And it ain't where we at it's how we made it here

Sain ennast tühjaks kirjutatud, tunne on.. parem ? Võimalik. Ühesõnaga, tegelikult tahtsin kirjutada olevikust. Minevik oli, nagu oli, võtsin ennast kokku ja keeran uue lehekülje. Hakkan korralikuks, aitab neist pidudest, suutsin enne nendeta olla, suudan nüüd ka. (Mis ei tähenda, et ma nüüd ühelegi enam kunagi ei satu, kindlasti aga alkohol jääb neist plaanidest välja). Miks ? Aga ma küsiks sellepeale miks mitte ? Milleks üldse juua ? Ma pole siiani täpselt aru saanud, miks ma jõin. Aga enam ei taha, lihtsalt pole vaja. Teiseks, ma ei joo tervise pärast. 4 nädalat voodirežiimi andis palju aega asjade üle mõelda ning nagu näha, on tervis tähtsam, ning sel hetkel, kui sa pead tablettide all voodis olema kaua aega, tuleb mõistus pähe küll. Seega aitab selleks korraks. Küll peale 18ndat sünnipäeva aega vaadata edasi. Enne tahan saada oma kooliga kõik korda. Ausalt, päris sitt, kui sinu nr.1 prioriteedis perses on. Kole lause, oh well. Aga nii on. Kolmandaks, tahan siiski oma kollektsiooni valmis saada, ükskõik, kas nende inimeste abita või abiga, aga ma tahan. Ja neljandaks, ma tahaksin oma nädalavahetusi veeta väljapuhates. Endast, inimestest, lihtsalt magada. Ja mitte magada nii, nagu te kõik päev peale pidutsemist magate ja ka pühapäeval veel reedesest peost zombid olete. Seega, vaheldus on hea ja ma enam ei viitsi. Inimesed on üle visanud ning kodu heade mõtete ja sõpradega feels heavenly. Seega, kui keegi normaalne on veel olemas ja tahab minuga kaineid plaane teha ja midagi awsm'it korraldada, let me know :) Im out.

How many people can make you feel extraordinary ?

Ütleks nii, et it's been a while. Ajaga on nii palju muutunud ja toimunud, ma ausalt ei teagi, kuidas ja kas seda sõnadesse panna.
Blogi pole olnud minu jaoks kunagi koht, kuhu ma kirjutan oma päevast. Või oma nädalast. Sellest rutiinist, mis ümbritseb. Pigem on see koht, kuhu ma aeg-ajalt ennast peidan. Koht, kuhu kirjutan välja kõik oma kõige süngeimad ja rõõmsaimad mõtted, koht, kus ma saan ennast lihtsalt väljaelada, ilma et keegi mind kuidagi hukka saaks mõista. Ja siiralt ei huvita, kui keegi kusagil sellest räägib.
Viimasel ajal olen üha hakanud märkama, kui palju on mu elus tühiseid inimesi. Ma tean, ükski neist ei ole tegelikult tühine, kusagil kindlasti on mingi põhjus, miks just nemad mu elus on. Kuid kui ma neid vaatan, kuidas nad käituvad ja mida teevad, siis tihtipeale ma tahaksin nad oma elust ära kustutada. Lihtsalt üks klikk ja neid enam pole. Ei mälestusi, ei muud.. lihtsalt, läinud. Ja siis on need teised inimesed, need kes peaksid mulle korda minema, kellele mina peaksin korda minema. Ja nad on siin. Ning siis neid enam pole. Ja nad tulevad uuesti. See kõik on pannud mind mõtlema sellepeale, et kas mul on tegelikult neid vaja ? Ja kõige kurvem ongi, et ei ole. Ma ei vaja neid, nad ei täiusta mu elu mitte mingitki pidi. Mõned neist räägivad päevast päeva minuga, täiesti tähsusetutest asjadest. Teistega räägin aastas korra. Ja ometigi ma tunnen, kuidas need inimesed on minu jaoks samal tasemel. Nad tähendavad minu jaoks samapalju. Ja ma olen enamgi kindel, et kui nad üks hetk sellel üle mõtlema hakkaksid, avataksid nad samuti, et tegelikult pole siin midagi ühist. Seega, ma kustutangi nad oma elust. See ei tähenda, et ma torman nüüd internetti kiirelt kustutama. Ei, minu pärast olgu nad seal facebookis või ärgu olgu aga oma elust ja mõtetest olen ma nad eemaldanud. Tean, et ma ilmselt mõtlen palju ja vahel liigagi, aga mõnikord tuleb see kasuks. Just nagu hetkel. Ma olen avastanud, et need inimesed, kes minust nö. hoolivad, on tegelikult need, kes minust kõige vähem välja teevad. Jah, tean, et see, palju sa inimesega suhtled, ei näita, palju sa neist hoolid aga teatud inimeste puhul see vist siiski teeb seda. Kui inimene, kes sulle väidab, et ta sind igatseb ja ka kõike muud ilusat, teeb sinu olukorrast vähem välja, kui see, kellega sa aastas korra räägid, siis on ju midagi valesti, või mis ?
Ühesõnaga, see kõik mis ma siin räägin on ka ebamäärane, aga ma arvan, et midagi jõuab sealt ka kohale kellelegi. Kui ei, pole hullu. Ju siis ma ei mõelnudki sulle. Kõik, mis ma öelda tahtsin tegelikult, on see, et tuleks järele mõelda, keda sa lased oma ellu, ning hetkel, kui ta seal juba on, siis tuleks mõelda, kas teda on sinna vaja ? Kas temast sõltub midagi suurt või ta lihtsalt on su elus ? Kas ta paneb sind tundma erilisena ? Kas see, kelle pärast te kannatate või kes teile järjepidevalt haiget teeb kuid ometi teie elus püsib, on seda väärt ? Mina leian, et ei ole. Ükskõik, kui valus mul seda hetkel endalegi tunnistada pole, leian, et mul pole vaja teda oma ellu. Ma pole just kõige tugevam inimestest lahti ütlemises, aga ma luban endale see kord, et ma võtan seda tõsiselt. Ma siiralt enam ei viitsi kannatada. Kahest eelnevast korrast piisas juba.

- :"You always do this. You always find something wrong with everybody who likes you. And I date guys who have real problems. I date guys who steal my credit card and then they tell me it's my fault because I left it out. You find these perfect guys and then you're like, it will never work he's too happy."

- :"Look I know I'm supposed to want to be in a relationship, but I just end up with a broken heart and a bunch of his old t-shirts. I'm not good at this stuff. Yeah, talking. Communicating. Relationship stuff. If we were in a relationship I would become a weird scary version of myself. My throat starts constricting. The walls start throbbing. It's like a peanut allergy, like an emotional peanut allergy."