There’s a thin line between friends and stragers, you’d be surprised how quick friends can turn their backs on you but even more so when strangers turn out to be the best thing you can ever have around.

Ma armastan elu. Ma armastan neid inimesi, oma inimesi. Mu elu on lihtsalt liiga hea, kurb, et mul võttis veidi aega, et seda mõista. Mind ei kõiguta isegi homne kool. Vaheaja esimene nädal möödus rütmis söök-voodi-uni-film-söök. Kogu aeg oli uni, isegi mu ema küsis, et ega ma surema ei hakka. Tõsiselt suur tahtmine oli päevast päeva istuda teki all ja voodist mitte väljuda. Pole vist kunagi nii laisk olnud. Olin veendunud, et see on mu elu kõige mõttetum vaheaeg. Seda kuni kolmapäevani. Teisipäeva õhtul tuli Anniga mõte, et tõmbame päevaks Soome, lihtsalt shopingule. Mõeldud, tehtud. Olen nii rahul, sain nii ilusad sõrmused ja kingad, riided. Awsome päev oli. Ja kõik järgmised päevad kuni pühapäeva hommikuni tegime midagi. Kõige kõvem õhtu oli reedel Matu juures. No pole ammu nii lõbus olnud. Kõige lahedam maja vist tal ja öine pingpong oli fun. Ning sellele vaheajale pani punkti paks lumi, mille laupäeval ärgates eest leidsin. Kirss tordi peal, nagu Ann ütles. Kõigele lisaks veidi joogisena sai kõigest rääkida ja ma olen nii rahul, et ma ei tee välja kõigist kuulujuttudest ja muust.  See vaheaeg on lihtsalt nii awsome. Armastan Anni ja neid poiskasid ja teid kõiki ! ♥