ready to deal with again

See probleem on minu puhul iga-aastaseks kujunenud juba. Iga kuradi sügis muutuvad mu tujud ja emotsioonid totaalselt. Täielik 360 kraadi. Kui suvel ma ei mõtle asjade üle, olen õnnelik ja võtan kõike, mida suvest võtta annab, siis nii pea, kui taevasse kogunevad hallikamad pilved, mis toovad vihma ning ilm, ümbritsev, inimesed, kõik muutuvad värvitumaks, ma oleksin just kui täiesti teine inimene. Raske on seletada enda tundeid ja mõtteid, kui sa ise iseennastki ei mõista. See oleks inimestele just kui sisse kodeeritud, et sügise tulles peavad olema riided värvitumad ja ilmsed süngemad. Võib-olla on asi minus, võib-olla ma näen asju liiga negatiivselt, ei tea. Kuid kindel on see, et kätte on jõudnud see aeg, kui ma jälle igatsen enda kõrvale kedagi, kellega sügisõhtutel lollide teemade saatel käestkinni jalutada. Igatsen neid talviseid jalutuskäike paksus valges kohevas lumes. Ma üldse igatsen jalutamist. Pole kindel, mis mul sellega on, kuid ma naudin ja armastan käia mõne poisiga öösiti mööda pimedaid tänavaid mööda ringi , ise samalajal kontrollimatult rääkida kokku kõik võimalikke jaburusi. Igatsen õnnetunnet, südamepõhhjast väljatiritud naeru, igatsen armastada. Ükskõik, kui väga ma ei taha jälle haiget saada, ükskõik kui väga ma seda kõike ei karda, ma nii väga tahan seda. Ma tahan olla kellegi kaisus ööd läbi, vaadata filme, lihtsalt lamada ja olla. Nautida seda, et mu kõrval on keegi, kes armastab, kes hoolib.