Paradise

Oh jumal, mis päev täna on olnud. Jõudsin hommikul alles veidi enne 9t koju. Ilmselgelt olin liigagi üleväsinud ja kooli minek jäi plaanidest välja. Ärkasin kell 15 üles alles. Väga mitteproduktiivne päev.
Tegelikult olen ise süüdi ja eilne on süüdi. Käisin Steni juures, tegime Ben&Jerry maratoni veidi. Suhteliselt lebo, mängisin ta väikese õega ja vaatasime telekat. Lõpuks vaatasime filmi ja muud, jõudsime vist 5st magama alles ? Magasin healjuhul 2h, 7st üleval ja tulin koju. Emal oli muidugi väga lõbus, naeris mu une üle. Vajusin kohe voodisse ja nii see läks.

When she was just a girl

She expected the world

But it flew away from her reach

So she ran away in her sleep 

Dreamed of para- para- paradise

Every time she closed her eyes

Whoa-oh-oh

She closed her eyes

In the night, the stormy night

Away she'd fly.

And dreamed of para- para- paradise

“Maybe there's something you're afraid to say,
 or someone you're afraid to love, 
 or somewhere you're afraid to go. 
 It's gonna hurt. 
It's gonna hurt because it matters.” 


"..I guess after awhile of ignoring, we get tired of being angry and instead, we feel sad. We get reminded once in awhile why we're not talking in the first place, but there comes a point where there's no more anger.. just disappointment."

 Ah sau, igav oli.

xx

Terve hommiku vaatasin vanu pilte, täitsa lõpp kui armas ma kunagi olin. Tahaks preagu ka sama pisike olla.

Ja palju õnne Jordan ! :)

süüa on mulle vist alati meeldinud :D

Kõige armsam sista ever :)

You can't change the fact.

Oh my gosh kui ma suudaksin vaid kirjeldada seda igatsevat ja imelikult õnnelikku tunnet, mis mind tabas peale tänast unenägu. Ärkasin liiga rahuliku, õnneliku ja mingitviisi tuimana. Kahju, et ei mäleta, kes oli see kutt, kuid see unenägu keerleb siiani peas. Üks kõige imelikumaid unenägusid. Jah, okei, mu unenäod on tavaliselt ka imelikud, aga mitte sellist viisi. See oli nii teistmoodi. See läks korda. Tänane mööduski tänu sellele omas roosas mullikeses. Olin kodus, kerisin neid 'kaadreid' edasi-tagasi ning lihtsalt olin. Elu kõige ebaprodiktiivseim laupäev.


Mis siis saab kui reaalsusel ja unenägudel enam vahet ei tee ?
.. kui üleeile oli viimane kord ?
..kui tähed oleks kättesaadavad ?
Mis siis saab kui tõesti mõte kaotab mõtte?
Mis kurat siis saab, ah ?

261111

Tean, et polnud kunagi selline, nagu preagu. Ilmselt kasvasin suureks. Nõuan rohkem ja enamat ning paljudele käib see üle jõu, kuid ma olen väärt parimat. Vähemalt paljud on öelnud seda, hakkan vaikselt uskuma. Need sündmused on mu üleskeeranud. Olen nagu pomm, mille numbrid muudkui väiksemaks tiksuvad, tuues aina lähemale hetke, mil käib boom !  Kõik need sündmused ja öeldud laused, need ajavad mind segadusse. Tahaksin sellest kõigest välja astuda, ma ei taha selles osaleda, ausalt. 

" Tee nii, kuidas sul hea on." Lause kerib mööda pead ringi. Kuidas mul on hea ?

Only a few will get this

I live it all the way to the limit /

Tere :)

Pole kirjutanud, ei ole viitsimist ja ma olen tohutult tegevuses olnud päevad läbi. Viimased 4-5 koolipäeva on möödunud playboxi harjutades. 1-2 tundi enne kooli, 1-2 tundi peale kooli. Üpriski läbi on võtnud see tempo. Koolitundidesse nagu polegi väga jõudnud, sest enamustest tundides küsinud kogu aeg vabastust. Täna oli peaproov sellel. Hommikul olin veel veendunud, et me lihtsalt ei saa osaleda, sest ei olnud tantsu, kostüüme ega ka õiget muusika mixi. Nüüdseks on see väide ümberlükatud, küll me hakkame saame. Pool kavast on küll täielik totrus, aga vähemalt oli meil lõbus seda teha. Veidi on närv sees, sest poolele koolile esinemine ei tundu üldse ahvatlev hetkel. Homme on veel ka vaja pakkida kõikidele riided, ise pean harjutama ennast 30sekundiga riideid vahetama ja minema poodi kuldset värvi ostma. Ühesõnaga, ma loodan, et meil läheb kõik hästi ja ma üritan ka kõigega valmis saada. 

Ja mul on tõsiselt kurb, et see nii läks. 

Mis eile toimus ?

Ma tahaksin kõik inimeed ükshaaval ära tappa. See viha ja pettumus ja kurbus ja kõik segamine, tekitavad sellise efekti, et oi. Ma ei oska eda kirjeldaad,ma ei tahagi seda kirjeldada. Terve taksosõidu tahtsin nutma hakata ja kaasa ei aidanud ka raadio, kust paraja meeleolulaule tuli. Ja telefon ka perses. Tra, lihtsalt kõige sitem õhtu üldse ja mul pole sõnu. Kõik võiks putsi minna, jah.

