Only a few will get this

I live it all the way to the limit /

Tere :)

Pole kirjutanud, ei ole viitsimist ja ma olen tohutult tegevuses olnud päevad läbi. Viimased 4-5 koolipäeva on möödunud playboxi harjutades. 1-2 tundi enne kooli, 1-2 tundi peale kooli. Üpriski läbi on võtnud see tempo. Koolitundidesse nagu polegi väga jõudnud, sest enamustest tundides küsinud kogu aeg vabastust. Täna oli peaproov sellel. Hommikul olin veel veendunud, et me lihtsalt ei saa osaleda, sest ei olnud tantsu, kostüüme ega ka õiget muusika mixi. Nüüdseks on see väide ümberlükatud, küll me hakkame saame. Pool kavast on küll täielik totrus, aga vähemalt oli meil lõbus seda teha. Veidi on närv sees, sest poolele koolile esinemine ei tundu üldse ahvatlev hetkel. Homme on veel ka vaja pakkida kõikidele riided, ise pean harjutama ennast 30sekundiga riideid vahetama ja minema poodi kuldset värvi ostma. Ühesõnaga, ma loodan, et meil läheb kõik hästi ja ma üritan ka kõigega valmis saada. 

Ja mul on tõsiselt kurb, et see nii läks. 

Mis eile toimus ?

Ma tahaksin kõik inimeed ükshaaval ära tappa. See viha ja pettumus ja kurbus ja kõik segamine, tekitavad sellise efekti, et oi. Ma ei oska eda kirjeldaad,ma ei tahagi seda kirjeldada. Terve taksosõidu tahtsin nutma hakata ja kaasa ei aidanud ka raadio, kust paraja meeleolulaule tuli. Ja telefon ka perses. Tra, lihtsalt kõige sitem õhtu üldse ja mul pole sõnu. Kõik võiks putsi minna, jah.

She's got you high and you don't even know yet

Täna, kella järgi küll juba eile, on isadepäev, seega, head isadepäeva ! Hommikul ärkasin üles, tegin oma issile küpsiseid ja võileibu. Viisime õega talle kõik selle söögihunniku voodisse ja kaardid ka. Peale seda läksin tagasi magama, sest eelmine öö jõudsin alles poole 5st magama tänu Randole. Pole ammu vist nii haigelt naljakat õhtut olnud, et pisarad silmas oleks naernud. Siis ärkasin kella 14 ajal ning läksime perega välja sööma. 

Peale seda tulin koju ja joonistasin. See, milline ma pärast süsiga joonistamist välja nägin, on jube. Ma olin nagu korstnapühkija. Olin peaaegu, et rahul oma pildi lõpptulemusega. Ja kell on juba 1. Ma peaksin ammu magama, aga tänu ühele ei jõudnud ma järjekordselt õigel ajal seda teha. Tegelikult olin juba voodis, silmad kinni ja naeratasin järjekordselt oma ette nagu idioot, aga mul lihtsalt ei olnud und. Või oli aga oli midagi, mis ei lasknud mul magama jääda, seega otsustasin, et tulen kirjutan veidi.

Viimased 2-3 päeva on möödunud nii erinevates tujudes. Ei oska isegi öelda, miks. Vaatamata kõikidele tülidele ja tujutsemistele olen ma tänaseks õhtuks nii-nii õnnelik. Ma tean miks, kuid ma pole kindel, kas see on õige. Pole isegi kindel, kas on põhjust nii õnnelik olla. Kuid ma tean, et hetkel olen ma rahul sellega. Ainus, mis mind vaevab, on see igatsus mu mõtetes. Tahtmine kellegi järgi.

Tra on vaja hakata nussima öösel eksole. Kohe ei saa muud moodi. Terve õhtu superhea tuju kadus ühe lausega. Good job.

You're not gonna like me, I’m nothing like before

Järjekordne vestlus, järjekordne magamata öö. Ei tea, mis sind muudab eriliseks, kuid sa oled seda nii mitel erineval viisil. Ma ei tohiks nii mõelda, ei tohiks sinust mõelda. Paljugi, mida ei tohiks. Ma ikka teen. Hämmastama paneb mind hoopis see, et suudan halba heast eristada, kuid sellegipoolest ei suuda ma ennast ümber veenda halva koha pealt. Ühel hetkel oled Sa halb, teisel aga ainus, mida ma kogu hingest soovin. Mõistus on kadunud, süda järgib mingeid veidraid teid ja lõppkokkuvõttes ma kannatan ikkagi.

Miks Sa mulle nii mõjud ?

Hämmastav.

"maybe it's better when it remains between us"

Sellistes hetkedel ma isegi pole enam kindel, kas olla vihane, kurb või pettunud. Arvasin, et kõige hullem tunne, mida tunda saab, on teadmatus ning segadus, kuid ei. See tühjus ja tuimus, mis mind valdab, on veel hullem. See on just kui selline tunne, et tahaksid lihtsalt olla. Mitte midagi teha ja lamada ning jälgida kuidas maailm möödub. Ükskõik, kui väga ma ka ei sooviks, ei suuda ma panna sõnadesse seda tunnet. Aga ma võin garanteerida, et hea see tunne just ei ole. Täpselt pohhuisti tunne, hetkel on kõik nii kopa ette visanud, et tahaksin terve selle maailma putsi saata.

