Gandhi ütles kord, et ole muutus, mida sa tahad maailmas näha. Ma arvan, et igaüks mõistab selle mõtet omamoodi. Kaasaarvatud mina. Ma tahaksin muuta maailma nii mitmes mõttes, isegi kui ma tean, et see ei ole ilmselt võimalik, unistan ma sellest aina rohkem. Gandhist järeldudes alustama peab iseendast, mida ma üritanud olen. Eks igaüks teab, kuidas ja miks. Maailm on tegelikult tõsiselt kaunis koht, kui osata vaadata. Armasta kõike, mida sa näed ja teed, just kui oleksid omas roosas maailmas, mind see aitas. Osadele inimestele aga e jõua kohale see, et kõik on võrdsed. Et kõik inimesed on ühesugused ja samas erinevad. Ning mul on tõsiselt kahju, et ma ei suuda seda kõikidele selgeks teha. Hämmastav, kuidas inimese üksteise suhtuvad. Olen üritanud pikka aega tõsistest draamadest eemale hoida aga kui ma kõrvalt vaatan, siis inimesed räägivad üksteist tohutult taga, paha hakkab. Teine asi, on see, et kõik vihkavad kõiki. Üskõik, mis inimesest sa kellegagi juttu ei tee, alati on neil tema kohta midagi sitasti öelda. Tõsiselt kurb on vaadata, mis on saanud headest inimestest. Isegi kõik kõige toredamad ja siiramad inimesed on muutumas kellekski, keda sa poleks kunagi arvanud meid muutuvat. Võiks ennast kokku võtta, üritada ennast veidi parandada ja mõista, et kõik ei ole nii jube, kõik ei ole nii halb, nagu nad seda näevad. Kuidas saab kellestki halvasti rääkimine sind või sinu enesetunnet parandada ? Üksteist tuleks võrdselt kohelda ja hoolida üksteisest, vastasel juhul sureme me kõik välja. Ma saan aru küll, et kõik tahavad silma paista aga seda saab teha ka muud moodi, kui teisi endast halvemaks tembeldada. Hetkel jääb ilmselt paras maailmaparandaja mulje minust, aga samas, mis selles vale on ? Armastage üksteist, see ei ole ju nii raske.
Ma kohe üldse ei taha endast kirjutada ja ma nii väga tahan kirjutada. Kes minust ikka aru saab. Tean lihtsalt, et see, mida kirjutan, on jällegi midagi halva emotsiooniga seotut. Ma olen viimasel ajal nii paljude inimestega nii palju asju arutanud ja kõikide mõtted ning laused on mu peas ringi keerlemas. See kõik on tekitanud minus järjekordse kahtlemise ning järjekordse segaduse. Sellele ei aita kaasa ka inimene, kes minu mõtetes kogu aeg esile kerkib ning keda ma aina rohkem ja rohkem surun tagaplaanile, keda ma üritan unustada. Imelik, et üks inimene nii pikka aega suudab peas olla, arvestades seda, kuidas me tutvusime ja kuidas tegelikult see üldse võimalik on, et keegi sind nii üles otsib. Siiani imestan, et nii juhtub. Ja ma olen õnnelik, et juhtub, siiralt olen. Isegi arvestades, et me enam peaaegu, et ei suhtlegi, siis need viimased nädalad, kui me liigagi lähedaselt suhtlesime, tulevad iga kord silme ette, kui ma näen kusagil Su nime. Tahaksin osata kõike endas välja lülitada ja olla. Tahaksin ühe päeva olla. Mu peas on totaalne kaos, kardan, et üks hetk see plahvatab.
Who are you to judge the life I live? I know I’m not perfect and I don’t live to be, but before you start pointing fingers make sure your hands are clean.
No comments:
Post a Comment