She's got you high and you don't even know yet

Täna, kella järgi küll juba eile, on isadepäev, seega, head isadepäeva ! Hommikul ärkasin üles, tegin oma issile küpsiseid ja võileibu. Viisime õega talle kõik selle söögihunniku voodisse ja kaardid ka. Peale seda läksin tagasi magama, sest eelmine öö jõudsin alles poole 5st magama tänu Randole. Pole ammu vist nii haigelt naljakat õhtut olnud, et pisarad silmas oleks naernud. Siis ärkasin kella 14 ajal ning läksime perega välja sööma. 

Peale seda tulin koju ja joonistasin. See, milline ma pärast süsiga joonistamist välja nägin, on jube. Ma olin nagu korstnapühkija. Olin peaaegu, et rahul oma pildi lõpptulemusega. Ja kell on juba 1. Ma peaksin ammu magama, aga tänu ühele ei jõudnud ma järjekordselt õigel ajal seda teha. Tegelikult olin juba voodis, silmad kinni ja naeratasin järjekordselt oma ette nagu idioot, aga mul lihtsalt ei olnud und. Või oli aga oli midagi, mis ei lasknud mul magama jääda, seega otsustasin, et tulen kirjutan veidi.

Viimased 2-3 päeva on möödunud nii erinevates tujudes. Ei oska isegi öelda, miks. Vaatamata kõikidele tülidele ja tujutsemistele olen ma tänaseks õhtuks nii-nii õnnelik. Ma tean miks, kuid ma pole kindel, kas see on õige. Pole isegi kindel, kas on põhjust nii õnnelik olla. Kuid ma tean, et hetkel olen ma rahul sellega. Ainus, mis mind vaevab, on see igatsus mu mõtetes. Tahtmine kellegi järgi.

Tra on vaja hakata nussima öösel eksole. Kohe ei saa muud moodi. Terve õhtu superhea tuju kadus ühe lausega. Good job.

You're not gonna like me, I’m nothing like before

Järjekordne vestlus, järjekordne magamata öö. Ei tea, mis sind muudab eriliseks, kuid sa oled seda nii mitel erineval viisil. Ma ei tohiks nii mõelda, ei tohiks sinust mõelda. Paljugi, mida ei tohiks. Ma ikka teen. Hämmastama paneb mind hoopis see, et suudan halba heast eristada, kuid sellegipoolest ei suuda ma ennast ümber veenda halva koha pealt. Ühel hetkel oled Sa halb, teisel aga ainus, mida ma kogu hingest soovin. Mõistus on kadunud, süda järgib mingeid veidraid teid ja lõppkokkuvõttes ma kannatan ikkagi.

Miks Sa mulle nii mõjud ?

Hämmastav.

"maybe it's better when it remains between us"

Sellistes hetkedel ma isegi pole enam kindel, kas olla vihane, kurb või pettunud. Arvasin, et kõige hullem tunne, mida tunda saab, on teadmatus ning segadus, kuid ei. See tühjus ja tuimus, mis mind valdab, on veel hullem. See on just kui selline tunne, et tahaksid lihtsalt olla. Mitte midagi teha ja lamada ning jälgida kuidas maailm möödub. Ükskõik, kui väga ma ka ei sooviks, ei suuda ma panna sõnadesse seda tunnet. Aga ma võin garanteerida, et hea see tunne just ei ole. Täpselt pohhuisti tunne, hetkel on kõik nii kopa ette visanud, et tahaksin terve selle maailma putsi saata.

ready to deal with again

See probleem on minu puhul iga-aastaseks kujunenud juba. Iga kuradi sügis muutuvad mu tujud ja emotsioonid totaalselt. Täielik 360 kraadi. Kui suvel ma ei mõtle asjade üle, olen õnnelik ja võtan kõike, mida suvest võtta annab, siis nii pea, kui taevasse kogunevad hallikamad pilved, mis toovad vihma ning ilm, ümbritsev, inimesed, kõik muutuvad värvitumaks, ma oleksin just kui täiesti teine inimene. Raske on seletada enda tundeid ja mõtteid, kui sa ise iseennastki ei mõista. See oleks inimestele just kui sisse kodeeritud, et sügise tulles peavad olema riided värvitumad ja ilmsed süngemad. Võib-olla on asi minus, võib-olla ma näen asju liiga negatiivselt, ei tea. Kuid kindel on see, et kätte on jõudnud see aeg, kui ma jälle igatsen enda kõrvale kedagi, kellega sügisõhtutel lollide teemade saatel käestkinni jalutada. Igatsen neid talviseid jalutuskäike paksus valges kohevas lumes. Ma üldse igatsen jalutamist. Pole kindel, mis mul sellega on, kuid ma naudin ja armastan käia mõne poisiga öösiti mööda pimedaid tänavaid mööda ringi , ise samalajal kontrollimatult rääkida kokku kõik võimalikke jaburusi. Igatsen õnnetunnet, südamepõhhjast väljatiritud naeru, igatsen armastada. Ükskõik, kui väga ma ei taha jälle haiget saada, ükskõik kui väga ma seda kõike ei karda, ma nii väga tahan seda. Ma tahan olla kellegi kaisus ööd läbi, vaadata filme, lihtsalt lamada ja olla. Nautida seda, et mu kõrval on keegi, kes armastab, kes hoolib.