Järjekordsed nädalad ja päevad on mööda läinud ja ma olen ikka siin samas, kus ma olin eelnevad mitu kuud. Lootusetu olukord. Ma ütlen ausalt, mul on sellest kõigest tegelikult niivõrd kopp ees ja mul on selles pohui, ma ei hooli enam tegelikult sellest, sest ma tean, seda midagi ei saa ja see kõik jääbki sinnapaika. Kuid kusagil sügaval on mingi osa minust, mida ma ei saa kontrollida ja mis aeg-ajalt seda kõike meelde tuletab. Ausalt, võimatu on elada, kui sa oled iseendaga pahuksis ja mittemiski ei tundu sobivat.
Naljakas on see, et mul on tegelikult nii korras, mul on nii hea elu, et ma ei oskaks väga parematki tahta. Kuid siiski on midagi puudu ja see tunne jälitab mind päevast päeva ning ajab hulluks. Ma niivõrd nõutu, ma tõesti ei oska midagi teha. Isegi kui ma võtaks kokku ennast ja teeks selle sammu, tean, kuidas see kõik jällegi lõppeb, niiet milleks ? Jätkan seda iseendale valetamist, kuni ma ennast uskuma jään ja kõik ära unustan.
No comments:
Post a Comment