selle hääle, selle hääle omaniku. Selle reeturi, kes tegi mulle tohutult haiget,
teeseldes. Kas ta tõesti arvab, et ma suudan talle andestada ? Ta sõnad tegid tohutult
haiget, need kriipisid mu südamesse mitu sügavat haava. Miks peaksin talle nüüd andestama ?
Ma tean, et võib olla see on natuke isekas isegi, õel, aga tema ju põhjustas selle. Vaikisin,
teadmata mida öelda. Ma tahaksin andestada, tohutult, kuid mis saab siis, kui ta järje-
kordselt midagi seesugust teeb ? Ma ei osanud midagi öelda. Kõndisin sõnatult,
kordagi tagasi vaatamata minema, silmad maas, peas keerlevat miljon mõtet mis
kõik keerlesid tema ümber. Ta ei järgnenud mulle..
Mitu päeva ei kuulnud ma enam temast midagi, ei ühtegi sõnumit, ei ühtegi teadet. Kuni ühe õhtuni..
Lamasin oma voodil, mõeldes jällegi temast, kuulates muusikat. Kõrvu kuuldusid summutatud
koputused välisuksele. Tõusin voodist aeglaselt ning panin muusika kinni. Sammusin
oma toa ukseni ning avasin selle kriuksatusega,mis mind võpatama pani. Kõndisin ukseni,
mõeldes, kes mind nii hilja veel näha tahab. Keerasin ukse lukust lahti ning avasin selle.
Maja ees trepil istus musta riietunud inimene, pea kätele toetanud. Ta ei keeranud pead
minu poole, kuid sellegipoolest tundsin ma ta otsekoheselt ära, ma tunnen teda liigagi hästi.
" Miks sa tulid ? " küsin peaaegu, et iseendalt, lootes, et ta seda kuuleb. Ta keeras vaid oma
näo mu poole ning ta pilk tungis minusse. Ma oleksin tahtnud minna ja kallistada teda, lohutada
kuid ma teadsin, et see oleks vale. Ma ei suuda talle peale kõike seda andestada sellegi poolest.
Ta nägi peaaegu, et kohutav välja. Ta silmad olid ära nutetud ja punased, neid ümbritsesid
tumesinised ringid, magamatusest. Tema põsed olid kaetud ripsmedušši ning pisaratega.
" Ma tahtsin Sinult andeks paluda, selgitada.. " sosistas ta ning keeras oma pilgu jällegi enda
ette. " Ma tean, et see mis ma olen lubanud, kõik see, ma murdsin seda. Ja ma kahtesen seda,
palju. Ma olen kõik need päevad mõelnud, liigagi palju aga ma sain selgeks, kui palju
ma sind igatsen. Sa oled pool mind, osa minust. Ilma Sinuga.. mind poleks. Ma tean,
et seda on raske uskuda, kuid see on nii. Ma tunnen ennast nii tühjana, kurvana,
kui ma Sinuga ei saa rääkida. Ma hoolin Sinust, selle kõigel oli oma põhjus. Mind hakkas
lihtsalt Sinu käitumine häirima, Sa suhtusid kõike nagu oma omandisse, kohtlesid neid nii
nagu tahtsid, mõistmata, et ka teistel on tunded. Sa ütlesid ka mulle halvasti,
ma neelasin selle alla, üritasin sellest mitte välja teha kuni Sa tegid seda ka teistele. Mul
hakkas lihtsalt teatud hetkel kahju inimestest. Sa olid nende vastu õel. Olgugi, mis oli,
see ei puutu siia lihtsalt, mu mõte on selles, et tahan ma või ei, ma ei saa ilma sinuta.
Ma kahetsen tohutult kõike seda, mis ma tegin, et ma Sulle haiget tegin. Ma tean,
et Sa oled pettunud minus, vihane, sa oled haiget saanud. Ma tean, et see pole kerge, kuid ma lihtsalt
tahaksid paluda, kas Sa annaksid mulle andeks ? Anna mulle palun andeks, ma ei suuda nii.. "
keerad Sa oma pilgu jällegi mulle. Need laused, need kõik paiskasid mu eelmised mõtted täielikult segi ning jäid kummitama. Mul oli kohutavalt hea meel selle üle, et Sa mõistsid,
et sa tegid mulle haiget ning Sa kahetsed. Ma lihtsalt ei teadnud, mida teha. Sa oled mulle
kallis, ka mina ei saa samuti Sinuta, kuid kas ma suudan Sulle andestada ? Ma ei tea, ma tõesti
ei tea.. . Keeran oma pilgu täiskuult Sinu silmadesse ning vaatan lihtsalt Sind. Kas tõesti
Sa tahad andeks saada ? Või sa lihtsalt mängid minuga jälle, lihtsalt, julmalt ? Ma tahaksin
andestada lihtsalt Sulle. Ma ei taha muud,et sa mõistaksid, mida nüüd tunnen.
See pole vist tegelikult mulle ikka veel kohale jõudnud, kuid siiski on mul põrgulikult valus.
Kõik on muutunud ja see kõik muutus liiga kiiresti, lihtsalt ühe lausega. Okei, või siis paari
lausega. Ma pole sellega veel kohanenud, aga püüan.Sa olid parim, sa olid alati olemas, sa
olid ja oled, sa olid minevik, olevik ja tulevik ja nüüd pole Sind üldse. Mis ma peale hakkan ?
Minevikku, olevikku, veelgi vähem tulevikku, tundub, et seda pole. See teeb nii haiget, et sa lihtsalt olid ja tegid nii. Ma tahaksin, et see kõik oleks lihtsalt unenägu, et see poleks juhtunud.. .
Ma pidasin sind tõesti osaks kõiges, sa olid nii tähtis ja nüüd oled sa päris võõras.
Mul on täpselt tunne, et ma ei tunne sind.Ma hoolin sinust liigagi palju, me tunneme üksteist läbi ja lõhki,
ma saan olla mina ise Sinuga, terve selle aja ma igatsesin Sind. Sa mõistad mind,
nagu mitte keegi teine. Sinuga koos olles on kõik lihtsalt nii hea, sa ajad mu mured ära,
tood naeratuse näole. Sa oled mulle täpipealt nagu mu lihane õde.Su kohta ei saa lihtsalt öelda,
et Sul on ilus välimus või hea süda. See on midagi palju enamat. Sa oled ka minu elus
midagi enamat kui lihtsalt sõber. Sa oled eriline ja unikaalne ainult Sulle omasel viisil.
Sa oled minu õnn, millele saan naeratada koguaeg. Sa oled nagu mu enda väike maailm,
millest ei tahaks iialgi ära minna, sest seal on hea ja nii peabki . See tundub lihtsalt liialt õige.
Ma kardan Sind lihtsalt kaotada, ma ei oskaks ilma Sinuta.
Ma lihtsalt ei oska seletada, sõnadest jääb väheks, öeldes, kui palju
Sa mulle sõbrana tähendad. Võib tõesti öelda,et ma armastan Sind nagu lihtsalt õde,
sest Sa ei ole küll täiuslik, kuid Sa oled täiuslik minule, sellepärast, et Sa suudad
panna mind naerma kui keegi teine seda teha ei saa. Ja see on tohutult hea
tunne, kui Sul on keegi, kes Sind toetab ja aitab. " Sa ju tead, ma poleks sulle kunagi nii teinud .. " lausun
ning sammun Tema ette, võtan kinni tema külmast käest ning palun tal tõusta.Kallistan teda tugevalt, nii nagu ma ei tahaks Teda enam lahti lasta. " Anna andeks, ma ei tee enam nii," sosistad Sa mulle. Sa olid, oled ja jääd mu südamesse, kas või igavesti. Kallistan sind veel, pisarad voolamas, naeratus näol,sest ma tean, et see muinasjutt ei saa kunagi meie vahel läbi.