ready to deal with again

See probleem on minu puhul iga-aastaseks kujunenud juba. Iga kuradi sügis muutuvad mu tujud ja emotsioonid totaalselt. Täielik 360 kraadi. Kui suvel ma ei mõtle asjade üle, olen õnnelik ja võtan kõike, mida suvest võtta annab, siis nii pea, kui taevasse kogunevad hallikamad pilved, mis toovad vihma ning ilm, ümbritsev, inimesed, kõik muutuvad värvitumaks, ma oleksin just kui täiesti teine inimene. Raske on seletada enda tundeid ja mõtteid, kui sa ise iseennastki ei mõista. See oleks inimestele just kui sisse kodeeritud, et sügise tulles peavad olema riided värvitumad ja ilmsed süngemad. Võib-olla on asi minus, võib-olla ma näen asju liiga negatiivselt, ei tea. Kuid kindel on see, et kätte on jõudnud see aeg, kui ma jälle igatsen enda kõrvale kedagi, kellega sügisõhtutel lollide teemade saatel käestkinni jalutada. Igatsen neid talviseid jalutuskäike paksus valges kohevas lumes. Ma üldse igatsen jalutamist. Pole kindel, mis mul sellega on, kuid ma naudin ja armastan käia mõne poisiga öösiti mööda pimedaid tänavaid mööda ringi , ise samalajal kontrollimatult rääkida kokku kõik võimalikke jaburusi. Igatsen õnnetunnet, südamepõhhjast väljatiritud naeru, igatsen armastada. Ükskõik, kui väga ma ei taha jälle haiget saada, ükskõik kui väga ma seda kõike ei karda, ma nii väga tahan seda. Ma tahan olla kellegi kaisus ööd läbi, vaadata filme, lihtsalt lamada ja olla. Nautida seda, et mu kõrval on keegi, kes armastab, kes hoolib.

In my shoes, just to see
What it's like, to be me
I'll be you, let's trade shoes
Just to see what it'd be like to
Feel your pain, you feel mine
Go inside each other's mind
Just to see what we find
Look at shit through each other's eyes
But don't let 'em say you ain't beautiful, oh
They can all get fucked.
Just stay true to you


And to the rest of the world, god gave you the shoes
That fit you, so put 'em on and wear 'em
And be yourself, man, be proud of who you are
Even if it sounds corny,
Don't ever let no one tell you, you ain't beautiful 

amazing

211011

Ah, nii tundub täiega kaua aega, millal pole kirjutanud. Kuna juhtus nii, et minu tuju on täna paremast parem, siis otsustasin, et võiksin siia kirjutada ju paar lauset. Alustaksin sellega, et elasin terve ühe perioodi oma uues koolis üle ning kaks hinnet pani ka välja. Ise olen peaaegu, et rahul. Kuigi oleks võinud ju 5'd saada. Okei, pole hullu.
Jõudsin just koju tegelikult. Reede kohta suhteliselt vara. Vanemad läksid klubise või kuhugi, ei tea. Valvan õde. Magavat õde. Parim tegevus reede õhtul ilmselt. Käisin Annekeniga linnas, jälle rääkisime terve 3-4 tundi. Ma pole siiani aru saanud, kuidas on võimalik, et meil on rääkida nii paljust. Iga päev ja õhtu msnis ja siis kokku saades jääb meil ka veel ajast puudu. Käisime Katuses ja tiirutasime vanalinnas ringi. Bussisõit on ilmselt mu päeva lemmikosa. Istusin bussi maha ja minust meeter eemal, näoga minu poole istus vist kõike ilusam kutt, keda ma näinud olen, oma sõbraga. Jäin algul vaatama päris pikalt, sest tõesti ta oli vist kõige ilusam mees, keda ma üldse näinud olen. Siis seisis mingi mees meie vahele ja ma hakkasin rahulikult aknast välja vaatama. Paari minuti pärast märkasin, et ma näen teda akna peegeldusest ka ja ilmselgelt oli tema ka seda tähelepannud ehk siis terve aja ma naersin omaette, sest ta vaatas mind pidevalt  ja mina teda vastu. Ja muidugi igakord me tegime seda koos. Väga akward. Aga tuju läks ikkagi heaks.
Anyway, alates tänasest on vaheaeg. Kõige lemmikum asi vaheaja juures on magamine. Võimalikult palju magamist. Päeval. Vaheajal erilisi plaane polegi tegelikult. Tahan seda nautida võimalik palju. Paar kluppiminekut võib-olla ja Rootsi reis on ainukesed plaanid. Ma ei oskagi midagi öelda enam. Kõik ära räägitud ilmselt. Lähen söön oma jäätist edasi ja olen õnnelik. :) Take care.

He kissed you on the lips and opened your eyes
You had to catch your breath got such a surprise
And you always forgot how it feels to live in his lies

He pulled you closer said he'll never let go
You couldn't trust him but you never said no
In that moment he made you forgot how it feels when he's gone

But now you're
You're looking like you really like him like him
And now you're feeling like you miss him miss him
You're speaking like you really love him love him
And now you're dancing like you need him need him

Keep in mind that the number of right answers you knew or how good your grades were in school do not measure your success later in life. Your success is measured by how many answers you do not know, how many times you fail, stand up, learn from your mistakes, make corrections without blaming, lying or justifying, and then move on.
That is why people who have good grades do not necessarily do well in the real world. Real life is not made up of right answers. Real life is made up of multiple guesses, some of which turn out to be right and many of which wind up being wrong. - Rich Dad