I would stop time to stay with you, I would stop time so we don't move, I would stop time to keep you.

Ma ei tea, see tunne.. Mul pole sõnu selle kirjeldamiseks. Kui sa terve nädala oled eemal inimesest, keda sa mitu kuud järjest põhimõtteliselt iga päev näed, siis see igatsus on tappev. Lõppude lõpuks ma harjusin ära ja arvasin siiralt, et ongi tuim olek kuid mida aeg edasi, mida vähemaks jäi neid minuteid ja meetreid meie vahel, seda rohkem hakkasin ma üle keha värisema ning mu süda taguma. See aeg tundus nii lõpmata pikk, ning see hetk kui ma teda nägin, terve mu sisikond tõmbus õnnest krampi ja põlved läksid nõrgaks. Hämmastav, kuidas keegi saab üleüldse nii mõjuda. Kuidas on võimalik, et see tühine nädal tundus just kui terve igavik ? Ilmselt täna õhtul sain oma elu kõige parema kallistuse, ma ausalt ei tahtnud enam teda kunagi lahti lasta. Päris kohutav on tegelikult elada teadmisega, et oled kellestki niivõrd sõltuv. Armastan sind tibu !