liiga tõsi lihtsalt

On the first page of our story

The future seemed so bright

Then this thing turned out so evil

I don't know why I'm still surprised

Even angels have their wicked schemes

And you take that to new extremes

But you'll always be my hero

Even though you've lost your mind

Just gonna stand there and watch me burn

Well that's alright because I like the way it hurts

Just gonna stand there and hear me cry

Well that's alright because I love the way you lie

I love the way you lie

I love the way you lie

Now there's gravel in our voices

Glasses shattered from the fight

In this tug of war you always win

Even when I'm right

Cos you feed me fables from your head

With violent words and empty threats

And it's sick that all these battles are what keeps me satisfied

Yalla habibti

Naljakas, millistel hetkedel tulevad inimesed meelde. Ja see, mis nende inimstega kaasneb, see minevik, igatsus tuleb peale. Sattusin lugema ühe neiu blogi, mis pani mõtlema. Polnud sinna kaua sattunud ning ilmselgelt ka mitte tema. Aga see, mis ma sealt lugesin, pani mu mõtlema. Kõigele sellele, mis temaga läbi elatud on ja kui kallis ta mulle kunagi oli. Irooniline, kuidas inimesed eralduvad ja pärast igatsust tunnevad. Lugesin seda blogi, oletuste ja loogika järgi sain aru, millest või mis kohast on jutt. Ja siis tulid mälestused. Neid tuli korraga nii palju, et see võttis mu seest tühjaks. See polnud selline hea liblikad-kõhus tunne, see oli igatsus, valu, mis võtab seest tühjaks ja ajab südame pahaks. Sedagi kuiadgi imelikul kuid heal moel. Ma tahan tagasi, tahan kohe. Tahaks seda kõike nii väga tagasi. Kas või hetkeks. Lihtsalt selleks, et veenduda, et see oli päriselt. Et see toimus ja see oligi nii hea, nagu ma seda mäletan. Ma ei hooli neist intsidentidest, mis juhtusid, neist tülidest, see kokkuvõttes on kõik naljakas ja niinii hea. Ja ma siiralt loodan, et järgmine suvi see ka juhtub. Et ma saan sinna. Sest enam pole piire, pole asju, mis seda takistaks. Kõik võimalused on olemas ja ma näen, et ma peaksin seda kasutama. Iseasi, kas kõik nõus on kuid vähemalt ma prooviksin. See üks soov, näha neid inimesi, näha, kui väga ma seda reaalselt igatsenud olen. Ja teda. Siiski mu südames olnud neiu, kurb et nii läheks. Aga nüüd läheb paremini, lähen meenutan seda. Ja ma jääks sinna kauaks, sest see on reaalne paradiis.