As I drown in my regrets, I can’t take back the words I never said.

" Selles võid kindel olla, et ta teeb nägu nagu poleks mitte midagi olnudki. Tore on vahest rääkida kellegiga, kes saab aru, kui nõmedalt ta võib käituda. Loodaks. Pole tänu väärt. "


Üks päev küsis minult tuttav, et kas tõesti ta räägibki kõigile erinevalt ja teeb head nägu. Ma nii tahsin öelda, et pole nii. Et see tüdruk, keda teadsin end tundvat, ei ole selline. Kuid ma sain aru, et tegelikult ju nii ongi.

Päevad on täis vastasikuseid tundeid, tuju on hommikul üks, õhtul teine. Kõige hullem on see, et ma isegi ei tea, mis on selle kõige põhjuseks. Või siiski ? Ma ei tahaks öelda, et ma olen segaduses. Ei, kuid miski on, mis häirib ja arvatavasti ma tean ka, mis see on.  Millegi pärast preagu on nii ja ma ei tea enam, kuhu ma liikuma peaks. Totaalne tühjus on peas, sest niipea, kui ma midagi mõtlen, on asjad ülekäte. Asi on minus ja ma tean kuradi hästi seda ise ka, kuid samas ei oska ma midagi ette võtta või muuta, et asjad kas või tunduksid ilusamad. Ei saa nii jätkuda see kõik enam. Mis mul viga on ? Ma iga päev küsin seda endalt, aga vastust ma ise ei oska anda. Endal on sisemuses nii vale tunne, kõik on hea ja samas halb. Mul on tunne nagu minu sees elaksid kaks inimest, kellest üks ärkab hommikul, kes on õnnelik, heatahtlik ning sooviga olla parim kuid päeva keskel ta asendub kellegi teisega, kellegiga, kellel on vaja kõik rikkuda. Ma kardan, kardan kaotada seda kõike, mis mul on, seda rikkuda ning lõhkuda. Kõik, mille nimel viimased kuud vaeva olen näinud, ma ei taha seda kaotada kuid seda hoida on nii raske. Kuradi raske.

Teiseks, mitu päeva olen kogunud enda viimaseid mõtteid peas kokku, minevikku ning kõike seda ja ikka mulle ei jõua teatud inimeste mõtlemisvõime kohale. Kuradi kahepalgelised inimesed. Kõige parem on see, et ükskõik kui palju head ma olen üritaud teha, saan ma sinult ikka ainult sitta tagasi. Ükski heategu ei jää karistuseta, right ? Teate, kui naljakas on lugeda kellegi tekste, kellestki teisest, kui sitasti tema kellestki arvab. Ja järksu mõista, et see inimene on kogu aeg olnud või muutunud selliseks, nagu tema teistest räägib. Pole sõnu selle kohta. Nõmedalt käitumisest rääkides, võiks mõelda ise oma tegude üle ja selle üle, et kahepalgelisus ja mitmele inimesele pugemine ei tule kasuks. Sest nüüd on mitumitu inimest, kes väga sitasti arvavad. Aga eks tagajärgedele ei mõelda enne. Mind lihtsalt hämmastab, kuidas suudab üks inimene rääkida nii ausalt silmast silma ühte ja teine hetk teisele kõike seda ette kanda. Ja kolmandaga nõustuda asjades, mida tema ise mulle ette kandis kiirelt. Mul on nii kuradi palju öelda, oleks väga palju öelda kuid mõistsin, et see on lootusetu. See on mõttetu. Inimene ei muutu kellegi teise arvamuse peale. Muutub siis, kui on tahe. Ja nõrkadel see kahjuks puudub.