Thnx to u .

Ahjaa, seda ka veel, et suursuur aitäh  Anneken, Sten ja Ravel, et te naeratama panite :) .

midavittu nagu :D head uut !

Ma ei saa sinust lihtsalt aru. Inimene kes on mulle õe eest olnud, kelelst ma hoolin niipalju, teeb nii. Nagu mis mõttes ? See teeb lihtsalt nii haiget, tõsiselt. Sest ma olen valetanud sinu pärast, sinu eest, sind aidanud, hoolinud sinust terve selle aja ja sa teed mulle lihtsalt nii ? Mis mõttega sa üldse terve selle aja teeselnud oled ? Ma ei suuda sulle enam otsagi vaadata. Ma tahaks lihtsalt su peale karjuda, teha kõik halvaks su elus, ma lihtsalt ei suuda no. Ma siiski hoolin sinust nagu oma õest pmst. Isegi rohkem. Ma samas tean, et ma ei ole olnud kõigeparem inimene maailmas, aga nagu sellegi poolest ma olen hoolinud sinust terve sele aja ja sa teed nii. Ma lihtsalt nagu emõista, kõik on nagu küsinud, et mismõttes, kuidas aab nii teha ? Ja ma litshalt vaatan nõutlust samamoodi neid tekste mis mulle räägitakse. See on nagu lihtsalt nii kuradi kahepalgeline ja õel. Ma olen korduvalt palunud sul mulle seda otse öelda,sa pole seda teinud,mis mõttega sa seda teistele räägid, see ei muuda midagi. Mis mõttega sa üldse minuga suhtled ? Vittu küll , kuradi ... Ma ei taha mirre midagi parem öelda. Ma lihtsalt ei mõista sind. Vähemalt on osad inimesed ausad ja räägivad välja, aitäh R. :)  


Üldiselt aastavahetust oli megahea ja kõike muud ja ega eriti midagi muud pole preagu teha. Eile käisin mingi väljas,jäin jälle hhaigeks,kurk valutab . Täna istusin igaksjuhuks kodus, köha on vastik. Homme lähen nkn jälle välja,ma ei taha kodus istuda ja vaheaega maha magada . Ja siis edasi ei teagi,mis teha,küll midaig leiab. Saux.