Selline hetk, enam ausalt ei taha. Pole mitte kunagi tundnud ennast nii halvasti ja tühjana kui siis. Ma uskusin, et mul on selle kõigega lõpp. Endale valetamisega ei jõua kaugele, see ei tule mitte kunagi kasuks, sest muidu lõpetate nii nagu mina. Ei meeldi selle inimese tegu aga mis parata, mis tehtud see tehtud. Kas sa ise ei mõtle, et see muudab nii mõndagi ? Ma kohe ei oska õigel ajal lõpetada, aru saada, et nii on vale ja ma vihkan ennast selle pärast. Viimased päevad on möödunud mõeldes ja kuidagi üksi, kuigi olen seltskonnaga olnud, enam ei ole kõik lihtsalt sama. Tean, et ma ei saa muuta midagi ja samas ma tahan. Peaaegu aasta tagasi leidsin ennast samast olukorras ja see ei lõppenud hästi. Vähesed ilmselt saavad aru, millest jutt on, vähesed teavad ka aasta tagasi juhtunud asju. Ilmselt on ka nemad ainsad, kes üldse mõistavad, millest räägin. Tahaksin rääkida sellest kõigest ja avalikult, kuid see ei muuda enam midagi. Kõige kurvem ilmselt ongi see, et mul oli võimalus, kaks korda, ja mõlemad korrad suutsin ma selle perse keerata. Igatsen seda kõike, neid asju, neid päevi. Meeletu, kuidas kõik järsku jälle tagurpidi keeratud on. Üks pilk ja terve mu senine plaan oligi rikutud. See, kuidas see mõjus mulle, kui halb mul hakkas, ei mõista. Tahaksin seda kõike osata seletada, sooviksin isegi aru saada, mis toimub. Imelik, kuidas üks asi viib teiseni ning järsku leian ennast taaskord olukorrast, kuhu plaanisin mitte kunagi enam tagasi naasta. Küsimusi on palju aga ühtegi vastust ei ole ning kardan iseenda mõtetega üksi jääda.
No comments:
Post a Comment